Blogijate koorekiht kirjutab usinalt sellest blogi-auhinna üritusest. 
Mina siis ka. Nagu juba paistab, siis ega ma asjaga väga kursis ei ole.
Vaikuse hetk ja leinaseisak. Minu blogi polnud isegi seal võistlemas. Kui teised kirjutavad, et järgmisel aastal tahaks ikka paremat tulemust, siis minul tuleb tõdeda, et järgmisel aastal tahaks olla vähemalt mainitud. (See oli nali.)
Tegelikult ei ole ma sellest tähelepanust huvitatud. Võib-olla on see “hapud viinamarjad” jutt, aga nii ma tunnen.
Ma elan ju Taanis. Ja kui ma ei vaevunud end Eestisse lennutama selleks, et võtta isiklikult vastu suur autasu oma eduka magistritöö eest, siis vaevalt ma end liigutaks blogi-võistluse tõttu… Läks vist rappa, aga umbes nii.
Ma arvan, et see on igati tänuväärne ja oluline asi, kuid seda omas sihtgrupis. Mina sinna gruppi ei kuulu. Olen kuulsusetu grupitu.
***
Tegelikult olen hakanud juba taanistuma. Mõtlen igapäevaselt statistika peale…
Kas ma peaks kirjutama, kuidas ma selle blogi-auhindade tulemusteni jõudsin. Jah… See on väga oluline (kui ei huvita, siis jäta see lõik vahele). Ma silmasin varem pealkirja, et selline asi tuleb. Aga ma ei tundnud selle vastu mingit huvi. Aga siis järsku hakkas minu FB seinale tekkima sellele üritusele viitavaid hõiskeid. Noh, et “hei, sul on päris hea tulemus”, “päris hästi läks”, “ohh, mul ebaõnnestus kleidivalik” jne… Siis hakkasin otsima põhjust, miks sellised asjad minu FB-s on. Ja ennäeimet, üks tuttav on juba mõndaaega kirjutanud blogi. Siis ma kiikasin tema blogi ja pärast sattusin ka selle võistluse tulemustele.
Viskasin tulemustele kiiru pilgu peale ja öösel ei saanud magama jääda. Mind hakkas painama küsimus, et kui palju hääli sai kõike popim blogi. Mis kategoorias olid kõige aktiivsemad inimesed (kõige rohkem hääletajaid)? jne… Ja siis mõtlesin, et kas need tulemused räägivad ka ühiskonnast? Trendidest…
Ma eeldasin, et ilublogid, kaalu- ja spordiblogid saavad kõige rohkem hääli. Vaatasin, et minu eeldus oli täitsa õige. (Omast kogemusest tean, et kui kirjutada kaalu-langusest (või tõusust), siis lugejaskond kasvab hüppeliselt. Kui veel kirjutada toidust või söömisest nagu vaenlasest, kes on võimupositsioonil, siis saaks blogiga isegi raha teha.)
Uus info oli minu jaoks see, et beebiblogid nii popid on. Internetiajastu, beebi-emmedel (issidel) on aega lapse kõrvalt või tulenavalt sellest, et lapsed on unerütmi sassi ajanud, saavad kirjutada blogi… Suhtlemine on oluline ja tavaliselt kurdetakse, et kui lapsed tulevad, siis sõbrad (lastetud sõbrad) kipuvad ära kaduma, sest neid beebijutud ei huvita. Ja siis blogide vahendusel suhtlevadki sama sihtgrupi inimesed… (Sellised eeldused siis.)
***
Kas blogide põhjal saab/võib teha üldistuse kogu ühiskonna kohta? Ma jõudsin lõpuks järeldusele, et vist mitte. Esiteks hääletajate hulk jäi alla 13 000 (kõige rohkem hääli ühele blogile oli alla 3 000), aga eesti-elanikkond on natuke üle miljoni inimese. Seega statistiliselt on aktiivne blogi-lugejaskond väga pisike.
Aga kui vaadata hindajate keskmist vanust või püüda muulmoel kuidagi klassifitseerida seda gruppi, kes blogidele hindeid annab, siis… Mina jälle eeldan, et blogi-võistluse tulemused hakkavad rääkima noorte inimeste eelistustest. Ehk siis, sellest, mis on oluline Eestit tulevikus kujundavatele inimeste grupile.
Muidugi, inimeste keskmine eluiga vist on kasvamas ja noori ei tule väga palju peale, penionäridel on aega… Tahan jõuda selleni, et vanemal generatsioonil on massiline ülekaal hääletamisel (nüüd räägin juba, nt parlamendivalemistest jms…).
Ehk siis… Kui minu eeldus peab paika, siis blogi-võistluse tulemused ei räägi riigipoliitika kujunemisest, kuid era- ja ärisektori jaoks annab asjalikku informatsiooni. Noorel on raha (või laenab/võtab venamalt generatsioonilt) ja noored kulutavad raha. Venem generatsioon pigem säästab (kirsturaha jne). Seega ettevõtjale võib see blogi-võistluse tulemus üsna olulist infot anda.
***
Sellised mõtted siis. Tegelikult ma püüan õigustada seda aega, mis ma kulutasin selle blogi-võistluse tulemuste vahtimiseks. See ei olnud maha visatud aeg, see oli investeering. (Sarkasm vist…)
***
Ma veel ei ole päris statistika-usku. Taanlased on. Nende jaoks on oluline, mis on keskimine suurus/näitaja (ja pigem huvitab neid aritmeetiline keskmine). Me rääkisime koolis ilmast ja siis vaatasime, mis on Taanis kõige soojem kuu, mis on selle kuu keskmine päevane ja öine ühutemperatuur. Mitu päeva aastas keskmiselt päike paistab ja mitu päeva keskmiselt sajab jne… (Muidugi õpikus ei kirjutatud üldse sellest, kui pikka perioodi me vaatama, kui pika perioodi kesmisest me räägime.)
Koduseks tööks oli vaadata oma koduriigi keskmisi ilma näitajaid dmi.dk lehelt. Ma oleksin võinud ju vaadata, kui pikka perioodi seal vaadatakse, kuid ma ei teinud seda. Mulle tundus imelik, et Eestis sajab aastas vähem kui Taanis (mm) ja päike paistab rohkematel päevadel aastas kui Taanis.
See aasta, mis ma siin olen olnud, on päikest ikka siin rohkem paistnud ja ilmad on kuumemad ja vihma eriti palju pole.
Eestis kõige külmem kuu on veebruar, sellega ma olen nõus. Noh, vanarahvas räägib nii. Ma ei ole ise sellele väga tähelepanu pööranud. Aga keskmine temperatuur veebruaris on päeval -2 ja öösel -8 (dmi.dk). Ma nagu mäletan, et tegelikkuses oli enamusel veebruari päevadel temperatuur külmem kui -8. Ju-siis see temperatuur kõigub nii palju, et keskmine tuli selline. Vaesed inimesed, kes selle põhjal riided valivad. (Ups -20 kraadi, nt).
Nüüd ma saan aru, et mediaan on ka oluline ja need teised keskmised. Vähemalt tuleks vaadata, mis tulemused saadakse nende teiste keskmistega… Kui tulemused väga palju erinevad, siis äkki tuleks muuta aritmeetilisel keskmisel tuginevaid prognoose…
Aga ega statistika on minu jaoks natuke tuuma-füüsika. Ma olen selle anine läbinud ja tulemus oli hea, kuid ma pole suutnud neid teadmisi oma ügepäeva ellu rakendada. Kui aus olla, siis ega ma selle rakendamisega praegugi tegele. Lihtsalt kobisen natuke (teemal, mida ma ei valda. Nagu mul ikka kombeks on.)
***
Kas minust ka?
Endast mul ei ole nagu midagi kirjutada. Mõtlesin, et kirjutaks Heikile. Noh, küsiks, kuidas läheb, aga samas tundub see nii meeleheitlik samm. Lihtsalt oma huudishimu rahuldamiseks. Ma veel mõtlen.
Koolist olen tüdinenud. Seal ei ole raske, aga ma olen väsinud. Ma ei tea miks. Kummaline. Kõigest pool aastat olen käinud, aga juba on kopp nii eest, et kohe nagu on ees…
Siin on palju puuke. Koer ka armastab neid korjata. Ma olen enda pealt leidnud kaks punase tagumikuga jalutavat puuki. Nüüd kujutan endale ette, et olen saanud puuguhaiguse. Viimasel ajal on lihased megavalusad (trenni nagu ei tee üldse, päeva jooksul ka end väga ei liiguta). Väsinud olen ka. Kurk on ka halb. Hommikuti on hingamisteed kinni, paks nohu, aga ei liigu. Kui lõõrid puhtaks saan, siis hääl kumiseb, nagu kusagil oleks kõlakoda (kusagil kurgu ja nina vahel).
Kuid mul pole aega ega raha, et haige olla. Seega ma püüan ikka eirata. Kinnitan endale, et kõik on korras ja ma ise olen laisk. Täna nt käisin jooksmas (1h 6min), päris hea aja sain. Selle hooaja parim tulemus (jätkuvalt ei jookse kogu teed, st kõndimisega pooleks.)
***
Mulle ei mõju kiitused hästi. Don’t do that to me. Koolis kutsub Wassim mind “tubli/tark”, tervituse asemel ütleb ta “du er dygtig”, “du er meget dygdigt”. Ma hakkangi ju nii arvama. Ma tunnen juba vajadust end maha suruda. Ikka reaalsusesse tagasi tuua. Ma ei ole tark ja ma ei tea kõike. Vahel tuleb mõni asi kogemata hästi välja. Sry…
Nüüd saadab Wassim mulle FB südameid ja mõnikord kirjutab, et armastab mind (kui FB-s suhtlema hakkasime, siis ta kirjutas, et “me saame vaid sõbrad olla”). Mingi uus taktika? Mina olen väga segaduses. Kuna mul on info, et me saame vaid sõbrad olla, siis need südamed on nagu punane tapeet mu seinal, selline taust ja “jeg elsker dig” on ka selline müra.
Ja S… S ajab ka mind hulluks. Püüan harjuda sellega, et ta pole kunagi rahul ja et ta annab vastuolulisi käske. Mõnikord on üldse raske aru saada, kas ta küsib mindagi, väidab midagi, heidab ette midagi, räägib ridade-vahedega… Aga see selleks.
S ütleb, et ma olen nii peenikeseks jäänud. Ma ikka püüan teda parandada, et riided teevad seda. Suvel kannan õhemaid riided ja siis tundubki, et olen peenemaks jäänud. Kaal on sama ja minu asrust on kõik sama.
Paar päeva tagasi ütles S, et minu tagumek on kadunud, nii väikseks jäänud. “Ema, mida sa küll vahid.” Aga tegelikult ei ole. Suur nagu maakera, nii nagu alati olnud ja täitsa ok. Paar numbrit väiksemad teksad võimendavad seda kurvi. Nüüd on ilmad nii palavad, et ma lihtsalt ei suuda teksaseid kanda. Aga mu tagumik on ok, nii nagu see ikka olnud on.
S arvab, et ma peaksin randa minema. Kõige parem kui Šarunasega koos. No. Mul ei ole ranna-keha. Aga kui S seda kiidulaulu jätkab, siis võin ma segadusse minna ja arvata, et randa on täitsa ok minna. Ja veel hullem, kui ma kusagilt bikiinid hangin ja nendega randa kobin. Milline häbi mulle.
Sai natukene popil teemal ka kirjutatud.
***
Ma olen oma kehaga rahul. Aga ma püüan endale ikka teadvustada, kuhu sellise kehaga selline arg ja tagasihoidlik inimene nagu mina sobitun ja kuhu mitte. Rand ja bikiinid ei ole minu keskkond.
Minu eesmärgiks ei ole sale keha, modelli-välimus ega rand/bikiinid. Seega ma ei hakka end näljutama, kiluks treenima (lihaseks treenima) ega midagi sellest. Need ajad on möödas.
Ma söön šokolaadi. Täna näiteks jõin kaks kohvi, lisasin KOLM teelusika täit suhkrut ja kuhjaga vahukoort. Noh, salatilehe näksijad, kas süda läks juba pahaks? (Õel olen. Jah, mul on suhtumis-probleemid ja need muud probleemid.)