Soovisin tujutõstvat muusikat ja .. http://noortehaal.delfi.ee/news/ajaviide/top-10-paha-tuju-teadlaste-sonul-parandavad-need-hittlood-su-tuju-koheselt?id=76154983
Keski või miski hoiab mind. 
Kuidas siis selle Larsi kirgliku suudlusega lood on? Jah… Tegelikult ei. Meie armastusel ei lasta tekkida. Mind viidi üle teise osakonda. Nüüd tegelen toor-kalaga ja töötan ukrainlastega koos. Vene keelt on vaja õppida hoopis. (Inglise keel ja taani keel prügikasti.)
Kuid-kuid… Päeva lõpu-poole tuli Lars isiklikult mulle ütlema, et täna lõppeb mu tööpäev tund varem (tööd pole). Uskumatu ja natuke kummaline. Minu ülemuseks selles osakonnas oli Per/Peter, aga infot tuli edastama Lars (ülemus hoopis teisest osakonnast)… Minuga on raske kontakti saada, sest ma keskendus 100% tööle, siis Lars puudutas mu õlga ja mina ehmusin. Võpatasin. Lars ütles: “Rahu, rahu…” Omast arust olin täiesti rahu ise (selleks ajaks). Aga see oli ootamatu. Noh.. tegelikult see puudutus polnudki, aga kui ma oma silmas keerasin valgele kujule minu kõrval ja nägin, et see oli Lars, siis ma ehmatasin ja olin üllatunud näoga, sest täna poleks pidanud mul temaga mingit kontakti olema…
Ma vahel saan ise ka aru, kui naiivne ma olen ja kui palju ma näen asju, mida pole… Aga… Miks ma peaksin end tagasi hoidma, see olen mina… Võta või väta…
***
Kas ma kirjutasin, et Anne-Mette küsis, kas ta võib mu FB oma sõbraks lisada, küsis mu perekonna nime, pidin talle kirjutama… Noh… Ma tegin seda, andsin oma nime ja ütlesin, et heameelega olen ta sõber. Aga mida ei tulnud, oli sõbrakutse Anne-Mettelt… Aga ega ma siis eilane ole… Ma saatsin talle ise kutse, kuid sellele pole ta vist vastanud… Kusjuures, pidin Larsi FB lehele minema ja tema sõprades sobrama, et Anne-Mettet leida. (Parandus, eile polnud ma sellega hakkama saanud, aga nüüd on tehtud. Kontrollisin üle, tehtud. Näis, kas ta vastab ka.)
***
Ma kirjutasin, et hea, kui Lars endale uue silmarõõmu leiaks. Mul pole infot, et tal see on, aga… Tuleb tunnistada, et raske oli leppida, sellega, et mind teise osakonda üle viidi. Kui ma seal alustasin, siis olin ma seal osakonnas (enne, kui Lars mu avastas)… Ma ei tea, kas see trots oli sellest, et ma ei kannata muutuseid. Olin täiesti uues keskkonnas, uued näod ja nimed ja uus keel. Käi ja otsi, mida teha, kus teha jne… Või oli see armukadedus, et ma ei saa Larsi juures olla. Igatahes… Päris raske oli uue olukorraga leppida, kuid… Esmaspäeval olen ka seal, seega vist olen alaliselt üle viidud. Pikas plaanis on see hea.
Seal hakkas see sallimatus uuesti pihta. Kontrolliti ja testiti mind… Vastik-vastik-vastik.. Ega ma neile ei meeldi (ukrainlastele ega ka Per-le/Peterile)…. Kuid tänase päeva moto on, et “kui arvad, et asi on hull ja lootusetu ja paremaks see ei lähe, siis tegelikult võib asi paari minutiga totaalselt muutuda…” Täiestu uskumatu…
Minuga just nii juhtus… Jolanta/Joola tegi minu kulul nalja ja rääkis midn taga ja üldse oli minu suhtes väga negatiivne. Ma püüdsin seda eirata, nagu ma ikka teen. Keegi peab see peksukott olema ja ega nad ju seda omade seast vali. (Mulle tundus see ülekohtune, aga kinnitasin endale, et eks ma selline imelik tundun ja see on inimeste tavaline/normaalne reaktsioon tulnukatele (võõrasetele objektidele)… Noh, nad kardavad ja siis hakkavad kohe ründama või jõupositsioone paika panema… Seega võtsin seda olukorda paratamatusena.)
Kuid Jolantag/Joolaga koos töötades (pidime lestakala liinile panema, see liin sorteeris kala suuruse alusel)… Tal juhtus väike äpardus. Vajutas kangi ja kalad hüppasid välja. Terve põrand oli kalu täis… Siis ta küsis, kas ma aitaks teda… Ma ei mõelnudki… Otseloomulikult aitan. Endalegi ootamatult leidsin kausi, kuhu kalu koguda ja oma liinile panna (tema liin oli ülekuhjatud…) Teadsin, et tal on seljaga probleeme, seega võtsin kiiresti maast kalad ära, et ta enda seljale liiga ei teeks… Minu jaoks oli see nii loomulik… Ma ei mõelnud üldse, et vana-mõrd mõnitas ja naeris mu üle, paar hetke tagasi…
Ja mis oli tulemus… Jolanta oli nii-nii tänulik… Oi, kuidas tänas.. ikka that tänu ja tuhat tänu… Ja siis tuli ja õpetas, kuidas kalu kiiremini liinile panna… Tema suhtumine minusse muutus vastupidiseks… See ei olnud selline pugejalik poolehoid, vaid see oli siiras-siiras tänu… Nii ma tundsin… Ma olin nii üllatunud ja positiivselt üllatunud… (Mulle tundus, et ta kahetses, et minust halvasti rääkis enne…). Ma ei osanud seda oodata… Tavaliselt olen aitamise eest veel peksa ka saanud, seega ma ei oodanud midagi. Lihtsalt soovisin aidata töökaaslast, kellel juhtus väike äpardus…
Jah… Ja kui üks ukrainlane oli minu poolel, siis olid kohe teised ka sõbralikumad. Seega oli päeva lõpus päris lootust-andev tunne seal viibida. Et noh, seal võiks täitsa töötada….
Per nägi seda kõike pealt. Muidugi lisaks veel see, et hommikul alustasin käpardina ja päeva jooksul minu kiirus ja osavus suurenes kohe hüppeliselt (eelmisel päeval tegin ma sama Larsi liinil… Nad imestavad, kui kiiresti mul see vilumus tuleb… Alati ei tule, aga kui ma leian selle õige rütmi, siis hakkab asi jooksma… Ma ise ka imestan enda üle… Ma ei osa seda esile kutsuda ega kontrollida. See ise tuleb/tekib või ei tule/ei teki…).
Veel lisaks see, et minu keeleoskus on paranenud võrreldes esimese päeva ikka väga palju. Per-ga ma igavpäevaselt ei suhtle, seega näeb tema seda muutust selgelt…
Kokkuvõttes: (1) olin abivalmis, (2) saan hästi ukrainlastega koos töötada – taanlased ei kannata neid (ma ei virise, ei kakle nendega, panen neid taani keelt purssima (muidu nad taani keelt ei räägi ja see on probleemiks, et nad ei räägi, 10 aastat seal töötanud ja ei saa aru, kuid siis on üks Minny, kes areneb juba 3-4 kuuga nii tohutult…)… (3) minu vilumus suurenes hüppeliselt… Päeva lõpuks töötasin kahe käega ja olin kiiruse poolest enam-vähem sama kiire, kui pikaajalised töötajad, kusjuues minul kalad maha ei hüpanud (päeva lõpus, paar üksikut)… võrdluseks oli pikaajaline töötaja Jolanta, kellel juhtus see kala-äpardus, mida minult eeldati… Seega… Ka Per/Peter on minu poolel (minu teada on ta Nilsi poolvend, Nils ka mind ei salli)… Noh, Per toetas mind, kui Nils minus kahtles…
Seega võib tänast päeva täitsa kordaläinuks pidada… Liigutasin tööl mägesid… Nüüd ei näe minu potentsiaali, mitte üksnes Lars, vaid ka Per (tal on suur mõju Nilsi üle) ja ukrainlased on ka sõbralikumad minuga.
***
ELUTARKUS
Kusagilt lugesin, et kui tahad teist inimest mõjutada, siis aita teda/tee talle teene… Ta tunneb end tänuvõlglasena ja suhtumine sinusse muutub kohe täielikult. Täna juhuslikult oli mul võimalik seda rakendada ja töötas…
Seega jah… Kui inimene on väga vaenulik, siis roni või nahast välja, ole öö magamata, anna viimane raha ära, mida iganes, tee see väike pingutus (aita seda vaenulikku inimest, tema suures hädas – igal inimesel on probleeme, tuleb lihtsalt oodata ja tabada see õige moment)… ja siis tegutseda ja aidata, ilma tänu ootamata, lihtsalt nii-muuseas…
Mulle ei meeldi tänuvõlgane olla, aga ega enda suhtumine ka inimesse muutub, kui too on abivalmis… Kui mul valida on, siis ma ei võta abi vastu, aga teinekord inimene lihtsalt näeb, et on probleem ja aitab, siis olgem ausad, ega seda aitajat ju nuiaga ära ei aja, kui ise istuda mingi probleemi otsas… Jah… Sellised võtted siis…
***
Üks artikkel… http://naine24.postimees.ee/3898095/uheksa-marki-mis-introverti-teistest-eristavad?_ga=1.137499760.1393043201.1477329317http://naine24.postimees.ee/3898095/uheksa-marki-mis-introverti-teistest-eristavad?_ga=1.137499760.1393043201.1477329317
- ma tajun sotsiaalseid situatsioone teistmoodi (ma olen ise teistmoodi)
- ma analüüsin rohkem kui räägin
- mulle sobib väga üksinda töötamine
- ma pean puhkama, kui olen paljude inimestag rääkinud. Rääkimine väsitab meeletult.
- ettevaatlik otsustaja, ma arvan, et see olen ma ka
- mulle sobib vaikne keskkond. Terve päev TV/raadiot/lärmi ei kannata.
- mõtlen sügavamalt… selles punktis tundsin ma end kõige rohkem ära. “See, et keegi ei räägi nii tihti või palju, see ei tähenda, et tal ei oleks midagi öelda. Introverdid on vaiksed nii kaua, kui nad on leidnud inimese, kellega nad hästi klapivad.” Noo täitsa mina, mis mina.
- Mulle meeldib üksi olla ja ma vajan seda. Selle pärast ma jooksmas käingi, et üksi olla.
- Ma ei tea, kas ma näen detaile… Täitsa oleneb. Vahel ei näe kohe mitte midagi… Silmanägemine pole ka enam see, mis vanasti. “Kuna introverdid ei räägi nii palju, siis neil on aeg ennast ümbritsevat keskkonda vaadata. Nad märkavad isegi kõige väiksemaid detaile ja erinevalt ekstravertidest analüüsivad nad visuaalset informatsiooni.”
Vot, selline leid ka täna… Paistab silma, et täna tahaks jälle suhelda ja olen end netiavarustesse ära kaotanud… Jah, vahel ikka juhtub.
***
Mis soovite veel kuulda? Lisage kommentaaridesse või kirjutage minny86hh@gmail.com.
***
Mainisin, et loen ühte ingliskeelset raamatut. See on põnev ja paneb aju kohe tööle. Kusjuures ma saan enamusest aru, st tekstist… On ikka sõnu ja lõike, mida ei mõista, aga seal kordab ja kirjutatakse lihtsalt keeruline mõte lahti…
Robert Kiyosaki “Rich Dad, Poor Dad”. Umbes pool raamatut on loetud. Täna lugesin ühe või kaks lehekülge, seega üldse mitte palju (tööl pausi ajal). Seega olen natuke sellest raamatust kaugel… Kuid… Minu tähelepanekud on järgmised:
- seal on väja toodud põhjus, miks paljudel inimestel rahaprobleemid tekivad. See on nii lihtne põhjus, et kohati on raske uskuda, et see päris põhjus on, aga samas on see loogiline… Kuid ma jätan natuke ruumi selle põhjuse lihtsuse määramisel. Noh, vahel tunduvad asjad lihtsad (neid on lihtsustatud), aga tegelikkuses pole midagi nii lihtsat. Nt. ülikoolis kiruti, et miks me ikka ja jälle bilansist, kasumiaruandest räägime ja miks me jälle neid nõudluse ja pakkumise ülesandeid teeme (see on ju nii lihtne ja nii baka-tase). Ja kui küsida, et kui see nii lihtne on siis, miks sa seda eksamit kardad… Vatsus on see… Noh, see on lihtsalt mingite valemite kasutamine ja ma ei viitsi enam neid valemeid pähe õppida… Mina lugesin sellest välja, et inimene pole asja sisust aru saanud ja see on just põhjus, miks me neid asju ikka ja jälle läbi võtsime. Kuid tunne oli küll selline, et ainult mina saan aru, et olen nii loll, et ei saa selle lihtsa asja sisust aru. (Teised ei saanud isegi mitte au, et nad on rumalad ja tegelikult ei mõika seda üldse.)
- igatahes, selles raamatus on bilansi ja kasumiaruande seost lihtsustatud ja mind aitab see küll palju, et asjast natuke rohkem aru saada ja et see kinnistuks.
- ma loen seda raamatut kerge skeptilisusega, sest ma tean, et autor teenib selle raamatuga ja oma mõtete müügiga raha. Seega see on või võib olla täis tulvil manipulatsiooni. Aga ma loen mõtteid ja tähelepanekuid ning püüan neid seostada oma kogemusega, et mida ütleb minu kogemus, kas see seos kehtib või mitte…
- Olen jõudnud maksude juurde… Miks need kehtestati, kelle jaoks jne… Väga põnev…
Ma ei tee raamatule reklaami, see müüb vastavas sektoris nagunii end ise… Aga ma valmsitan lugejat ette, et vasrti või kunagi tuleb üks või mitu ajandusalast postitust, kus ma kirjutan sellest raamatust ja oma tähelepanekutest. Aga sinna ikka läheb aega. Mul on alles pool raamatut läbi ja teisi kohustusi on mul ka…
***
Tuleb vist see mega postitus koomale tõmmata. Õhtust programmi alustada ja homseks valmistuda…
***
Lõpetuseks üks muusika, mis meeldis… Võib-olla olen juba selle siia lisanud, aga… Noh… Las siis olla veel…