Mis on see x-faktor, mis aitab mustast august välja/läbi?
See on kohutav, kui inimene kaotab lootuse.
Ma ei tea, mis minuga toimub. See võib-olla meeleolulangus, stress, depressioon… Kõik mu mõtted on negatiivsed. Ma ei taha selline olla.
Täna nägin üht vanameest. Tal oli käimisraam ja tegi koos hooldaja oma väikse ringi (ca. 300 m). Minu meelest ei tee ta seda igapäev, nädalas 2-3 korda. Ta keha oli nii habras ja ta kõikus tuules. Oli näha, kuidas ta iga sammu jaoks võitleb. Samas nad rääkisid ja hääletoonist paistis, et ta püüab jätta muljet, et kõik on parimas korras.
Jah, see on raske töö tulemus. Ma mäletan, kuidas kalavabrikus, üks 60+ naine lausa karjus valust ja kirus, et kogu oma tervise on matnud sinna kalavabrikusse ja kõik, mis ta saab on madal palk, valud ja lugupidamatus. Midagi sellist. “It was totally not worth it”
Ma tunnen, et olen väsinud võitlemast. Tunnen, kuidas miski surub mind sinna kalavabrikusse. (Lars ei tööta seal enam). 
Ma tunnen piinlikust, kes ma olen. Mul on piinlik, et olen välismaalane siin. Mul on piinlik, et olen antisotsiaalne. Mul on piinlik, et olen äpu. Mul on piinlik, et ma ei suuda näidata, müüa oma teadmisi/oskusi.
Naljakas on see, et mul pole piinlik, et olen töötu. 
Ka ei ole mul piinlik, et elan emaga koos. Veider.
Aga mul on piinlik, et ma pole see standard. Mul on piinlik, et mul pole piinlik, et elan emaga koos ja olen töötu. Teretulemast naiste loogikasse! Või siis “Sissejuhatus naiste loogikasse/mõttemaailma”.
Samas mul ei peaks olema piinlik enda pärast. Ma olen nii nagu olen ja see, kes olen.
Ma tunnen, et mul pole aega oma mõtete lõpuni mõtlemiseks. Nii palju mõtteid on sopistunud. Tahaks põgeneda. Tahaks puhata.
Mulle meeldis see mina, kes rasketes oludes tõstis pea, ütles, et ok, see meetod ei tööta, proovime midagi muud. Või “see oli suurepärane, et mu eks pettis mind, sest siis sain ma kehvast suhtest välja, õnneks polnud midagi siduvat ka (laps, pangalaen).”
Ma peaks hakkama üles märkima, häid hetki. Need on kuidagi väga harvadeks jäänud.
Tegelikult oli. Eile oli lootus, et saan avalikku sektorisse praktikale. Jan kutsus mu rattaga sõitma ja see oli ka tore. Ületasin ennast. Seal oli paar järsku tõusu, mis on mulle suureks väljakutseks, aga sain mõlemaga hakkama. Lisaks oli tugev vastu tuul, kui koju sõitsin. Kõik oli tore.
Tegelikult ei ole asi nii hull. Ma pole veel isegi poolt aastat töötu olnud. Mul on õigus saada veel 1,5 aastat tööturaha. Seega kuhu ma veel kiirustan.
See tagasiside, mis ma saan on olnud selline, mis tekitab minus tunde, et ma ei sobi sinna. Et see eriala on vale, et mu isik on vale, et mu ootused on ebareaalsed jne. Tahaks karjuda.
Samas, ma olen olnud silmapaistev koolis, ülikoolis just sellel eriala. Mul on raske uskuda, et see on vale.
Ma ei oska kahe minutiga enda oskuseid ja võimeid müüa. Ma ei ole müügiala inimene. Ma olen see, kes tegutseb ja asju valmis teeb.
Mul on raske leppida sellega, et töö saamiseks tuleb enda oskuseid müüa. Seega, kui sul pole müügigeeni (aga oled erialaspetsialist), siis pead sa end varjama ja häbenema kusagil kalavabrikus, sest tõelised ettevõtted vajavad (kergelt egoistlikke) loosungeid ettevõtte siseselt. Mitte tööd. Arvatavasti on see miskit, mida ma mõistan alles siis, kui ma ise olen see, kes uut töötajat peab valima.
Ma olen vihane ja pettunud, selles keskkonnas/ühiskonnas. (Võib-olla natuke ka endas, aga ma pean enda vastu hea olema, seega… Kõik teised on süüdi, et mul nii pahasti on.)
Ma tunnen, et ma jooksen peaga vastu seina. Selline mõttetu tammumine on. See tekitab trotsi.
Täna mõtlesin, et äkki on see märk, et tuleb taas keskkonda vahetada. Mõni teine riik? Eesti? USA? Teine piirkond siin Taanis? Samas äkki kui ma püüaks rohkem, prooviks teisi lähenemisi, muudaks end, äkki järgmine uks on minu uks. Küll see oleks vahva, kui ma saaksin oma teadmisi rakendada.
Ma olen nii üksi. 
Mul ei ole siin eriti tuttavaid. Madsenilt küsisin, kuna ma võin teda külastada, ta vastas, et “sa ju ei taha minu voodis magada”… Ei, ei taha. Jan’l on kiire, tal pole aega töötut vanatüdrukut lõbustada. Aleksandriga ma ei suhtle. Tal on ka palju “hooldatavaid”. Ja siis on välismaalased nagu mina, keeltekoolist.
Mulle visatakse ninale, et mu CV-s ja avalduses on mõned vead (keelelised ja tähevead), neid tuleks vältida. Aga mul pole raha tõlgi jaoks ja mul pole kedagi, kes oleks iga päev valmis mu kirjatükki üle vaatama. Samas ma pean kirjutama eesmärgistatud CV ja avalduse, st. iga ettevõtte/asutuse jaoks eraldi ja spetsiifiliselt.
Taanis teeb igal aastal haigla vigu. See on tavapärane praktika siin. Inimesele öeldakse, et tal on vähk, aga tegelikult pole ja teine inimene sureb vähki ja ei saa ravi, sest tulemused aeti laboratooriumis segamini. Direktori seletus oli: “Me oleme inimesed ja me teeme vahel vigu, aga me püüame neid vältida. Kindlasti ei suuda me null vigadega.” Jah… See on haigla. Ma loodan, et ma ei pea nende teenuseid kasutama.
Taanis on umbes 7% elanikest lugemise ja kirjutamise raskusega. Ma ei ole sotsiaalne, aga olen kohanud neid igal pool, koolis, tööl… See on üsna levinud. Seega nad ise ei suuda vigadeta kirjutada, see on raske ka taanlaste jaoks. Aga mina pean kirjutama puhtalt. Kõigest neli aastat keele praktikat.
Aeg ajalt leian ma ajalehest vigu ja mõnikord on need pealkirjas. Mina, välismaalane, keelt ei mõista näen viga. Nemad, kes on ajakirjanikud, seal on palju kontrolle ja toimetajaod jne… Ikka juhtub.
Miks nad peavad mulle näkku viskama mu pisikesi vigu!? Ma ei otsi tööd klienditeeninduses, tõlkijana. Ma pole väitnud, et olen keeleliselt perfektne. Miks nad ei näe selle teksti sisu? Miks nad ei näe mind?
***
Öeldakse, et ära raiska energiat asjadele, mida sa ei kontrolli (mida sa muuta ei saa). Pigem keskendu asjadele, mida sa saad muuta.
Ma ei saa muuta keskkonda. Ma ei saa muuta neid inimesi. Aga ma saan õppida uut “eriala” ja proovida teisiti. Nii kaua, kui mulle on antud elupäevi, nii kaua saan ma iga päev uue võimaluse, et proovida midagi uut.
Tegelikult on ju hea, et ma seda praktikat ei saanud. Suvi on ju veel ees ja soojad ilmad ka. Seega, saan ma vabalt nautida ilma.
Päikest!