Mul läks hästi ja pärast läks halvasti. 
Seega elu on tasakaalus.
Laupäeval käisin Madsenil külas. Polnud temaga kohtunud vist üle kuu aja. Mul oli üsna halb tuju ja masetsesin. Polnud tuju midagi teha, kõigest tüdinenud jne… Mõtlesin, et viin end kodust välja, et äkki saan motivatsiooni tagasi.
Täitsa tore oli Madseniga vestelda. Kui ma sinna jõudsin, siis käisin ümber oma auto ja katsusin velgi. Noh, kontrollisin, ega pidurid peal pole olnud. Ma vahel teen pistelist kontrolli. Madsen nägi mind ja mu tegevust. Talle pakkus see palju nalja, aga mina olin täiega tõsine, seletasin, et see läheb mulle väga kalliks, kui pidurid peal on.
Ma isegi ei mõelnud, et minu tegevus võib kummaline tunduda. Ma lihtsalt asjatasin seal ümber auto. Ei oska ma normaalne olla. Ei ole veres. 
Ta oli alguses, kuidagi kaugel. Oli mõistlik ja tagasihoidlik (enda kohta). Aga pärast hakkas mind provotseerima ja see uus mina… Ma võtsin nagu tuld, tõstsin häält, vehkisin kätega ja ütlesin, et ma ei ole temaga nõus ja ma ei kuula teda. Ma ei jätnud enda streiki enne, kui ta vait jäi. Pärast ta hakkas mulle seletama, et ta saab aru, et ma pole nõus ja olen vihane, aga inimeste keskel (tsivilisatsioonis) ei ole viisakas seda oma tundeid välja elada. Ma muidugi ütlesin õigustuseks, et minu psühholoog ütles, et ma ei tohiks oma tundeid maha suruda, vaid peaksin need endast välja laskma/elama. Tema muidugi püüdis seletada, et mu argument ei ole pädev. Ma ütlesin, et ma tean seda ja tavaliselt hoian end natuke rohkem tagasi. Ta lisas, et temaga võin ma küll nii käituda, aga tsivilisatsioonis peaksin ma arvestama teistega plä-plä-plä…
Igatahes. Meil oli kolm tundi väga elavat vestlust, emotsioone ja muidugi naeru. Ma mainisin talle, et kui me esimest korda kohtusime, siis ta oli nii õel ja külm mu vastu. Ta küsis, et kuna, kus me esimest korda kohtusime. Siis ma seletasin, et ma arvasin, et Aleksander on üks suur, kuri vene mees, aga see oli hoopis tema. See sama armas Madsen telefonis, oli see suur kuri mees reaalsuses. Ta muigas. Siis seletas/vabandas ta, et ta arvas, et ma olen Karsteni (ülemuse) kontorikaunistus. Et tal olevat kombeks end noorte (kenade) ida-euroopa naistega ümbritseda.
Madsen püüdis mulle mitu tundi selgitada, et mul on totaalne vale arusaam suhte tekkimisest. Ta seletas, et inimene peaks enne andma märke, et ta on suhtes huvitatud, nt. puudutama, suudlema… Ja enne suhet peaks olema ka seks (mitmeid kordi) ja siis vaikselt asi liigub nii, et tekib soov tihemini koos olla ja ühel hetkel (põmm) elataksegi koos ja nimetatakse, et on suhe.
Mina polnud temaga nõus. Minu versioon on nii, et mina ja see teine pool istume diivanil. Vaatame üks-ühele otsa ja siis, üks meist ütleb või küsib, et mis sa arvad, kui alustaks suhet. Kirjutame kuupäeva ja kellaaja, mil suhe algas (ametlikult) ning räägime läbi kohustused ja õigused… Et kõik oleks konkreetne ja selge.
Aga Madsenile ei mahtunud see pähe. Ta püüdis mulle mitu korda selgitada, et päriselus asjad ei käi nii. Aga ma ütlesin, et ma ei kuula teda. Enne ära sõitu ta mainis ka, et asjad ei käi nii. Ma ütlesin: “Põrgusse see poiss-sõber (armastus, suhe), ma tahan hoopis tööd leida.”
Ta ütles, et kui ma niimoodi ootamatult lähen ja räägin suhtest, et teine inimene ei ole valmis selleks ja enne peaks ikka üksteist tundma jne… Ma ütlesin naljatades: “Ma arvan, et ma olen nii fantastiline, et piisab ainult minu soovist.” Madsen naeris ja ütles, et ma pole seda. Tema silmad rääkisid midagi muud. (Aga ma olen kohutav kehakeele lugeja.)
Ma ei oska ka ridade vahelt lugeda. Üldse puudub igasugune sotsiaalne oskus. Tegelikult ka.
Ma ei julge mõeldagi, kui palju on olnud neid noormehi, kes on püüdnud mulle läheneda nii nagu Madsen räägib. Selle meetodiga. Kui inimene sätib mu juukseid või pluusikaelust, siis ma mõtlengi, et ta on selline detailidele pühenduv kunstiline hing, et minu segamini juuksed või viltu olev pluusikrae häirib teda. Püüan järgmine kord ennast paremini jälgida, et selliseid asju ei tekiks.
Kusjuures. Madsen küsis minult (Kopenhaagenis jõulupeol): “Kas sul mõni halb harjumus ka on?” Justkui ma oleksin täiuslik. Ma arvan, et ma ise olen üks suur halb harjumus.
Heiki küsis, et kuidas mulle peaks üldse lähenema. Ma ei osanud kuidagi vastata. Ma arvasin, et ta teaduslikust uudishimust küsib, kuidas sellise friigiga (nagu mina) käituma peaks… Üks kord ta tahtis midagi radiaatorilt võtta ja ma olin seal. Ma arvasin, et olen paks ja püüdsin end tal jalust ära organiseerida, tema sai pahaseks. Ütles midagi: “Kas ma ei kõlba sulle? Olen ma nii eemaletõukav?!” Ma jäin sõnatuks ja olin hämmingus, sest ma arvasin, et olukord on vastupidine. Püüdsin teda hoida ebameeldivusest: paksu, haisva, vana, koduse lohvaka objektiga füüsilise kontakti tekkimisest.
Sarunas ostis kusagilt Kiss siidrit, see oli pirni või õuna oma. Ta oli teinud uurimistööd, et leida eestimaist ja enim nõutud. Ja ma isegi ei joo alkoholi. Ta ise polnud seda proovinudki. Ma ei viinud kahte asja kokku, ma unustasin ära, et me oleme Taanis (pära-põrgus) ja Eesti on kaugel ning neid tooteid siin poodide riiulilt ei leia. Ups!
Ma ei ole sotsiaalne ja olen pudu loll inimestega suhtlemisel ning suhe on minu jaoks kosmos. Aga töötada ma tahan ja oskan, see on see, milles ma hea olen. Seega püüan keskenduda tööle. Esmalt tuleb see muidugi leida.
Madsen ei ole mu peale pahane, et ma nii imelik ja kangekaelne olen. Tema meelest on see armas. Ta on võtnud oma südame asjaks minust inimene vormida. Heiki püüdis seda Eestis teha ja Madsen jätkab nüüd.
Minu jaoks on ka põnev, kui ma räägin oma nägemuse asjast ja siis nad vaatavad mind suurte silmadega, imestunult. Esitavad kontrollküsimusi, et välja selgitada, kas ma teen nalja ja kui taipavad, et ei tee, siis tuleb pikk monoloog, kuidas asjad tegelikult on ja tulemuseks on see, et ma ütlen: “Njah, mulle see ei meeldi. Ma nii küll ei tee.” Ja siis hakkavad nad otsast peale. Kusjuures maru rahulikult. Lapsepõlves sain sõimu, kui ei nõustunud, siis õppisin vait olema.
***
Käisin ühel (naissoost) töökaaslasel külas. Just jäi silma, et neil on nii ilus, tugev suhe. Nad on olnud 30-aastat abielus, kuus last. Kõik tiben-toben. Mees ikka veel hooliv ja tähelepanelik naise suhtes. Naine töökas, positiivne, jõuab igale poole (laste üritused, sõbrannadega kohvitamised jne). Ja nüüd, eile loen, et nad lähevad lahku ja naine kolib ära.
Mida maailma? Täitsa kõik on vastupidiselt minu tunnetusele. Ma olin nii kindel, et nad on elulõpuni koos. Ma ei saa enam mitte millestki aru. Mitte miski pole nii nagu näib ja mul pole õrna aimugi, kuidas asjad tegelikult on.
Muidugi ma mõtlen, et minu pärast läksid nad lahku. Aga see ei saa õige olla, sest ma olin vaid üks kord külas, nad on abielus olnud pikkaaega. Neil on haige poeg (22-aastane; neerud ei tööta ja sünnist saati), nad on tulest ja veest läbi käinud. Seega ei saa üks tahumatu eestlane rikkuda mõne tunniga sellist tugevat liitu. Seal peab ikka midagi muud olema. (Ei ole mina maailma naba, aga fantastiline olen ikka – putitan oma madalat enesehinnangut.)
***
Eile vestlesin Jan´ga. Nagu mulle kohane, mainisin, et mõtlen vahel suhtest või suhte võimalikkusest temaga. Aga kardan kaotada suurepärast sõpra, seega ei julge riskida. (Me polnud küll diivanil, aga üsna otse ja konkreetselt).
Ta ütles, et ta mõtles ka sellele, kui me kohtusime (siis ma tajusin seda, aga eirasin) ja siis, kui me hakkasime koos ratastega sõitma. Seda ma küll ei tuvastanud. Ma mõtlesin, et ta ei näe mind kui suhtematerjali. Ma natuke flirtisin (valisime koos mulle rattariided ja sportrinnaka ja ta tellis need; ta tegi nalja ja ütles, et ma talle demonstreeriksin, kuidas need seljas on, ja mina tegingi seda, kusjuures näitasin ka sportrinnahoidjat), seega seksuaalne tung jah, aga ma ei usu, et ta päris suhtele mõtles.
Ta on hea kasvatusega ja mulle meeldib tema piire kombata. Kui ma oma pluusi ära võtsin ja rinnaka peal olin, siis ta kohmetus. Ma olin enesekindel ja arutasin temaga biitsepsitest (justkui see oleks tavaline olukord, täiesti tavaline vestlus). Ma väidan, et biitsepsid on mul vormis kätekõverduste tõttu, aga tema ütleb, et kätekõverdused mõjuvad teistele lihastele, mitte biitsepsile. Siis ta püüdis mulle seletada ja näidata, mis lihaseid kätekõverdused mõjutavad. Ta ei suutnud keskenduda.
Sportrinnakas sai natuke väike, seal on polster sees. Ma küll ütlesin talle, et ma peaksin need välja võtma, sest mu rind vajaks seda platsi, aga tema ütles, et need peaksid ikka olema. (Ma mõtlesin, et varjab äkki nibusid. Vahel on külm ja äkki kerkivad liiga esile. Ma ei tahaks ju rattarajal porno-printsess olla).
Igatahes. Mu rind pressis end natuke üle rinnaka ääre. Nad nägid ikka suured välja ja mulle ei meeldi omada suuri rindu. Vaadata mulle meeldib neid (teistel, võib-olla olen lesbi), aga omada ei taha.
Varem oli mul Jan’ga juttu, et täitsa ok on vaid sportsinnaka peal trenni teha, et see ei ole porno, kui just rind ülevalt välja ei pressi. (Ja, minul just õnnestus nii. Ei tunneta ikka oma kabariite.)
Täitsa raske on endast asjalikku muljet jätta, kui keha on pigem nagu porno-staaril ja riidekapp pärineb teismeeast. Aga otsin endale pintsak-jakki. Suured prillid juba on, juuksed on ka tumedad. Viigipüksid ka on. Võib-olla tagasihoidlikumad kingad peaksin ka vaatama. Välimus on ikka liiga oluline. Ei tahaks sellega leppida, kuid evolutsiooni vastu ei saa. Tuleb teha.
Imelik, et minusugune (ühiskonna)vormist väljas inimene soovib/unistab töötada väga ranges, reguleeritud valdkonnas (raamatupidamine, avaliksektor). Kui mina tahan, siis mina pean saama. Ja ma pole üldse ärahellitatud. 
Päikest!