Ma vist siia ei kirjutanud ühte seika. Nimelt käisin kassile konservi ostmas ja ostsin maiuseid ka. Ma maksin ühe maiuse eest, kuid sain viis pakki. Helistasin sinna veterinaaria apteeki ja ütlesin, et maksin ühe eest, kuid sain viis tükki. Ütlesin, et soovin ka nende nelja eest maksta. Mulle anti kontonumber ja koju jõudes tegin ülekande. Raha oli küll vähe, kuid ma tahtsin olla aus.
Olin enda üle nii uhke, et ma seda julgesin. St et julgesin sinna helistada ja asja ära klaarida, et ma ei vaikinud ega püüdnud midagi varjata ega salata. Kusjuures, sellel hetkel ma ei mõelnud üldse sellele, et lähen sinna tagasi ja et see võib välja tulla. Mul oli värskelt meeles mu enda esimene iseseisev kassapäev ja see 20 eurot.
Kui ma helistasin, siis muidugi oldi väga üllatunud ja tänati mind. Et neile oli ka üllatuseks, et ma ise võtsin ühendust ja soovisin kauba eest tasuda. Ise mõtlesin, et ehk äkki tuleb see heategu kuidagi mulle tagasi. (See oli selline virelil suuga hapu muie või nii… Ehk mõtlesin, et heategu võiks mulle tagasi tulla, aga elades reaalses maailmas, et siis see kindlasti ei toimi…)
Kuid… Minu 20 eurot küll ei tulnud tagasi (ma pole veel saanud seda asja uurida, et kas see 20 eurot ikkagi jäi puudu või mitte..) Kuid eile olin ma ka kassas ja üks klient oleks öökapi saanud naeruväärse hinnaga. Kuid ta ise ütles, et ei, see on natuke vähe. Uurisin asja, triipkood oli vale… Kuid artikliga sisestades oli hind jälle liiga kõrge. Selgus, et talle oli antud vale (suurem) öökapp. See kapp sai õige vastu ära vahetatud.
See klient oli nii heatahtlik, rõõmsameelne. Ma vabandasin, et selline jama oli. (Oleksin võinud ka tänada, tema tähelepanelikkuse eest. Ma vist ei taibanud seda teha.) Igatahes…. Minu usk inimkonda, taastus… 
Ma tõesti poleks uskunud, et häid ja ausaid inimesi veel (peale minu ) leidub. Kuid pidin möönma, et siiski leidub. See on väga positiivne.
Muidugi oli eile ka selliseid ebameeldivusi. Mõne kliendi puhul ma tundsin, et minu õpilase staatust tahetakse ära kasutada. Kassas öeldi, et saalis oli madalam hind. Nad vist lootsid, et kuna ma olen õpilane, et teen neile alet. (Võib-olla teeksin ka, kuid mul ei ole seda õigust.) Seega kutsusin teise teenindaja, kes käis ja kontrollis ning siis tuli oodata. Tekkis ka väike järjekord. Üks klient kohe sihilikult ootas minu kassat. Kaks kassat oli lahti, kuid ta ootas minu järjekorras (teises kassas polnud järjekorda). Ta väitis ka, et toode oli saalis odavam, kuid kui talle öeldi, et teenindaja läheb ja kontrollib seda, siis loobus ta oma ostust. (See klient on meil üsna tihe külaline. Üks kord ta oli hästi meeldiv. Nüüd hakkan mõtlema, et äkki ma müüsin talle midagi väga odavalt, et ta minuga nii tore oli… Küll ma olen ikka paranoiline!…)
Nädalavahetusel on nõme kassas olla. Minu jaoks on liiga palju kliente. Lihtsalt ei suuda kõiki teretada ja head päeva soovida ning lisamüüki teha. Lisaks veel venelased. Ma nii väga tahaks lisamüüki teha jne, kuid ma ei oska vene keelt. Nad ei saa aru, siis olengi ma segaduses ja olen tasa. Vahel olen vist ka eesti keelt kõnelevaid inimesi vaikides teenindanud (see vaikides teenindamine tundub nii vale)… Nagu miim…
Inglise keelega saan ma kuidagi veel hakkama, kuid ka soome keelega on raskusi. Kõige rohkem vajan ma “palun” ja “head päeva” venekeelseid ja soomekeelseid vasteid. Eks mul tuleb need lihtsalt pähe õppida ja nii see kõik tulebki. Numbrid on ka olulised…
Positiivne on see, et ma natuke saan juba vene keelest aru (vene keelt kõnelevad inimesed on ka hästi sõbralikud ja on valmis ka kätega seletama, s.o see “Aliase” mäng…). Mulle on meelde tulnud mõned sõnad. Ma tunnen, et asi hakkab juba looma… Aga muidugi tuleb endal ka veel selle nimel kõvasti tööd teha.
Kassa teeninduse kohapealt, pean veel seda lisamüüki harjutama. Juba oleks aeg ka seda aktiivselt teha. Hetkel olen kelladele patareisid juurde pakkunud, s.o kogu minu lisamüük. Vahel unustan kilekoti pakkumise…
Kunagi mu ema ütles, et teenindajad võiksid rohkem suhelda. Et kui on mingi jama, et klienti teavitataks, muidu kliendil tekib segadus, et mis nüüd juhtus, et miks müüja kassast minema jooksis… (Mul üks kord oli nii, läksin teist teenindajat kutsuma, kuid kliendile ei öelnud midagi…Ja siis kliendid omavahel arutasid, et mis nüüd juhtus…) Kuid harjutasin endale sisse, et kui mingi jama või takistus on, siis räägin kliendiga. Selgitan, mis juhtus ja mis ma teen, st kutsun teise teenindaja, proovin teist koodi… Ja vabandan ka… Usun, et see mul juba sujub…
Olen muutunud kuidagi vabamaks. Tunnen end kassas juba vabalt ja turvaliselt. Ebakindlust tekitavad võõrkeelt rääkivad kliendid ja väsimus ning need suured kallid kaubad. Ma ei tea veel peast, et, mis hind neil on ja siis võibki tekkida, et müün mingi asja liiga odavalt. Nüüd püüangi endale sisse harjutada uut tehnikat. Seda, et ma vaatan, kas ekraanile ilmus õige toode. See võtab veel aega ja eriti keeruline on see siis, kui kliente on palju ja kaupa on palju. Aga ma püüan seda kõike võtta kui harjutust või treeningut. Ja püüan mitte väga põdeda oma vigade pärast ning lohutan end sellega, et hea, et nüüd märkasin, sest nüüd vähemalt oskan sellele tähelepanu pöörata. (Üks asi korraga, üks lisa tegevus korraga… ja nii minust kujunebki aasta parim kassapidaja… )
Ma olen ikka ülemõtlemises nii osav. Täitsa uskumatu, mida kõike ma suudan välja mõelda… Hetkel teeb see omadus või oskus mulle vaid kahju, kuid usun, et detektiivina, uurijana või politseinikuna töödades tuleks see mulle kasuks…. Või siis ka mitte?!… Näeksin seoseid seal, kus neid pole… Või hoopis prokurörina?! Nemad võivad ju ka n-ö “lampi lahmida”…. Ei tea… Aga jah…. Suudan tavalised apsud enda jaoks maailma katastroofideks mõelda…