Selle postituse kirjutasin ma paar päeva tagasi, aga siis ma ei saanud oma blogisse sisse ning see jäi failina mu arvutisse. Kuid nüüd otsustasin, et avaldan selle. Mõtlesin küll, et äkki oli see saatus, et ma seda avaldada ei saanud. Äkki oleks parem kui ma seda ei avalada. Kuid otsustasin, et teen seda ikka. Eks näis, mis sellest välja tuleb.
Kuu hakkab lõppema ja ma olen kirjutanud vaid kolm postitust. Jah, elu Tallinnas on kiire, ma ei jõua enam oma veebi-elu elada. 
Kunagi ma mõtlesin, et kõik (Eesti) kuulsused elavad Tallinnas ja liiguvad siin. Arvasin, et siin liikudes näen ma väga tihti kuulsusi. Tartus nägin ma korra Kontrat ja üks kord trehvasin härra president Ilvese ja tema prouaga. Ma kartsin ja jooksin peitu. Tegelikult arvasin, et ma ei tohi nii auväärsele inimesele nii lähedal olla (jäin tema liikumisteele ette) ja ma läksin nurga taha. Tema läks edasi ja suhtles mõnede tavaliste inimestega. (Tagant järgi mõtlen, et oleksin pidanud ikka sinna seisma jääma ja teda vähemalt tervitama.) Ma vist ei ole seda lugu siia kirjutanud. See oli eelmisel volbriööl.
Tallinnasse tulles ma olin juba unustanud selle mõtte, et võin kohalikke kuulsusi kohata. Ma käin ka pilk maas ja nägemine on mul juba väga kehva -4,5 ja -4,75 prillid on juba lahjad, kuid ma pole veel mahti saanud, et endale tugevamad muretseda. Aga see selleks…
Igatahes. Üks meeldivamaid või toredamaid hetki mu tööl oli see, et meie kaupluses käis Jaagup Kreem. Ta on natuke minust lühem või minu pikkune ja tal on näos suur arm. Nii päris ja tõeline ning mulle nii lähedal. Aga ma püüdsin olla hästi tavaline. Teha näo, et ta on tavaline klient. Ta ei küsinud midagi ja ma ka teda ei seganud, aga nii väga tahtsin talt autogrammi küsida või kuidagigi talle märgavtavaks teha, et ma tean, kes ta on, et ma tundsin ta ära.
(Kunagi, kui ma postkontoris töötasin, siis käis minu juures härra Tõnis Mägi. Siis püüdsin ma olla ka hästi tavaline… Aga nii suurele kujule nii lähedal olemine on väga eiline…)
Ja Tartus töödades kohtusin ma ka kohaliku reporteriga (Jürgen Puistajaga). Taaskord oli soov näidata, et ma tundsin ta ära, aga jäin tagasihoidlikuks nagu ikka.
Kui ma juba huvitavate persoonidega kohtumisest räägin, siis kunagi sain stipendiumi ja selle üleandmisel oli kohal ka toonane president (Arnold Rüütel). Küll mul ikka on vedanud nende riigipeadega…
Aga oma töö kehvemast poolest. Tartus töötades tuli meie kauplusesse üks vihane klient. Ta tuli pool tundi enne sulgemist ja nõudis ühte kappi, kuid meil polnud seda laos. Ta polnud ühegi teise kapiga nõus. Ta sõimas ja solvas mind. Kuulasin ta lihtsalt ära. Teises kaupluses oli teda solvatud ja nüüd vist elas seda minu peal välja, sest ma ei hakanud vastu.
Ütles, et noored ei oska teenindada ja mis siis saab kui vanad eest ära kaovad. Et tema on ka teenindaja ja ta ei tea, mis siis saaks, kui tema ütleks, et kaupa pole jne… See tundus alusetu süüdistus. Seega see natuke häiris, kuid ei avaldanud suurt mõju.
Kuid Tallinnas, olen sattunud mitmel korral pahameele ohvriks. Olen ise vigu teinud ja seega põhjusega saanud. Sellised asjad häirivad ja kohe mitu päeva järjest häirivad. Ikka mõtlen, et kuidas oleksin saanud teha paremini ja kuidas järgmine kord selliseid asju vältida.
Aga üks konflikt kliendiga oli nii kohutav, et see on mul ikka veel meeles ja häirib mind. Ma pole suutnud senimaani välja mõelda, et mida ma valesti tegin. Mõed pisiasjad küll, aga sellist sõimu ma polnud küll ära teeninud. See konflikt oli 19. augustil.
Nimelt pidin ma uuele tüdrukule kauplust ja tööd tutvustama. Jalutasin temaga, näitasin kauplust ja rääkisin. Siis tuli üks klient, soovis, et keegi talle riiet mõõdaks. Vahetusevanem palus mind. Ma hakkasin selle suunas liikuma, vahetusevanem ütles, et klient on siin. Ma oletasin, et klient tuleb ise või hakkab ise sinna liikuma (tavaliselt minnakse). Aga see klient ootas vist kutset. Usun, et see ärritas juba teda.
Siis hakkasin mõõtma. Klient soovis ühte meetrit, panin 0,5 cm rohkem. Siis hakkasin seda sirgeks panema. Ja siis hakkas klient sõimama. Et ühelt poolet olevat 3 cm rohkem kui teiselt poolt. Et ma ei oska oma tööd teha. Et miks ma pole juba Soomes tööl. Miks ma hoian töökohta kinni, normaalsete inimeste eest. Et raiskan tema raha, kui mõõdan valesti jne…
Palusin kolleegil seda riiet mõõta. Ta oli kogenum. Ja siis klient jätkas, et tal on vaja täpselt 1 meetrit, et ta on välja mõõtnud juba. Kolleeg ütles, et täpselt ei saa, et mõni millimeeter on ikka vahet. Siis klient ütles, et miks ei saa. Et me ei oska oma tööd teha. Et me peaksime Soome tööle minema.
Kolleeg üritas mind kaitsta. Siis klient ütles, et kas ma olen tumm või kurt, et tema rääkis ja ma ei öelnud midagi. Et mul peaks kusagil kirjas olema, et ma olen tumm või kurt… See oli solvav. See oli solvang minu isiksuse pihta. Ma tõesti suhtlen vähe ja kui keegi mind sovab, siis tõmbun ma veel rohkem endasse, püüdes nii end kaitsta.
Ma kujutan ette, et olin vait. Võisin tunduda kurdina, aga see kapseldumine ongi minu kaitse. Tallinnas töötades on seda mitu korda juhtunud. (Tartus ei juhtunud kordagi. Seal on vist sõbralikumad inimesed.)
Igatahes. Mind häirib ikka veel, see et ta mind kurdiks ja tummaks sõimas ja mul Soome tööle käskis minna. See oli kuidagi nii ülekohtune. Ma ei hoia töökohta kinni. Mul oli juba ammu lahkumisavaldus ära antud. Töötan seal vaid paar päeva veel. Seal on töökäsi vaja, igaüks võib sinna kandideerida. Ma pigem just vabastan veel ühe koha. Kuigi minult palutakse, et ma jääksin, kasvõi poole kohaga.
Õudne… Arvan, et see klient ei kujutanud ettegi, kui väikse palga eest kui palju tööd seal peab tegema. Ta arvas, et sellises ettevõttes saavad kõik direktoripalka ja ei pea mitte midagi tegema…
Ja ma ei teagi, kuidas ma oleksin pidanud sellises olukorras käituma. Mida ma valesti tegin, millega ma sellise solvangu küll ära teenisin. Mind ärritavad inimesed, kes teisi inimesi alandavad ja sellest mõnu tunnevad. Too klient just tegi seda. Tegemist oli vanema naisterahvaga. Aga käitus nagu laps. Ja austus teise inimese vastu puudus, kasvatus oli null. Kui vanemad inimesed ei austa noori, siis miks peakski noor vanu austama.
Ma olen jõudnud oma mõtetega selleni, et oleksin pidanud kliendiga rohkem rääkima. Umbes nii, et palun läheme nüüd vastava kauba juurde, et ma saaksin teile sobiva kauba mõõta. Ja siis kirjeldama oma tegevust, et nüüd võtan ma mõõdulindi ja mõõdan ühe külje ära. Meetri, nagu teie soovisite. Nüüd panen ma riide sirgu. Vaatan, et küljed klapiksid. Ja nüüd mõõdan ma riide uuesti üle, mõlemad küljed, et veenduda, et see oleks täpselt üks meeter nagu te soovisite. Jne….
Kuid rohkem ma oma tegevuses vigu ei näinud. See oli ka kõik.
Igatahes. Ma kohe üldse ei taha seda tööd teha. Ma tunnen, et ma pole sellele kohale õige inimene, kuigi mõned väidavad vastupidist. Mul oli üks klient Tartus, kes Tallinnas tundis mind ära ja ütles, et ma müüsin talle Tartus kummuti. Jah, ma mäletasin küll teda, ta ostis korvi ka, aga see oli tagant väheke kahjustatud, kuid ta ei viitsinud seda vahetama minna, sest oli sedagi kaua valinud ja otsinud. Ja mu Tartu töökaaslased igatsevad mind tagasi. Sealne vahetusevanem, ütles, et ma olen kassas lausa suurepärane. Ka siin Tallinnas, pidin ma ühte uut töötajat kassas välja õpetama. Kuigi ma ise olin vaevalt nädal uues kassas töötanud, aga juba õpetasin uut inimest.
Mina tahan raamatupidamist teha, kuid ei osutu valituks. Eelmisel nädalal käisin ka vestlusel, kuid ei ostutunud valituks. Tegin midagi seal valesti, ütlesin midagi valesti. Aga ma ei tea mida… Igatahes, mu enesehinnang langes ja tunnen, et jooksen peaga vastu seina. Et tahan teha midagi, mis mulle ei sobi, mis pole minu eriala, milles mul pole annet.
Aga ma ei anna veel alla. Lähen kooli seda eriala õppima. Ja püüan ikka sinna läbi murda. Elu ongi ju üks suur võtlus oma koha eest. Sellega tuleb leppida ja seda rapsimist ning sõdimist tuleb hakata armastama. Selles peitubki õnn…
Juhtusin lugema ka ühte artiklit seal oli toodud üks tsitaat. See oli nimelt järgnev: ”Henry Ford on kunagi öelnud: «Ükskõik, kas usud, et sa midagi suudad, või usud, et sa ei suuda – sul on alati õigus.» Kui usud, et suudad, siis sa suudadki. Kui usud, et ei suuda, siis sa ei suudagi. Mõnikord on uskumuste muutmiseks vaja mingit tõuget – nt haigust, traumat või tugevat šokki. Mõnikord piisab selleks aga suurest soovist või motivatsioonist.” (Rosin, K., 22.08.2013)
See on täpselt see, et kui ma mõtlen, et ma ei sobi raamatupidajaks ega sellele erialale, siis ma ei sobi ka. Aga ma tahan ju sobida. Seega ma pean endale sisendama, et ma sobin sellesse ametisse. Kuid ma pole leidnud veel ettevõtjat, kes oskaks minusugust talenti hinnata ja väärtustada. Ma pole leidnud veel seda õiget tööandjat…
Teine huvitav väljavõte sellest artiklist oli järgnev: ”Kõik, mis on öeldud, on öeldud. Kõik, mida kuuled, on sinu valik! On palju lihtsam muuta oma vaatepunkti kui seda, mille osas sul on mingi vaatepunkt. Access Barsi kursusel õpetatakse lisaks piiravatest uskumustest vabanemisele võtma kõike kui üht huvitavat vaatepunkti, mida ei tasu võtta isiklikult. Ei ole ju mõtet vaielda, kui igal inimesel on alati õigus – iga inimese reaalsuses kehtib tema oma tõde. Kui see sinu tõega kokku ei lähe, siis on see lihtsalt üks huvitav vaatepunkt ja mitte midagi sellist, mis võiks mingilgi määral kõigutada sinu enesekindlust või väärtust. Mitmed inimesed on pärast Access Barsi kursust öelnud, et tunnevad end nüüd palju vabamana – vabana teiste inimeste arvamuste mõjust.” (Rosin, K., 22.08.2013)
See on hea mõte ärritavate ja solvavate inimeste korral. Või üldse vedrike korral. Iga inimene on erinev ja see kui keegi teeb midagi teistmoodi, siis see ei tähenda koha, et ta teeb valesti. Kõik ei peagi ühesugused olema ega ühtemoodi tegema ning mõtlema. Jõuan taas oma kunagi ammu kirjutatud mõtteni. Iga inimene elab oma süsteemis ja see, mis on õige minu süsteemis ei pruugi seda olla kellegi teise süsteemis ja vastupidi.