Ise-enesest selline lihtne asi/tegevus nagu kallistamine on minu jaoks midagi väga keerulist. Üldiselt mulle ei meeldi kallistada. Mulle ei meeldi üldse kui võõras inimene mulle vastu läheb/tuleb.
Aga lähedaste inimestega võiks ju kallistada. Aga mina ei tee seda. Kui mul oli mees, siis mina teda ei kallistanud. Väga harva või üldse mitte juhtus, et mina oleksin teda kallistanud. Üldiselt oli tema see, kes kallistas ja siis ma olin see, kes lasi sellel juhtuda ning kallistasin vastu.
Võib-olla ma tundun kuidagi südametu, tundetu või kalk inimene? Ma ei tea. Aga ma kardan lähedasi suhteid.
Kui Tartus käisin, siis sain emaga kokku. Õhtul ta läks magama ja ma ootasin oma sõpra. Mulle tundus, et ta tahtis kallistada ja hüvasti jätta, aga ta ei ütelnud seda otse ning ma ka kohe ei taibanud. Pealegi oli mul natuke paha tuju, sest mulle tundus, et mulle surutakse asju peale… (Mulle meeldib ise otsustada.)
Kui kallistamist ise alustada, siis tekib küsimus, et kuidas seda teha. Kas käed ümber kaela või see n-ö risti kallistamine. Mõlemad panevad oma parema käe üle teise õla ja vasak käsi jääb siis piha, vöö kõrgusele seljale.
Ja siis ma mõtlengi, et kuidas peaks seda tegema ja lisaks veel see, kas üldse peaks. Lõppeb see kõik nii, et ma ei tee üldse. 
Kui varem ma nagu ei vajanud kallistusi. Mees andis mulle neid piisavalt. (Mõni naine kurdab, et mees ei kallista ega ütle, et armastab. Minu mees ütles ja kallistas, usun, et tegi seda sama vähe kui keskmine mees. Kuid kuna mina olin see pool, kes ei teinud seda nagu üldse, siis meie puhul oli tema see, kes kurtis, et kaaslane ei ütle, et armastab ja ei kallista ka.) Mul lihtsalt on kohutavalt raske oma tundeid väljendada.
Kunagi ma kirjutasin siia blogisse ühe Facebookis ringleva mõtte/jutu/nalja. Kus eluaeg koos olnud paarike omavahel räägivad ja naine küsib siis, et miks mees talle nii vähe armastust avaldas. Mees vastas, et tead eideke, kui me kohtusime, siis ma ütlesin, et armastan sind ja kui ma oleksin ümber mõelnud, küll ma siis oleksin sulle öelnud. Ma olen ka selle taadikese moodi. Ütlen üks kord ja mõtlen seda ka tõsiselt ja kui ümber mõtlen, siis annan teada…
Jah, nüüd meest pole ja kallistamist ka pole. Ja nüüd on mul tõesti soov ema kallistada. Ja vanaema ka. Sest neid ei ole mulle ju kauaks ja kui mu unistus peaks täituma ning ma kaugele maale lähen, siis on iga sekund koos nendega väga väärtuslik… vendadega võiksid ka olla lõhedasemad suhted.
Kunagi, kui mu ema välismaale läks ja isa ka ära läks ning mul olid rasked ajad (puberteet ka veel otsa), siis ma lubasin endale, et ma püüan nende inimestega (isa ja emaga) suhteid jahendada. Alustasin sellest, et hakkasin neid eesnimedega kutsuma. Alguses oli raske, kuid olen seda juba aastaid teinud (harjutanud) ja nüüd on see nii sisse harjunud, et mul on raske öelda neile “isa” ja “ema”.
Ema küsiski, et miks ma teda eesnimega kutsun, miks ma ei ütle talle “ema” nagu teised lapsed. Ma ei saanud ju talle tegelikku põhjust avaldada. Nagu mulle kohane, siis tegin ma nalja, et ma olen nüüd suureks tüdrukuks kasvanud, naiseks saanud ja enam ei kõlba nii öelda. Tema vastas, et tema kutsus oma ema kogu aeg “emaks”. Siis ma ütlesin talle, et ju tema jäi plikaks ja ei kasvanudki suureks. Siis ta naeris ja arvas sama.
Igatahes… Suhted perekonnaga ja vanematega on jahenenud. Varem see mulle täitsa sobis, aga nüüd olen vist vanaks jäänud. Nüüd tahaks isegi natuke soojemaid suhteid ja rohkem nendega läbi käia. Praegu on kool ja ma pean kõvasti pingutama ning tooma mõned ohvrid, kuis ehk äkki saan oma kooli aastaga lõpetatud, siis püüan seda asja muuta. Loodan, et siis pole hilja enam.