Mida rohkem mu mõtet maha tehakse, seda rohkem ma seda tahan.
Kui ma H-lt küsisin, et kas talle sobib, kui ma koliksin juba märtsi keskel või lõpus. Ta ütles, et “eksa ise vaata, kuidas sa saad”.
Noh, ma mõtlen, et koliks kohe märtsi alguses. Aga nüüd… H väidab ja kritiseerib: See korter on liiga väike, köögis poole akent, parkimiskohta pole, mööblit pole. Sa leiaks parema… Aga mulle just meeldibki, et see nii on. Mul ei ole palju ruumi vaja.
Ema ka juba räägib, et maksa 30-40 eurot rohkem, et on ilusaid korterieid. Aga tal polnud aega neid linke saata…
Aga mida rohkem ma vaatan ja mõtlen, seda rohkem ma seda korterit tahan ja kolida tahan. Ma pakin juba mõttes asju ja paigutan neid seal korteris. Oi, milline pettumus, kui ma seda korterit ei saa.
H-st ma saan aru. Tal läheb rahadega raskeks, sest ta on arvestanud, et ma maksan üüri ja kommusid ja tema saab lisavaba raha, sest tema jääb need võlgu. Sry… tuleb vist siis vähem seksimas käia või lasta neiul endal kondoomid ja veinud osta… (Jah, ma olen kibestunud ja armukade jne.. Ja seepärast ma siit nii väga minema tahangi.)
Kui H tuleks ja räägiks, et tal tekib nii ja nii suur rahaauk. Minu hinnanguliselt u 240-360 eurot. Noh, räägime ja arutame. Äkki saab mingeid lubatud summasid muuta. Võib-olla saan natuke võlgu anda või midagi… Aga kui ta räägib, et see korter, mida ma vaatan on jama ja nõme. Siis sellega ma oma kolimist edasi ei lükka. Pigem ma tahan seda korterit veelgi rohkem.
Ehk, siis rääkigu asjast. Mitte ärgu ajagu mingit hägu…
Kusjuures. Ta muidu mulle ei helista. Kohe mitte üldse ei helista. Kunagi alguses helistas igepäev.. Aga siis järsku oli null… Eks ma olin tema tähelepanuga harjunud. Aga nüüd olen harjunud uue olukorraga…
Mulle juba eile tundus, et see uudis, et ma sain korteri, oli talle šokiks. Ta ei uskunud, et ma olen võimeline läbirääkima ja hinda kauplema jne… Aga ta on mind hästi koolitanud ja ma õpin kiiresti… 
Tegelikult pole see korter veel minu. Pean raha kokku saama ja seda vaatama minema, aga ma nii väga sooviksin, et see oleks minu. Ja ma olen valmis pingutama ja võitlema selle korteri eest. Mul on lootust see korter saada. Ja ma teen kõik endast oleneva, et see ka saada ja siit (põrgust) ära kolida.
H üks argument oli see, et seal pole ju TV-d. Ma ei vaatagi TV-d. Suvel, kui ta TV kaasa viis, siis ma panin alles kaks päeva hiljem tähele, et TV on kadunud ja seda ka seetõttu, et otsisin kassi ja too oli TV kohapeal.
Kappi ka pole. Aga küll ma muretsen midagi. Vaiksel hakkan oma elu üles ehitama… Ma saan hakkama.
Ema ütleb, et see 30-40 eurot rohkem maksta pole probleem.. Aga minu jaoks on. Nt kui ma saan 20 eurot kuus üüri odavamaks, aastaga säästan ma juba 240 euri. See on rohkem kui ühe kuu üür (üks suve kuu tasuta elamist). Ja ma pean arvestama, et miinimum palk on 390 eurot ja sellest vist maskud ka maha. Palju siis kätte saab? … Ma ei julge mõeldagi.. Aga kui ma ebaõnnestun, siis pean ma arvestama, et ma saaksin selle miinimumiga ka elatud… Kuigi ma ei saa… Aga kui ma võtan 240 eurose kuu üüriga korteri, siis ma seel vähem saan. 40 eurot on mul keskmiselt kuu toit.
Ma tahan säästa. Ma tahan oma elus kuhugi jõuda. Mind hirmutab mõte, et kogu mu teenistus kulub samal kuul ära. Et ma ei saa midagi säästa. See mõte on nii hirmutav… Sellisel juhul ei ole mul üldse mõtet elada. Sellisel elul pole pikas perspektiivis mitte mingisugust mõtet. See ei toimi.
Lühikeses perspektiivis küll. Ja tulevikku ei tea ju. Ma võin leida oma rikka unistuste mehe. Ma võin ju teha karjääri. Ma võin ju saada edukaks poliitikuks… mida iganes…
Aga mulle tohutult meeldiks, kui ma suudan juba oma esimese palga nii sättida, et kuu kulud oleksidkaetud ja oleks ka sääst võimalik.
Kusjuures… See maja, milles on see ihaldatud korter… Kunagi ma jooksin bussile ja jooksin sellest majast mööda ja üks teine kord ma jalutasin sellest majast mööda ja mõtlesin, et küll oleks vahva seal elada… See oli selline uitmõte… Ma olen nii mõelnud, vist peaaaegu iga maja kohta… Aga ikkagi… Ja nüüd on mul see võimalus… Üks unistus jälle täide viida. Selline arglik kohmetu võimatuna näiv unistus… Ei tea, kas ma loobun sellest korterist, sest H ei taha, et ma preagu kolin või ema tahab, et ma ikka ilusamas korteris elaksin?… Ei, ma ei loobu….
Vahel on raske… Paar päeva tagasi tundsin ma end nii rumalana ja ma kuulsin, et H ütles, et “ta on peast täitsa soojaks läinud, mingi klõps on ära käinud”… Mulle tundus, et ta rääkis minust. Ja siis üks inimene kirjutas, et “sa oled JÄLLE imelik”. Et umbes, et sul on vist tabletid võtamata, et vahepeal hakkas nagu looma (sinust hakkas inimene saama(, aga nüüd oled sa jälle “prügi”.
Ja see lõi mu nii rööpast välja, sest ma tundsin end ka nii. Ja ma ei suutnud panna end uskuma, et ma olen tegelikult tubli, tark, ilus, südikas ja tore…
Aga nüüd on minus tärganud mingi võitlusvaim… Ma olen valmis astuma isegi oma perekonna vastu… Sest mina tahan. Ja mina arvan ja tunnen, et see on õige… Ja mina saan hakkama… 