“Kas sa oled oma elus õnnelik?” Midagi sellist küsis Lars minult. Vastus oli kiire “ei”. Nüüd mõtlen, et mis jääb puudu, et olla õnnelik.
Minu füsioloogilised vajadused on kaetud. Ja minu olukord ei ole ka halb. Nagu kaardimängus, minu seis ei ole ütsegi mitte halb. Kusjuures üsna hea seis on…
Ma jõudsin selleni, et mul puudub selge eesmärk. Jah, just… Tulevik on nii lahtine. Nii palju võimalusi on. Ma olen keskendunud lühemaajalistele eesmärkidele… Lõpuks on jäänud eesmärgiks hommikul üles ärgata ja pesema minna ja siis kuidagi päev õhtusse saada. See kõlab mitte-huvitavalt ja nii see ka on.
Mida ma siis tahan? 
Ma ju ei tea, mida ma tahan…
Aga ma püüan selle välja selgitada.
Täna pea valutab. Seega ei saa ma oma väikest rumalat peakest rohkem vaevata.
Vaatasin taani maksuameti lehel ringi, tõlkisin maksudeklaratsiooni (eeldeklaratsiooni) ja lisasin sõidukulude mahaarvamise või hüvitamise andmed. Seega võib öelda, et natuke olin tubli. Tegin endale terminite tabeli. Nüüd tunnen ma end natuke kodusemalt seal maksuameti lehel… Aga õppida on veel palju.
Ma saan hakkama. Nagu ikka…