Kõik ajab närvi

Märgin ära, et olen väsinud, näen luupainajaid…

Natuke lammutan siin ja siis olen edasi vagur hiireke.

1. Šokolaadi-poiss ajas närvi. Ma sõidan töölt koju, et teda kooli viia. Tema jaoks teen 60 km sõidu. See läheb mulle maksma 60 DKK kaks korda nädalas… Eile, kui kooli uksest välja tulin, siis ta karjus mulle. “Tule, tule nüüd kiiresti, külm on.” Ma ei hakanud end kiirustama… Autos vingus, et külm on. Krt, mina seda ilma ei tee. Mootor on ju külm ja sooja ei saa tulla ka… Hoidsin oma suu kinni ja mõmisesin ainult… Ma tahtsin ta peale natuke karjuda, aga mul oli tööl raske ja ma ei saa ju end põgenike peal välja elada…
2. Autoga jama… Mina ütlen, et rattalaagrid tuleb vahetada, aga keegi ei kuula mind… Nüüd ma taganesin on väitest ja ütlen, et rooliotsad tuleb vahetada. Nimelt pidurdades rool vibab käes (eriti tugevalt on seda tunda 80 km/h kiirusel). Suuremal kiirusel rool kisub. Ma ei saa aru, kummale poole. See on vist kord ühele ja teinekord teisele poole. Auto sööb esimesi rehve. Eriti vasakut ja väljast poolt, aga mitte ühtlaselt, vaid… Ma ei teagi, nagu ratas oleks kaheksas või kalle on vale, aga kuidas saab olla, et ainult ühel rattal on kalle vale… Ma mäletan, et kui pidurdades rool vibab, siis vajab üks silladetail väljavahetamist, aga ma olen unustanud, kas rooliotsad või šraniirid… Ega ometi rattalaagrid? Otsisin internetist, aga auto-foorumid ajavad mind närvi. Seal jahutakse piduriketastest. Tainad!
3. Tööl olen nii aeglane ja ma ei saa neist aru. Ma ju nii väga tahaks neist aru saada ja nendega rääkida… Aga ma ei saa. Olen nii õnnetu…. Täna juba mõtlesin, et äkki ma saan mingi puuet-kinnitava paberi. Noh, siis oleksin ma edasi see lollikene ja mul oleks dokument, mis vabandaks minu-imelikku-olekut.

Mul on kõik nii halvasti. Miks jälle on mul auto, millel on veermikuprobleem… Noh, elektri-jama ka. Nt aknad ei liigu, mitte ükski neist neljast. Peeglid ka mitte. Vaatasin, et kui asi oleks kaitsmetes, siis on neid õhtal ikka palju, u 10 tk. Ei saa ju olla, et nii palju kaitsmeid korraga läbi läheb… Kardan, et elektrijuhtemetes on jama… Ma vihkan seda… Ma ei saa ise seda remontida. Mul pole teadmisi.

Vaatasin endale juba esimese väikse tööriistakomplekti välja. Seemneks, kunagi ostan suurema kohvri ja siis saan juba ise remontida… Ma vist suudaksin ise vahetada veermikudetailid, st rooliotsad ja selle šarniiri. Aga kas ma piisavalt tugevalt selle kinni keeran ja sillaregull tuleks nagunii teha ja vaevalt ma nööridest sillareguleerimismasina garaaži suudan ehitada… Noh, midagi ma saaks ikka valmis teha, aga vaevalt see piisavalt täpne oleks.

Miks mul nii halvasti läheb? Ma põletan peaaegu igapäev küünlaid.

Mõtlesin, et Eritrea jumal ei salli mind. Et šokolaadipoisile peaksin ütlema, et ma ei saa teda sõidutada… Mingi loogiline seletus sellele isegi oleks. St et šokolaadipoiss on süüdi. Sest tema pärast sõidan ma 60 km lisaks, nädalas 120 km jne… See tähendab, et teisipäveiti ja neljapäeviti sõidan ma ca 200 km. Ohh.. Kiired ja väsitavad päevad on. Tänagi olen väsinud ja unevõlas.

***

Noki keeltekoolist ütles, et ma kandideeriksin samasse kalavabrikusse, kus tema on. Et ta juba rääkis ülemusega. Täna ma tundsin end nii abituna/lootusetuna tööl, et ma juba mõtlesin, et kandideerin. Tahtsin enne nende majandusaasta aruande üle vaadata… (Aga täna ei jõua.) Noki andis mu FB oma naabripoisile, kes on taanlane ja 30-aastane ja käib ülikoolis ja tal on oma maja… Noki rõhutab seda oma maja…

***

Töötada olen saanud päris palju. See on hea, aga nõme on koguaaeg sõrmi ristis hoida ja loota, et rehv ei plahvataks, et auto mind ikka tööle viiks ja koju tooks.

***

Vahepeal sain selle inimese käest sõimata, kes nimetab end minu isaks. Kahju, et lennupileteid tühistada ei saa. Ma parema meelega investeeriks selle raha autoremontimisse, mitte sinna.

Ma saan aru, et isal on rasked ajad. Meil kõigil on, aga kas siis on vaja õhtul end minu peal välja elada… Jah, minu lapsepõlvekodu. Ei olnud mulgi see lapsepõlv nii roosiline ühti. Ja kas ta vabandas… Oh, ei. Ta ütles, et elukaaslane on süüdi ja peab minu ees vabandama. Milline karakter, ma ütlen… Ega ometi mitte minu-moodi.