Neljavaatuseline öine lühiõudusreaalsus…ÕÕÕH!!

(istun siin arvuti taga, kohvitass vasakul pool klaviatuuri, Betti Alveri luulekogu paremal pool)
*
Eesriie langeb ja kohe kajab kõle karjatus ruumi neljast seinast vastu.
Tegelikult juhtus see kõik minu peas, sest mida nägin laetuld süüdates esimesena enda toreda roheka tapeedi taustal? HIIGELämblikku !! Tõesti, see oli suur, pirakas lausa ja loomulikult ei andnud see mulle enam rahu. Varasemad kogemused on tegelikult need, mis panid mul südame põksuma ja kujutlema täiesti hämmastavaid asju..Ometi leidsin endast jõudu, et lihtsalt püüdsin ära unustada, et ta seal on ning hiljem lootsin, et ta kaob kuhugile, sinna, kus tal asja on, ja jätab minu enda eluga elama…Kuid siis ei teadnud ma, missuguseks siiski kujuneb minu järgev öö ning mis tegelikult juhtuma hakkab, kui pimeduse loorid langevad peale ja kurjus saab tegutseda vabalt, salakavalalt ning peidetult!!!..
**
Jutustaja: Nagu õigele õudusunenäole ikka omane, on algus selline imelik ja salapärane, nagu ei teagi, mis on mis, kas tõesti elu saab veereda edasi, kui peategelased ei tea oma repliike ja on kui peata kanad ??????
Vestlesin enda sõbrannaga msnis saatuse teemal ja kas inimene võib näha tulevikku? Mõlemad olime nõus, et jah, igal inimesel on mingil määral võime näha ette. Mina näiteks küsisin Liisalt, kas ta on olnud nii, et kui tahan, siis ma näen mingit inimest, keda ma väga, VÄGA soovin näha (minul on näiteks seda juhtunud juba umbes 10 korda). Liisa aga ütles, et selles ongi värk, et kas see mõte tuli sulle pähe, kuna saatus nägi ette, et te nkn kohtute ja sa tunnetasid seda või sina hoopis oma mõttejõuga tõmbasid selle olukorra ja inimese enda juurde…Liisa ütles, talle meeldib uskuda, et oleme ise enda õnne sepad ehk siis tõmbame enda juurde head ja ei pea võtma vastu head, sest saatus seda meile määrab..Selline segadusse ajav minu jaoks..Ma usun ka, et me ise tõmbame endale seda juurde. Pole võimalik, et see on saatusest, kuid mu teooria selle saatuse-alateadvus-süda, see ju räägib vastu? Saatus on võti ennustuse juurde, kuidas muidu saab alateadvus enne teada asju ja saata sõnumeid välja, kui ta ei teaks, mis juhtuma hakkab tulevikus ja mis on ette ära määratud…Oeh, ma pean veel ikka kõpitsema päris palju selle teema suhtes…
Jutustaja: Ja seda hakkaski Liisi mõtlema, kui tõstis silmad ja vaatas oma hirmule otsa!
***
Ja mis seal seina peal oli? Minu hiigelämblik loomulikult. Ta oli minu toast ilusasti, kenasti end sätitanud arvutitoa seinale, oma hiigluses. Ema kutsus isa, et ta ämbliku ära võtaks sealt ja toimetaks mujale, et saaksin rahulikult olla. Vanemad teavad, mismoodi ma ikka närvitsen, kui mõni neist lähedal on. Kuid isa ei saanud teda kätte, ta oli lihtsalt liiga väle. Nii et ma siis pidin olema teadmisega, et ta kusagil on minuga ühes ruumis, see “väike” ämblikukene…
Vahepeal süütasin tule, et vaadata, kas Tema Hiilgus on tagasi seina peal ja kell pool kaks öösel jõllitasingi uuesti seda keha, mis minus nii palju hirmu toodab. Ja ma otsustasin, et ma pean ta ära tapma, sest no…ma lihtsalt ei saaks magada mitu päeva, teades, et see elukas on kusagil, HIILIB ja otsib saaki- MIND! Ma tean, et see on täielik lollus, kuid ma ei suuda seda seletada, mida tähendab foobiku hirm….Aga ma ei suutnud teda maha lüüa kärbsepiitsaga, aga ema, kes sattus ka kuidagi ringkäigule pool 2 öösel!!!, tappis ta ise ära, mina ei suutnud vaadata, liiga jube…Ja selline must lärakas jäigi alles minu hirmust…Ja mina palvetasin saatuse poole..andestust paludes, sest mul hakkas nii kahju vaesest ämblikust, kes pidi oma elu kaotama, sest mingi HIIGELSUUR elukas ei suutnud oma hirmu maha suruda. Vaene ämblik…OEH!!
Jutustaja: Nii ohkas Liisi vaese ämblikuga pärast, valades sisemuses pisaraid. Ometi poleks keegi suutnud näha ette, et arahnofoobia pole ainuke hirm, millega tuleb see öö võidelda….
****
Ärkasin selle peale, et ema ütles, et oli tõmmanud tepslist välja teleka, muusikakeskuse ja viasati, sest Mõisa pealt tuleb äikesepilv…Ja tuliDKI!!! MITMUSES! Mitu pilve ja oi, kuidas ragistas ja sähvis. Tuletas vanu aegu meelde, kui sai istutud kõik koos lastega ja oldud üleval ning kui mina kuulatasin teki all, kuidas õues kõu müriseb..JA seegi kord olin teki all, kuid pea väljas ja silmad kinni. JA SIIS KUI ÜHE KORRA SÄHVIS NII, ET TÄIESTI LÕPP, KUI EREDAKS LÕI TUBA! JA VÄLK EI JÕUDNUD LÕPETADAGI OMA OSA, KUI MÜDISTAMINE IGAVESE RAGINAGA LÕI!! ARVASIN, ET NÜÜD LÕI KÜLL KUHUGILE SISSE, NAGU KORD…..VÄGA KARTSIN JA VÄGA HOIDSIN ÜHT INIMEST MÕTTES, KUNA TA ANDIS MULLE LIHTSALT JÕUDU!! Aga hirmus oli küll see äike, eriti siis, kui peakohal lõi see välk ja lambid kõik plaksusid…..hirmus oli….
Aga missugune oli hommik? Päike säras ja sinine taevas. Milline imelik tunne oli, et vaikus pärast tormi…vähemalt sai üleelatud, kuid tänane öö ka ju ees…Kõige hullem, mis juhtuda saaks, on see, et ärkan öösel üles ja mõtlen, miks üles ärkasin, ja siis sähvatab pimeduses välk ning müristab…VUUH, ma ei mõtlegi selle peale, sest ei taha kutsuda sellist õnnetud ja südantseiskavat olukorda endale ligi!!! Loodan…kõige…paremat…! Pean lootma!
Jutustaja: Ja nii kulges Liisi eilne öö, kuid järgmine päev saatis teda ikak südamevärin ja mõte, mis oleks võinud siiski juhtuda, kui äike oleks sisse löönud..kas ajalugu võiks korduda taas? Kuid Liisi usub ka, et ega muud moodi hirmust üle ei saagi, kui hakkad temaga harjuma..Liisile loodame tõesti kõige paremat ning vaatame, kuidas kulgeb tema elu edaspidigi.