Ma ei tea, kas keegi pani tähele, aga tegin selle filmi jooksul päris hulga märkmeid. Kristiina ilmselt märkas, kuna istus mu kõrval ning tegi ise sedasama. Igatahes…

Nagu meie grupp ilmselt mäletab, siis algas filmi point sellest, kui peategelane Ben püüdis seletada ülikooli rektorile, miks just tema peaks Robinsoni stipendiumi saama- millega ta silma paistab või kuidas “pimestab”? Filmis oli selleks sõnastuseks jump off the page.

Enda Mina tutvustuses mainisin küll, et ma ei ole halli massi osa ja see mulle ei meeldi, kuid see lõik antud filmist pani mind küsima- kuidas mina “pimestan” teisi enda ümber? Mis on minus nii erilist, et ma lihtsalt jään meelde või kas üldse midagi sellist on? 

Mul ei ole sellist juttu rääkida nagu Ben’il ega ei puudu mul ka ühte jalga nagu tõi näiteks see ülikooli rektor, aga mul on isikupära. Kui siia maailma sündides oleme kõik maailma ees võrdsed, siis elu jooksul meie võrdsus paratamatult kaob- muutume ebavõrdseteks. Meis tärkab uudishimu erinevate valdkondade ja elu vastu, me muutume isikupärasemaks.

Kui Piret Jeedas kirjeldas täna oma teekonda andragoogikani väga lahedalt. Ta ütles, et ta armus andragoogikasse. Sel hetkel valdas mind äratundmisrõõm, justkui pirn oleks mu peas põlema läinud, millele järgnes emotsionaalne “ahhaaaa!”. Ma teadsin, et just nii on juhtunud ka minuga. Ma olen leidnud oma valdkonna, vähemalt praeguse seisuga. Ma olen armunud andragoogikasse- nii mannaroosa kui see ka ei tundu:D

Ma usun, et isikupära on see, mis meis aja jooksul aga kasvab. Me hakkame tundma ennast. Me hakkame aru saama endast ja oma huvidest. Seega ma arvan, et see kuidas ma nö paberilt välja hüppan, on alles kujunemas. Või ma lihtsalt ei ole endale veel täpselt teadvustanud seda Midagi, millega ma teiste seast välja paistan.. kui paistan. Siinkohal võiksid sõna sekka öelda meie armsad sotsiaalsed õppijad, kellega külg külje kõrval oleme päevast päeva kohtunud ja loengutes istunud, grupitöid ja igasuguseid muid plaane teinud.