TriinuBlogi

Ma olen märganud, et kui inimesele tehakse kompliment tema välimuse kohta, siis naeratatakse viisakalt, võib-olla isegi punastatakse. Kui komplimendiks on aga näiteks: “Sa oled nii sõbralik/heasüdamlik/meeldiv…”, siis visatakse see kõrvust mööda. Naljakas on asja juures aga see, et kõik räägivad, kui vähetähtis on välimus, oluline on ikka see, milline inimene Tegelikult (loe: iseloomult, käitumiselt) on. Kuidas seda siis mõista?

Mulle on lihtsalt silma jäänud, et headele isiksuse omadustele ei pöörata piisavalt tähelepanu, neid ei hinnata, kui ollakse täpne, korrektne või iseseisev. Oluline on see, et sul oleksid pikad jalad, ilusad juuksed ja hoolitsetud nahk. Samas ollakse nukker, kui “kõik ainult minu välimust hindavad”. No saa sa siis aru!?

Pean tunnistama, et olen ka ise üks selline inimene, kes punastab, kui märgatakse mu siniseid silmi näiteks, samas olen hakanud väärtustama ka seda, kui öeldakse, et ma olen hakkaja. Mulle ju meeldib ringi siblida ja on tore, kui keegi seda ka hindab. Eriti meeldiv on see siis, kui sellele siblimisele ka kompliment järgneb:)

Tegelikkuses on ju mõlemad pooled olulised. Esmamulje sõltub inimese välimusest, teisejärguline mulje kujuneb aga tema omaduste alusel. Kui neid mõlemaid pooli märgata ja kompliment teha nii armsale väikesele ninale kui ka heale kirjaoskusele, näitab see seda, et inimesel on mõlemal väljal midagi pakkuda:)

Millegipärast on mul tunne, et kui inimesed hakkaksid teineteisele rohkem tähelepanu pöörama nii välimusele kui ka karakteriomadustele viidates, siis muutuks meie NAERATUStevaene keskkond natuke rikkamaks. 

Worth to try!

Ma lihtsalt pidin esmaspäevase Andrase seminari ära ootama, et siia postitus teha. Kui seminari alguses ei osanud ma midagi oodata, siis päeva lõpuks olin õnnelik ja rahul.

Mulle meeldis, et lisaks tavapärasele Täiskasvanud Õppija Nädala tutvustamisele ning Teeme Ära Minu Eesti mõttetalgute promomisele andis oma panuse toredale päevale ka Mati Ruul. Kuigi ma ei ole just väga paljudel koolitustel käinud, oli just tema see, kes jättis endast minu jaoks kustumatu mulje. Ruum oli teda täis ja seda vaid heas mõttes. Tema karismaatilisus ja andekus pani kõik ruumis olnud inimesed sulama. Kui keegi küsiks, et mida ta siis nii väga tegi, siis ma ei oskaksi konkreetselt millelegi viidata. Seda peab ise kogema. Temas oli justkui kõik, mida “ideaalkoolitajas” olema peaks. Kogu tema sisemine sära paistis temast välja.

Võrdlusmomendid on ikka ja alati need, mis panevad inimesed mõtlema millegi hea või halva väljaselgitamiseks. Nimelt oli mul umbes kuu aega tagasi täpselt vastupidine kogemus. Nimelt sattusin (mis on üsnagi täpne sõna selle jaoks) ma nn tervisekoolitusele. Koolitaja seal publiku ees oli minu jaoks nagu narr, kellel puudus vaid totakas kulinatega müts ja krussis varvastega sussid. Kuna tegemist oli pikaajalise koolitusega ning osa inimesi olid koolitajale juba tuttavad (osalesid kaalulangetamisprogrammis), siis võttis koolitaja nad kohe ette: “Mida te eelmisest korrast mäletate?” Kuidagi väga koolilik tunne jäi. Lisaks sellele oli PowerPointi esitluses liiga palju teksti ja koolitaja justkui ei teadnud, mis järgmine slaid toob (näiteks “Aplaus!”). Siis küsis ta selliseid küsimusi, mis eeldasid, et publik loeks slaidilt maha. Täiesti imelik! Koolituse lõpupoole pakuti soovijatele mingit jooki, mille võttis ka koolitaja ja ta imes seda paksu ollust kõigi teiste ees läbi kõrre… See oli jubeeeeee! See koolitus oli justkui andragoogi õudusunenägu.

Kui Andrase seminari ruum oli hubaselt sisustatud ning toolidele oli jäetud hubane õhuvahe, siis tol tervisekoolitusel olid võõrad inimesed teineteise küljes kinni, otsekui liimitult. Väga ebameeldiv kogemus, kuna liigutamisruumi oli vähe, toolid ebamugavad ja ruum kitsas. Nüüd sain alles aru, mis tähendab, kui oluline on õpiruum ja toolide paigutus. 

Minu selle nädala kindlasti üks tõsisemaid tähelepanekuid oli seoses meie järgmise aasta projekti ÕpiSaarega. Kuna see on alles arenemisjärgus, siis siinkohal ma pikemalt ei peatuks. Minu märkamine on aga seotud meie grupiga. Kunagi varem pole ma meid endid niiviisi jälginud. 

Me nimelt pidime jõudma mingi teemapunktini. Saime kokku, istusime maha ja laotasime ideed laiali. Kes pakkus siis ühte, kes teist varianti. Kohtumise lõpuks oli reaalselt paigas vaid üks koht. Nii teema kui sihtgrupp jäid sel korral natuke tagaplaanile. Kõige naljakam ehk oligi see, et kuigi meie ootused kohtumise osas olid ehk suuremad, siis jõudsime vaid ühele kokkuleppele. Püüdsime viisakalt ära kuulata kõikide ideed, kuid kuna keegi ei suutnud eriti selgesõnaliselt oma visiooni põhjendada, siis ei olnudki see eriti imestatav.

Järgmisel kohtumisel harutati lahti ka teine koht. Umbes-täpselt mõeldi ka teemasuuna peale ning selleks oli psühholoogiline lähenemine. Kuna ma ise ei saanud sel korral osaleda, siis ei tea ma täpselt kuidas asjad käisid. 

Kolmas nn kohtumine (loe: msni konverents) oli ehk kõige tulutoovam just teemade koha pealt. Kui ma selgesõnaliselt ja üsnagi karmilt märkisin ära, et kõiki oma mõtteid teema osas tuleb lahti seletada ja põhjendada, siis ei olnudki väga palju ideedegeneraatoreid enam töökorras. Kaasaarvatud minu oma. Kui hinnata omavahelist koostööd, siis oli neid, kes võtsid vestlusest pidevalt osa. Samas oli ka neid, kelle poole pidi pöörduma mingigi arvamuse saamiseks. Kuna ma olen vägagi kriitilise meelega just igasuguste ettekannete ja koolituste osas, siis ei saanud ma lihtsalt kõiki ideid läbi oma sõela lasta. Ja mulle tundus mingil hetkel, et olen võib olla liiga kriitiline?! Samas ei saa me läbimõtlemata ja -analüüsimata ideed Andrasele esitada. Hakkasin siis kaaluma, kas ehk teised ei ole lihtsalt nii kriitilised kui mina? Kas neil puudub kogemus selliste ürituste korraldamisel või on asi minus ja mõtlen ma üle? Kas mina karjun liiga kõvasti või ülejäänud liiga vaikselt? Sel hetkel otsustasin lahkuda vestlusest, et igasuguseid võimalikke konflikte vältida, kuna need olid juba üsnagi soolas…

Tundus, et minu lahkumine mingi märgi siiski jättis, kuna kursakas minut hiljem helistas. Iseenesest oli see väga armas žest ja näitas, et minu roll grupis on siiski oluline. 

Kas ma olin subjekt? Kas grupp toimis subjektina? Kas me õppisime sotsiaalselt?

Kui arvestada subjekti mõistet kui inimest, kes on teadvustatud aktiivsuse kandja, kes on suuteline orienteeruma, otsustama, tegema seda, mida ta on kavatsenud teha ning vajadusel ka oma tegevust korrigeerima, siis ma ilmselt olin subjekt. Ma võtsin teadlikult endale eestvedaja rolli, et jõuda mingisse punkti (leida teema). Kavatsesin olla küll kriitiline ning see ka toimis, kuid olukorras kus ma tundsin, et seda on liiga palju ja hakkas ilmnema juba esimesi vastuhakumomente, tuli valida teine lähenemine. Ma ei hakanud enda mõtteid õigustama, küll aga põhjendama, kuid mul jäi mulje, et paar inimest grupist ei näinud seda põhjendusena. Siis otsustasingi grupil endal toimida ning lahkusin.

Grupi subjektsust ma tervikuna ei näinud. Pigem oli grupis mitu subjektselt käituvat inimest, kuid grupp tervikuna subjekt ei olnud.

Kui sotsiaalset õppimist arvestada kui tegevuste jäljendamist ja oma käitumise modelleerimist teiste käitumise järgi, siis me ilmselt sotsiaalselt ei õppinud. Pigem oli allujaid ja allutajaid. 

Arvan, et see kogemus tõi ka minu natuke inimlikumale pinnale. Sain aru, et minu hinnang on küll oluline, kuid ma ei tohiks nii läbilõikavalt ideid purustada. Loodan aga, et ka grupiliikmed ise said aru, et tegin seda kõike vaid seetõttu, et teisi analüütikuid meie hulgas sel hetkel ei olnud. Keegi ju peab see must lammas ka olema:)

Kui tore on olla tädi! Käisin nimelt paar päeva tagasi õe lastega nukuteatris “Nukitsameest” vaatamas. Poiss ja tüdruk, kahe- ja nelja-aastane. Tegelikult oli etendus küll väljamüüdud, kuid meidki ei aetud sealt minema. Selles osas on Viljandi Nukuteater kohe väga sõbralik ja abivalmis. Nagu öeldud oli etendus väljamüüdud ja see tähendas ka palju lapsi (kaks lasteaiarühma nagu ma aru sain). 

Miks ma just oma blogis sellest kirjutan? Sest ainult sellises vanuses lapsel on säilinud veel see “ahhaa-efekt”. Sellises kontekstis kus lapse ümbert kaotatakse mobiilid, arvutid ja telekad on selline imestus kohe eriti efektiivne. 

Märkamine algas minu jaoks hetkest, kus viiel-kuuel lapsel lubati istuda trepiastmetel. Üks poiss tahtis ka ennast sinna istutada, mille peale ütles näiliselt aasta või paar vanem tüdruk, et see koht on koolilastele (ilmselt mõtles ta seda, et nad lähevad sügisel kooli, kuna tegemist oli siiski lasteaedadega). Seepeale vaatas poiss talle veel hetkeks otsa ja leidis endale koha ühe tooli peal. Natukese aja pärast nägi seesama poisike, et sinna tüdruku kõrvale suunati istuma veel kaks last, mille peale poiss jälgis neid pingsalt ülevalt alla ja alt üles ning otsustas, et talle oli tehtud ülekohut. Seda pidi ta ka kohe kellegagi jagama ning otsis selleks üles ühe kasvataja, kellele ta väga emotsionaalselt üritas seletada, et sinna trepile pidid ju ainult koolilapsed istuma, need aga ei olnud koolilapsed. Kasvataja ei teinud sellest väljagi, ainult “jajah” ja asi oligi tema poolt lõpetatud. Poiss ise oli üsna nördinud näoga, aga heitis ise ka selle olukorra paari sekundi pärast kõrvale. 

Etendus algas.

Kõrgendatud lavale ilmusid uss, kass ja ämblik kordamööda. Laste silmad lõid särama! “Vaata, uss!”, “vaata, kass!”, “häh- see on ämblik ju!”. Kui siis etendus jätkus ning mingil hetkel tulid lavale Mõhk ja Tölpa, siis võttis nende kahe võimas ja agressiivne hääl minu õe lapsed suisa värisema. Poiss mu sõles puges nii kaissu kui vähegi sai ja ütles, et kardab. Natukese aja pärast tegi kõrvalistuv õe tütar sama. Püüdsin neile sosistades ära seletada, mis laval toimub ja juba varsti nad naersid. Naer tuli aga ilmselt sellest, et ka teised lapsed ümberringi hakkasid kõkutama, kui natuke moonutatud “Nukitsamehe” versioonis jõid Mõhk ja Tölpa ennast lõhki. 

Mõelda vaid, kui vähe on tegelikult vaja selleks, et laps imestaks. Kui palju on vaja selleks, et täiskasvanu imestaks? Tunduvalt rohkem. 

Me õpime ikka koguaeg! Sotsiaalne õppimine kui eeskujusid arvestav õppimine toimub igas võimalikus olukorras. Ma olin küll kunagi käinud vanema õe lapsega nukuteatris, kuid kahe lapsega mitte. Juba varem vaadeldes oma õde, kuidas tema toimib kahe lapsega, on mulle jäänud mingi pilt sellest, mida peaks tegema ja kuidas käituma. 

Pärast nukuteatrit läksime parte söötma. Kui üks ilmselgelt näljas part naksas õe tütre näppu, hakkas tüdruk jonnima. “Mõtle, kui part oleks su sõrme ka otsast ära hammustanud!” – selle lause peale lõppes aga jonn ja see tundus ka tüdrukule väga jabur ning ta pudistas saia edasi.

Ohkan ja mõtlen, kui tore on olla tädi. 

Nädala esimesed kolm päeva veetsin oma endise tantsutrupiga laagris. Kui võtta arvesse, et tegelesin seal eelkõige just eneserenguga, siis olen veedetud ajaga rahul. Koostasin nimelt koreograafilise kava, millega nad kolmapäeval ka esinesid juba ning juhendaja tahab seda tugevamaks treenida. Tore kogemus:)

Kui tulla andragoogika ja enesejuhitavuse juurde tagasi, siis võin julgelt nina püsti ja rinna ette lükata ja öelda et ma olin ennastjuhtiv õppija. Õppija just selles kontekstis, et õppisin oma keha rohkem tunnetama. Ennastjuhtiv just seetõttu, et kuna minu esimene visioon ei saanud teoks just ajanappuse tõttu, siis pidin valima teise tee, et jõuda lõppu. Ja imekombel tundus mulle viimaks, et see lõpptulemus oli ehk paremgi kui minu esimene plaan ette nägi!

Mida minu postituse pealkiri aga tähendab?

http://postaroni.com/2008/09/14/the-10-best-domino-fall-down-videos/

Domino falldown with people:

Kui üks tüdruk otsustas keset trenni, et tema ei oska, ei taha ega viitsi, siis otsustasid ka kaks tema sõbrannat sama teha. Kui üks teine tüdruk otsustas hakata vaidlema, otsustasid kolm järgmist neidu samamoodi talitada. Kui üks tüdruk võttis ennast kokku, et asi tuleb selgeks teha, tegid ka ülejäänud sedasama. Miks me laskume ahelreaktsiooni? Miks me laseme ennast kõigutada või miks anname edasi mingit impulssi, mis paneb teised tegutsema samamoodi? Kas asi on ainult tujus või pigem suutmatuses mugavusruumist välja astuda? Kas see on hea või halb?

Ma millegipärast arvan, et ahelreaktsioon võib olla nii üks kui teine ning võib ka muutuda ühest äärmusest teise. Näiteks: tüdrukud otsustavad omavahel arutada samme (üks teeb ettepaneku, teised hakkavad ka arutlema omavahel), siis tundub ühele neiule aga, et see mida teised räägivad on vale ja tekib vaidlus (reaktsioon võtab hoopis teise pöörde). 

Ma usun, et siinkohal võtab just iseloom liidri osa. See isegi ei küsi, kas oleks targem nii või teisiti teha, vaid inimene tegutseb emotsioonide ajel. Talle tundub, et tema nägemus on ainuõige ja teised peaksid sama tegema. Samas kui võiks küsida juhendaja käest, kas üks või teine samm käib nii või naa. 

Pedagoogiline andragoog:

Treenerina olin tüdrukute eest põhimõtteliselt esimest korda. Püüdsin neid voolida nii nagu seda teeks ka tegelik juhendaja. Samas ei saa sellises olukorras niivõrd andragoogina käituda, vaid peabki olema pedagoog. Sa pead andma oma keha liikumist edasi ning arvestama võimalike lisaküsimustega (kas see samm on parema jalaga? kuidas sa nende kätega tegid? miks me hoopis nii ei või teha? jne). Samas puutusin esmakordselt kokku sellega, et mulle hakati vastu vaidlema minu väljamõeldud loomingu osas (sa tegid enne just teistmoodi ju?!). 

Ma küll püüdsin arvestada tüdrukute eelneva kogemusega, et nad on taolist stiili ka varem tantsinud, aga kuidagi kukkus see ikkagi väga pedagoogiliselt välja. Ehk siis “kas saite aru?”, “näidake kõik koos”, “proovime veelkord” jne. Kuidas saaks rakendada andragoogikat tantsusaalis (juhendaja rollis)? Vot selle küsimusega peaks tegelema. 

Kui kõik tundub minema allamäge- töökaotus, lahkuminek, isa surm… siis tundub, et maailmal ei olegi midagi head enam pakkuda. Aga on!

http://www.youtube.com/watch?v=lnVjyQah7l8

Minu lemmikfilm- “Elizabethtown”. Selles on kõike seda ja rohkemgi veel. Tavaliselt mulle ühte filmi mitu korda vaadata ei meeldi. Eriti kui tegemist on seiklusfilmiga. Lemmikfilmiga on teine lugu. Oma lemmikfilmiks saan nimetada vaid seda, kuhu ma suudan ennast ise sisse genereerida. Kuhu ma saan panna oma tunded ja seosed. Ma ei usu et põhjus seisneks vaid selles, et ma olen tüdruk ja vähk. Arvan, et režissöörid on lihtsalt nii tohutult head tööd teinud.

Mulle meeldib, kui inimesed ei pea omavahel suheldes kasutama üleliigseid sõnu. Isegi kui inimesed üksteist ei tunnegi. Mulle meeldib mõelda, et igal inimesel on teine inimene, kelle mõistmiseks ei ole vaja sõnu. Mulle meeldib, et inimesed suudavad koguda mälestusi. 

Eriti tähelepanuväärseks pean just seda viimast oskust. See on vajalik. Nii säilitame me palju rohkem kui paberile eales suudaksime kirjutada. Kui suur on mälestusteruum! Kas mäletad, mis su kõige esimesel koolipäeval seljas oli? Milline on kõibe piinlikum hetk su elus? Kuidas nägi välja sinu esimene armastus? 

Kui igav oleks maailm ilma mälestusteta! Nii igav et ma ei suudaks seda ettegi kujutada. Selles ei oleks isegi musta ega valget. Samas ei suudaks me sellest läbi näha. See oleks nagu mingi tobe vatipundar. Päris jube!

Et kõike seda mõista, miks ma just mälestusi nii oluliseks pean, tuleb vaadata film otsast lõpuni :) Ma loodan, et suudan vähemalt ühe blogilugeja seda vaatama panna. See on seda väärt! Ma luban!

Kuna oli jutt, et nädalas peab vähemalt ühe postituse tegema, siis kellaajaliselt ma veel jõuan:D Vabandan, et nii hiljaks olen sellega jäänud, kuid minu märkamised ei olnud sel nädalal eriti märkimisväärsed;) Kuid siiski…

Kuna ma just täna seda artiklit lugesin, siis tundus see väga päevakohane. Nii tore oli vaadata, kuidas meesterahvad seisid lillesabas, sõitsid rongis lilled paberis jne. Kõik naised seevastu olid kuidagi eriliselt hõrgus meeleolus, kõik sätitud ja naeratavad. 

Artikkel oli nimelt sellest, et nooremad naised panevad suuremat rõhku oma väljanägemisele, mida vanemaks aga naine saab, seda vähem on talle riided olulised. Sest 20ndate alguses hakkab naine harjuma oma kehaga ja selle proportsioonidega. Ta ei püüa enam välja näha nagu alaarenenud kuivik, vaid hindab oma vormikust ja kurve. Naine mõistab, et teda on selliseks loodud ning see on paratamatu. Kui ta ka varem ei ole ennast armastanud, siis 30na tunneb naine ennast elujõulisena ning aktsepteerib oma välimust.

Kui viimase lause lõpetasin, muigasin endamisi, kuna see vastab ju tõele. Samas hakkasin mõtlema selle üle, miks meile puberteedieas on nii oluline just see, mida teised arvavad. Et rinnal oleks nike või adidas, jalas dc või circa ja pesu ostetud armanist. Jube!! Miks see on meile nii oluline? Kunas ja miks see ära kaob?

Kui ma mõtlen tagasi sellele ajale, kui mulle endale see kõik nii oluline paistis, siis tõepoolest nii see oli. Mul vähenes see pärast seda, kui olin teadlikult saanud mõne laheda poisi tähelepanu. Ehk selles oligi kogu küsimus? Avastada endal vastassoo pilku või suisa huvi. Samas tulevad tänaval 14-aastased tüdrukud vastu selliste nägudega, et seal on rohkem krohvi kui mu remonditud seinal. Mille jaoks? Kelle jaoks?

Ma pean tunnistama, et ma ei saa sellest aru. Nad söövad vähe, käivad trennides, mis allutavad nad suurele füüsilisele koormusele jne- kõik selle nimel, et olla piitspeenike. Ja seda sellepärast, et meedia leierkastimehed ei ole siiani väsinud kujutamast ideaalnaist. Olgu- neid on ilus vaadata, aga kas selle taga on veel midagi? Ei! Sest välimus on see, mis müüb. Mis selle taga on või ei ole, ei ole oluline. Seda ei peeta oluliseks reklaamida ja sellepärast on väljakujunenud arusaam, et kes on ilus, on rumal. Liis Lass ei ole tegelikult ju rumal. Ines ei ole rumal. Lenna Kuurmaa ei ole rumal. Aga nad on ilusad…

Naine on ilus. Tal on kõik omadused ja välimuse elemendid, mis teevad ta ilusaks. Sellepärast ongi naistepäeva traditsiooniks saanud lillede kinkimine. Ka lilled on samamoodi kaunid. Need naised kes täna naeratasid ja viskasid ehk ninagi veidikene püsti, armastavad ennast. Neile meeldib see, kes neile peeglist vastu vaatab, sest nad tunnevad ennast naisena. Naine olla, tähendab olla ilus. Mees olla, tähendab kaitsta ja hinnata seda ilu- naist kõigi tema käänude ja kurvidega:) 

Ja kui mõtlen selle üle, et kord oli mu väljanägemise “põhjuseks” tähelepanu noormeestelt, siis nüüd saan ma seda piisavalt. Et olla ilus, peab sellest ise aru saama. Naine peab olema uhke selle üle, et tal on natuke ümaram pepu või liiga lühikesed jalad. Kamoon! Sa oled ilus! NAINE ON ILUS :)

Lugesin täiesti ootusteta Katri positust, kus ta kirjeldas olukorda bussis- Taavi ja Tim.

Et ühest punktist teise jõuda, on ülimalt mugav just bussi peale astuda. Sõitsin nimelt Katri ja Kariniga kohtumiselt koju. Juba bussi astudes tundsin mitte just kõige chanelilikumat lõhna. Seal seisis üks ilmselt 30ndates aastates meesterahvas, kelle poolt need lõhnad tulidki. Tal oli parasjagu käsil telefonikõne, mille puhul püüdsin välja selgitada, mis keeles ta ometi räägib, sest eesti keel see minu arvates küll ei olnud. Ma eksisin! Oli! Aga alkohol tema veres oli ilmselt juba nii meelele kui keelele mõjuma hakanud, nii et tekstist ei saanud ma muud aru, kui seda et ta ilmselt oli kuskilt kõvemalt tipsutamiselt tulnud ega olnud eriti magada saanud. Ma ei imesta, kui see teine inimene teisel pool telefonitoru mitte midagi aru ei saanud. 

Seejärel astus mees bussiukse juurde ja küsis seal lähedal seisvalt vanemalt proualt, kas ta väljub. Mõtlesin isegi hetkeks: “Ohhoo, no purjus siis purjus, vähemalt viisakas!” Aga see arvamus muutus vähem kui poole sekundi pärast. “Mis te lähete hullumajja või?”-”Ei. Haiglasse.”-”Mis te seal haiglas ikka teete, see ju ei aita.”-”Külla lähen.”-”Ei tea ikka… Eesti riik on ikka nii p******, Savisaar eesotsas.” Sellepeale oskas vanaproua vaid “jajah” vastata. Bussiuksed avanesid, mõlemad väljusid… lõhn niisamuti.

Pärast seda juhtumit ja Katri postituse lugemist, mis oli niivõrd vastandlik minu toodud näitele, hakkasin taaskord Mõtlema! Naljakas on kirjutada seda igas postituses, aga nii see ju on. Olgugi et Katri näite puhul ei olnud kellegi samm sassis ega keel pehme, siiski tundus selle lisamine siia oluline.

Kui palju olete näinud ühistranspordis kaasreisijat, kes on tiba liimist lahti, purjakil või suisa pilbas? 

Kui palju olete näinud neid inimesi, kes tunneksid võhivõõra vastu huvi, kuidas tal läheb, millega ta tegeleb, kui kaua on ta seda instrumenti mänginud, mida ta nagu tigu seljas kannab jne? 

Seda viimast tuleb ilmselt liiga vähe ette. Justnimelt- LIIGA vähe. Samas on see esimene pool nii tavaliseks saanud, et me tihtipeale ei märkagi neid ja kui märkame, siis alles sel hetkel, kui nad meile ebameeldivaks muutuvad.

Me võiksime olla palju elurõõmsamad, julgemad, enesekindlamad, uudishimulikumad! Me võiksime tunda huvi nende inimeste vastu, kes reisivad meie kõrval trammis või bussis, kes elavad meie kõrvalkorteris või kes istuvad meie kõrval ülikooli auditooriumis! 

Kõik võib alata ju ainult ühest tavalisest naeratusest! Naerata homme kellelegi tänaval ja sa võid olla kindel, et sa muutsid just ühe inimese tavalise argipäeva ilusamaks. Ja naerata endalegi:)

Ma ei tea, kas keegi pani tähele, aga tegin selle filmi jooksul päris hulga märkmeid. Kristiina ilmselt märkas, kuna istus mu kõrval ning tegi ise sedasama. Igatahes…

Nagu meie grupp ilmselt mäletab, siis algas filmi point sellest, kui peategelane Ben püüdis seletada ülikooli rektorile, miks just tema peaks Robinsoni stipendiumi saama- millega ta silma paistab või kuidas “pimestab”? Filmis oli selleks sõnastuseks jump off the page.

Enda Mina tutvustuses mainisin küll, et ma ei ole halli massi osa ja see mulle ei meeldi, kuid see lõik antud filmist pani mind küsima- kuidas mina “pimestan” teisi enda ümber? Mis on minus nii erilist, et ma lihtsalt jään meelde või kas üldse midagi sellist on? 

Mul ei ole sellist juttu rääkida nagu Ben’il ega ei puudu mul ka ühte jalga nagu tõi näiteks see ülikooli rektor, aga mul on isikupära. Kui siia maailma sündides oleme kõik maailma ees võrdsed, siis elu jooksul meie võrdsus paratamatult kaob- muutume ebavõrdseteks. Meis tärkab uudishimu erinevate valdkondade ja elu vastu, me muutume isikupärasemaks.

Kui Piret Jeedas kirjeldas täna oma teekonda andragoogikani väga lahedalt. Ta ütles, et ta armus andragoogikasse. Sel hetkel valdas mind äratundmisrõõm, justkui pirn oleks mu peas põlema läinud, millele järgnes emotsionaalne “ahhaaaa!”. Ma teadsin, et just nii on juhtunud ka minuga. Ma olen leidnud oma valdkonna, vähemalt praeguse seisuga. Ma olen armunud andragoogikasse- nii mannaroosa kui see ka ei tundu:D

Ma usun, et isikupära on see, mis meis aja jooksul aga kasvab. Me hakkame tundma ennast. Me hakkame aru saama endast ja oma huvidest. Seega ma arvan, et see kuidas ma nö paberilt välja hüppan, on alles kujunemas. Või ma lihtsalt ei ole endale veel täpselt teadvustanud seda Midagi, millega ma teiste seast välja paistan.. kui paistan. Siinkohal võiksid sõna sekka öelda meie armsad sotsiaalsed õppijad, kellega külg külje kõrval oleme päevast päeva kohtunud ja loengutes istunud, grupitöid ja igasuguseid muid plaane teinud. 

Täna oli päris märkamis- ja ideederohke päev ning hommikul trammi oodates see algas. Vastassuuna tramm peatus ja tagumises otsas istus üks pungisoenguga noormees. Tema selja taha istutas üks vanem meesterahvas oma tagumiku ja jäi päris pikalt selle poisi soengut jälgima. Ta pööras vahepeal pilgu mujale ja siis taaskord- üle prilliääre uuris päris hoolikalt seda ekstreemset soengut. Mind ajas see natuke muhelema ja siis hakkas mind tõsiselt huvitama see, mida inimesed mõtlevad, kui nad üht või teist erisugust inimest näevad. Mida nad siis mõtlevad? Millised seosed neis tekivad? Miks nad sellisel hetkel käituvad just nii nagu nad käituvad?

Me ju tihtipeale ei teadvusta teatud tegevusi. Need toimuvad aga seetõttu, et meie alateadvus ja aju juhivad meie keha. Võib-olla on see teaduslikust vaatenurgast täiesti vale arusaam, aga mulle just nii tundub. Näiteks aeroobikas- kui mingit kombinatsiooni teatud määral korrata, siis toimub see uuesti tehes juba automaatselt. Või kui vaadelda teisest aspektist. Meil oli ühe äärmiselt toreda õppejõuga loeng, mille lõppedes tekkis automaatselt tahtmine plaksutada. Miks? Sest ma olen harjunud pärast head “etendust” plaksutama- see on harjumus ja samas ka traditsioon. Ma polnud ainuke, kes niiviisi aplodeerida oleks tahtnud. Järelikult andis see õppejõud oma loenguga meile midagi sellist, mis tundus meile tuttav, samas meelelahutuslik ja näitlejalik. Kusjuures see on esimene loeng, mille puhul selline reaktsioon otsekui refleksina tahab esile kerkida. Siinkohal APLAUS õppejõud Maria Tilgale.

Niisamuti hakkasin täna mõtlema selle peale, kui paljud seoseid mul tekkinud on just õppejõududega seoses. Eelmisel semestril luges meile filosoofiat Johnny Depp, sel semestril üht haridusega seotud ainet Otto-Triin jne. Sellest lähtuvalt tekivad meie peades seosed juba varem õpituga. See peaks vist olema kognitiivne õppemudel, mul on tunne. Me seostame uusi teadmisi juba varem õpituga.

See kõik on nii põnev! Mis toimub meie peades? Kui järgmine kord tänaval kõnnite, istute trammis või bussipeatuses, siis viitke aega sellega, et te mõtlete. See ei tee kellelegi kurja, pigem vastupidi- treenite oma mälu, mõtlemisvõimet ja fantaasiat. Vaadelge inimesi teie ümber. Mõtelge, mida nemad võiksid mõelda…

Nagu minu puhul selle vanema mehe näite puhul päris postituse alguses- ma jätsin selle meelega siia lõppu. Ma arvan, et ta võis mõelda nii: “Mhm. Jälle üks noor kukk, kes ei oska oma ajaga midagi peale hakata. No olgu, ma ju võisin ka selline olla, aga ei… See ikka ei kõlba kuhugi. Ole oma nelja seina vahel sellise frisuuriga, trammi astu ikka normaalselt! Kammida võiks ju ka ennast ikka…”

Inimesed on kõik nii erinevad, neil on erinevad mõtted ja nad liiguvad ning toimetavad erinevalt.

Maailm on nii kirju! Märgakem seda ja õppigem sellest!