Kui kõik tundub minema allamäge- töökaotus, lahkuminek, isa surm… siis tundub, et maailmal ei olegi midagi head enam pakkuda. Aga on!

http://www.youtube.com/watch?v=lnVjyQah7l8

Minu lemmikfilm- “Elizabethtown”. Selles on kõike seda ja rohkemgi veel. Tavaliselt mulle ühte filmi mitu korda vaadata ei meeldi. Eriti kui tegemist on seiklusfilmiga. Lemmikfilmiga on teine lugu. Oma lemmikfilmiks saan nimetada vaid seda, kuhu ma suudan ennast ise sisse genereerida. Kuhu ma saan panna oma tunded ja seosed. Ma ei usu et põhjus seisneks vaid selles, et ma olen tüdruk ja vähk. Arvan, et režissöörid on lihtsalt nii tohutult head tööd teinud.

Mulle meeldib, kui inimesed ei pea omavahel suheldes kasutama üleliigseid sõnu. Isegi kui inimesed üksteist ei tunnegi. Mulle meeldib mõelda, et igal inimesel on teine inimene, kelle mõistmiseks ei ole vaja sõnu. Mulle meeldib, et inimesed suudavad koguda mälestusi. 

Eriti tähelepanuväärseks pean just seda viimast oskust. See on vajalik. Nii säilitame me palju rohkem kui paberile eales suudaksime kirjutada. Kui suur on mälestusteruum! Kas mäletad, mis su kõige esimesel koolipäeval seljas oli? Milline on kõibe piinlikum hetk su elus? Kuidas nägi välja sinu esimene armastus? 

Kui igav oleks maailm ilma mälestusteta! Nii igav et ma ei suudaks seda ettegi kujutada. Selles ei oleks isegi musta ega valget. Samas ei suudaks me sellest läbi näha. See oleks nagu mingi tobe vatipundar. Päris jube!

Et kõike seda mõista, miks ma just mälestusi nii oluliseks pean, tuleb vaadata film otsast lõpuni :) Ma loodan, et suudan vähemalt ühe blogilugeja seda vaatama panna. See on seda väärt! Ma luban!