Esmalt ma mõtlesin, et saan palju mõelda, et suudan siis mõned asjad enda jaoks selgeks mõelda ja segadus minu sees väheneb… Kuid tegeleikult suutsin hoopis enda jaoks probleeme juurde mõelda. see on mõtlemise n-ö pahupool. 
Mõtlesin, et väga tihti püüavad vanemad oma ajapuudust laste jaoks kompentseerida rahaga või asjadega. Kuid see on minu meelest väga vale… Kuid tegelikult ma teen seda viga ka ise. Nimelt ma peaksin oma kassiga mängima, sest ta on natuke paks ja liigub vähe, saab liikuda vähe, sest on minu toas kinni päeval, kui olen tööl. Kuid selle asemel, et temaga mängida, ma ostsin talle maiust ja kallimat konservi. Kusjuures sellega teen ma talle veel rohkem halba, sest nuuman ta üle ja siis tulevad teised haigused ja ohud, kusjuures lisakulu mulle ning peale selle kassi olukord halveneb jne… Aga hea, et ma seda märkasin, nüüd saan midagi ettevõtta enne, kui see probleem süveneb ja tõsiseks muutub.
Seoses Tallinna minemisega jõudis mulle taas kohale kui raske on sinna leida elamist. Mulle jõudis kohale reaalsus. Ma soovin koos kassiga minna ja elamist koos pesemisvõimalusega ning seda soodsad piirkonnas ja mõistliku hinnaga. Kuid tõenäosus seda saada, on väga väike. Aga ma ikkagi unistan ja püüan, kui tahta rohkem, siis saab ka rohkem, kuid kindlasti ei saa kõike, mida soovida…
Käisingi ja vaataisn, et Tallinnas on kortereid nii palju. Kindlasti on seal mõni ka tühi ja mulle sobiv ning mina oleksin ka sobiv kandidaat sellele ehk täpselt see, mida korteriomanik loodab. Kuid kuidas me kohtume… Ma ei tea… Äkki peaksin ise olema aktiivne, kuulutuse panema, aga kust selline inimene, kelle n-ö sihtrühmaks mina olen ja kes on minu sihtrühmaks, infot ammutab (ajaleht, raadio, internet… konkreetselt milline neist…). Samas võib kuulutuse puhul tulla ka petturite pakkumisi, kuidas ma need tuvastan?…
Muidugi mõtlesin ma ka vallaliste meeste peale. Et kuskil on see minu õige ka. Aga kus? Mida ta teeb, kuidas ma ta lein, milline neist.. ? Mõelda ja unistada sain ma palju…
Tallinnas liikudes hakkasid mulle meenuma erinevad unenäod. Just tagasi tulles. Majad ja kohad tundusid tuttavad, kuid ma nägin neid bussiaknast. Unes liikusin ma jalgsi. Kord nägin ma unes, et mind rööviti, mulle tungiti kallale öisel Tallinna tänaval. Mäletan ka kaklust ja tsikleid. Selle unenäo realsuseks muutumist ma kardan.
Nende unenägude puhul ma ei oska leida mingit seost või mõtet. Huvitav on see, et tuttavad tunduvad kohad, kus ma varem pole eales käinud. Ja kui ma kontrollin, mingit asja, nt mäetan, et unes oli rohelise maja taga suur parkla ja mingi kivi, siis kui lähen ja kontrollin seda fakti, siis seal on see suur parkla ja kivi. Kuid, kuidas ma sain seda unes näha ja miks ma seda nägin… ma ei tea. Mul pole õrna aimugi.
Rohkem mõtteid mul ei meenu. Eks ma kirjutan siis hiljem, kui peaks meenuma ja kui see tundub mulle oluline.