Eile käisin siis Tallinnas TTÜ magistri infoõhtul. Ärkasin kell 5:00 üles, et jõuda kell 7:46 Tartust väljuvale rongile. Magada sain 3-5 tundi.
Mõtlesin, et nagunii ma õppida ei jõua, et siis tegelen mõtlemisega ja vaatan niisama Tallinnas ringi. Muidugi sadas vihma. Nagu minule kohane, mõtlesin, et ju elu näitab, et see on vale otsus. Ehk siis kas Tallinna elama minemine, õppima asumine on vale otsus või tol päeval Tallinnas olemine on vale… Aga ma ei lasknud nendel mõtetel süveneda, vaid püüdsin nautida seda, mis oli. Isegi seda vihma.
Jalutada sain hästi palju. Esmalt läksin ma maha Ülemiste peatuses ja käisin ka Ülemiste keskuses, sealt ostsin ka energiajooki, sest teadsin, et mingi hetk ma vajan seda, et mu silm kinni ei vajuks.
Siis jalutasin linna. Kuna vihma sadas, siis ma ei saanud oma Atlast välja võtta. Läksin umbes sinna poole, kus ma arvasin linn olevat. Ja vaatasin ka bussipeatuses kaarti. Sain üsna lähedale vanalinnale, kuid sinna ma ei jõudnud, sest plaanisin Kristiine keskusesse minna, et klassiõega kohtuda. Kuna ma sain aru, et Tallinnas taju järgi orienteerumine võtab palju aega, siis otsustasin juba varakult Kristiine poole jalutama hakkama ja vihmase vanalinna vaatamise jätsin ma ära. (Mõtlesin, et lähen kunagi hiljem ja siis juba teen plaani vastavalt ilmale, mitte kuupäeva järgi…).
Siis ma võtsingi suuna Kristiinesse. Teadsin, et Kristiines on Kristiine keskus ja panin kaardil umbes selle asukoha paika. Kuid panin ta Sõpruse pst teise otsa. Kuna ma olen selline …mmm…. jäärapäine ja omast arust “kõike teadja” ( 
), siis jalutasin ma üsna pikalt mööda Sõprue pst, enne kui otsustasin oma isale helistada ja küsida, et kus see Kristiine keskus on. (Ise ma arvasin, et olen sellele hästi lähedal). Kuid siis selgus, et ma olin üle poole tunni juba Kristiine keskusest kaugemale kõndinud. Egas midagi, keerasin otsa ringi ja hakkasin tagasi jalutama.
Kristiine keskusesse jõudes ma vaatasin kaarti ja siis selgus, et ma olin juba peaaegu TTÜ juures (kui ma isalt teed küsisin). Seega oli mul juba kolmveerand teest selge. Ehk siis sellest teest, mille ma pidin läbima, et TTÜsse magistri infoõhtule jõuda.
Kristiines sain klassiõega kokku, rääkisime natuke ja siis tema läks trenni ja ma hakkasin TTÜ poole jalutama. Arvasin, et jõuan jalutades ilusti kohale. Ilm oli juba selgemaks muutunud. Vihma ei sadanud enam. Kuulasin muusikat ja nautisin kõndimist. Kuid ühest hetkest läks mul kiireks. Mul oli 15 minutit aega, kuid TTÜ maja ma veel ei näinud. Siis lisasin tempot. Kohale jõudsin ma 5 min varem. Ruum oli juba rahvast täist ja brošüüri ma enne ettekannet lugeda ei jõudnudki.
Aga ettekanne oli põhjalik. Tutvustati õppekavasid ja ainepunktide maksustamist ning muid võimalusi… Kusjuures see pani mind mõtlema, et kas ikka on õige minna sellel aastal edasi õppima. Et äkki peaksin mingi finantsilise ohutus-varu koguma enne ja alles järgmisel aastal edasi õppima asuma. Sest mingi hetk võib tekkida vajadus, pühenduda üksnes õppimisele. Ja oluline on just esimesed semestrid hästi teha (sest vastasel korral läheb õppimine väga kulukaks…)
Kokkuvõttes olen ma väga rahul oma aja ja raha investeeringuga sellesse reisi. Sealt saadud info oli seda investeeringut väärt… Lisaks veel see jalutamise trenn, klassiõega kohtumine (polnud teda juba üle aasta näinud) ja keskkonna muutus ning Tallinn ise mõjub kuidagi meeldivalt. Plaanisin hästi palju pilte ka teha, kuid sain vist heal juhul vaid kaks pilti. Seega tuleb veel kindlasti tagasi minna.
Tallinnas on tunda “raha lõhna”. Seal on elu. Seal on väga palju kalleid ja uhkeid autosid. Peale selle on seal ka ühkeid uusi elamuid ja kõrgeid kontorihoneid, kus tunduvad kõik kontrorid välja üüritud olevat.
Lisaks sellele on seal palju ehete poode. Üks-ühe kõrval. See, et nad saavad nii eksisteerida näitab, et kliente jagub… Peale selle nägin ma väga huvitavaid ja uuenduslikke ärimudeleid.. või ärisid.. (mudelit ei saa näha ju)… Nt autopesula, kus on kulud viidud miinimumini. Inimene peseb oma auto ise, seal on mingi katuse-alune (24/7 kasutusvõimalus), survepesuvoolik. Seda ma ei tea, kas pesuvahendid tuleb endal ise kaasa võtta või saab neid sealt… Ma ei uurinud ka, kui palju see maksis, kuid lahendus oli väga hea. Sest tööjõud on väga kallis ressurss, kuid selles ettevõttes oli see täielikult elimineeritud. (Tasuda tuli automaati ja autot pesi klient ise.) Kuna (vähemalt Tartus) hoiavad kõik raha kokku, koguaeg küsitakse soodustust ja kaubeldakse hinda alla, siis odavama hinna pakkumine on väga oluline.. st annab olulise konkurentsieelise..). Tööjõu pealt saab väga palju hinda alla lasta, sealjuures jääb veel varu kasumimarginaali suurendamiseks.
Siis nägin ma veel rehvitaksot… Seal vahetati rehve parklas kilekatuse all. See oli ka ressursi kokkuhoid. Kuid selle pihul ma ei süvenenud, et kas nad ka liiguvad, et kas teevad tööd ka kliendile sobivas kohas…
Siis jäi mulle silma veel “ilutakso”. Eeldasin, et sellega sõidab ringi juuksur-kosmeetik. Taas hoitakse kokku ruumide kulult (mis on ka väga kallis ressurss, eriti Tallinnas). Oletasin, et tööd teostatakse kliendi pinnal, kiendile sobivas kohas ja ajal.
Siis kujutasin ette tüüpilist Tallinna ettevõtlikku noorpaari. Mees sõidab ringi ja pakub rehvitakso teenust ja naine sõidab ringi ja pakub ilutakso teenust. Mõlemad planeerivad oma aega ise. Ei sõltu kellestki, st tööandjat pole, kindlat tööaega pole. Ettevõtte kuludesse saab kanda uhked autod, kütuse ja muud kulud…
Igatahes, seda kõike nähes ma tundsin, et Tallinnas liigub raha ja seal toimib turumajandus ning konkurents. Inimesed mõtlevad, on ettevõtlikud… Samas on seal raske hakkama saada, kuid kui see õnnestub, ehk seal saadakse hakkama, siis ei suuda miski seda inimest enam murda.
Ja tagasi tulles minu reisi juurde…. Ma võtsin pangaautomaadist välja 15 eurot, et taksoga bussijaama sõita. Kuid siis mõtlesin, et võib-olla on bussijaam öösel kinni, kuid bussis ma ei saa kaardiga piletit osta. Seega oli vaja kulusid kokku hoida.
Nii ma läksingi linnaliini bussi otsima, kuid leidsin trammi nr 3, mille ees asuvale tabloole oli kirjutatud Kaubamaja. Meenus, et Kaubamaja asub bussijaama juures. Seega hüppasin peale ja ostsin pileti ning lootsin, et mu eeldused on õiged.
Lõpuks tuligi Kaubamaja peatus. Ruttasin maha ja hakkasin mälu järgi bussijaama poole liikuma. (Aeg lühendab marssruudi pikkust. Ehk siis. Mulle oli meelde jäänud, et Kaubamaja juurest tuli kõndida kuidagi s-kujuliselt ja kohe oligi bussijaam. Oletasin, et 5-10 minutit.)
Kaubamaja juures olin ma kell 20:00 seega ma kella kaheksasele Tartu bussile ei jõudnud (kui sel kella ajal buss üldse väljus). Siis mõtlesin, et minu arust läks mingi buss 20:20 või 20:15. Seega lootsin sellele jõuda. Kunagi kursaõde ütles, et tema elukaaslane eeldas, et nädala sees palju ei sõideta Tallinna ja Tartu vahel ja ta ei ostnud omale piletit vare valmis, kuid tuli välja, et kõik kohad olid välja müüdud. Mu vennal juhtus sama asi. Seega oli mul hirm, et ma võib-olla ka ei saa sellele bussile kohta, kuid teadsin, et peale seda läheb veel kolm bussi ja lootsin, et äkki ma saan siis ühele neist. Mõned tunnid pean ootama, aga seegi hea. (Mõtlesin hirmuga veel sellele, et äkki pean öö Tallinna tänaval veetma… Ehk kui ma poleks saanud viimaselegi bussile, siis oleksin ma jalutanud raudteejaama ja esimese rongiga koju läinud, sest seal ikka jagub kohti… Õnneks see stsenaarium ei muutunud reaalsuseks…).
Kuid taas tagasi tulles mu teekonna juurde… Teekond Kaubamaja juurest bussijaama osutus oluliselt pikemaks kui ma seda mäletasin. (Käisin seal vist 12-17 aastat tagasi ja olin üsna pisike… Ja jooksin isa sabas, seega polnud ümbruskond minu jaoks väga oluline… Pidin vaid isa jälgima ja kõik..). Olin juba viimasel sirgel. Üks maja tundus tuttav. Kuid bussijaama ei paistnud. Unest mäletasin, et kohale jõudes ma kahetsesin, et ei jooksnud. Seega hakkasin ma jooksma ja arvasin, et ju see buss väljub ikkagi 20:15.
Lõpuks nägin ma bussijaama. Oletasin, et jaamahoone on kinni, kuid ikka läksin ja katsetasin, et kas uksed avanevad. Ja ennäe-imet, need avanesidki. Siis jooksin ma jaama hoonest läbi, kell oli 20:15. Mäletan, et Tartu buss läks üsna ukse juurest. Kuid seal oli tühjus ja platsil polnud ühtegi bussi. Ma ei saanud kontrollida, bussiaegu, sest need olid mul kotis ja mul polnud aega neid otsida. Kuid seda pilti nähes mulle selgus, et 20:15 see buss küll ei väljunud. Seega väljus see buss hiljem 20:20 või 20:30.
Jooksin kassasse ja küsisin piletit. Küsisin piletit Tartusse ja täiskasvanule. Unustasin öelda kellaaja ja mis päevaks. Kassapidaja küsisi, et kas 20:30-le. Ma vastasin hingeldades, et jah… kuna ta hakkas tegutsema ja küsis raha, siis eeldasin, et pileteid on. Saingi pileti, istekohaga 17. Seega oli bussis ruumi küll. Minu näole tuli rahulolev naeratus.
Pidin natuke ootama bussi. Sain hinge tõmmata, sellest suurest jooksmisest.
Ühesõnaga… Tagasitulek klappis kuidagi ise-enesest. See troll tuli kiiresti ja sealt edasi ka sujus kõik kuidagi väga hästi. Minu jaoks on 5-minutiline vahe ikkagi täppis-teadus. Ehk see on minu jaoks ideaalne ajastatus.
Ma hoidsin kokku takso pealt (sest valisin trolli). Peale selle hoidsin ma kokku, sest läksin Tallinna vaerm ja 10,80 eurot maksva bussi asemel 8 eurose rongiga (kõige odavam rong). Ma arvesatsin Tallinna jaoks 21,60 euroga ja takso-sõit (maksimaalselt 15 eurot) oli juba mu lisaeelarve. Kuid mul kulus 8+10,80+1=19,80 eurot. Mis see 1 euro on?
Ma ostsin ühe väikse raamatu, (mis oli allahinnatud). See õpetab, kuidas finantsaruandeid lugeda. Enamus asju on minu jaoks teada, kuid sealt saan ma seda süstemaatilist lähenemist õppida. Ehk siis, ma ei hakka seda aruannet kaootiliselt vaatama, kord kasumit ja siis käivet ja muid asju. Ei hakka nagu 2ratast leiutama”, vaid seal on punktilist esitatud, builanss.. uurida neid ja neid ridu, kasumiaruanne uurida seda ja seda jne… Saab kiiremini aruannetest ülevaate…
Muidugi oli veel palju huvitavaid erialaseid raamatuid, kuid need maksid 19-35 eurot. Ma ei hindanud neist saadavat kasu nii suureks ja seega ma neid ei ostnud. Mõtelsin, et laenutan raamatukogust ja siis kui mul on ka aega neid lugeda, nendega tegeleda.
Igatahes, koju ma jõudsin kell 00:30 ja seda juba tänastel varajastel hommikutundidel. Olen oma käiguga rahul, ei mäletagi seda vihmasadu ja täna, vähemalt Tartus päike paistab ja ilm on ilus. Hetkel on tuju ka hea.
Eile mõtlesin ma veel seda, et ma olen ju täitsa tubli. ise-enadalegi märkamatult tubli. Sest ma ise otsin edasiõppimise võimalusi, planeerin oma sõitu, õppimist, uurin.. Õpin isesesvalt juurde… Kusjuures töö otsisin ma ka ise. Teen ise otsuseid. Täitsa üksi lähen, teen ja olen.
kusjuures enam ei tunne ma hirmu, et olen üski. Eile seal ruumis olles ma ei tundud, et olen vales kohas. Inimesi oli ja ma tundsin, et see, mida ma tahan on ihaldusväärne ja seda on raske saada, kuid seda enam ma seda tahan. (Naljakas, aga..) Kui ma varem kartsin, et äkki ma kogemata saan TTÜsse tasuta kohale (justnimel, saan tasuta kohale..), siis nüüd on mul selles mõttes nagu rahulikum, sest ma tean, et ma ei pruugi seda saada.
Mul on kõik nagu tagurpidi… nii palju on öelnud, et nad ei mõista mind, ei saa minust aru. Et kui mulle inimene meeldib, siis ma “kustutan” ta ära, ei suhtle temaga. Ja mind rahustab mõte, et ma ei saa tasuta kohta (sel aastal)… jne… Aga praegu ma tunnen hirmu selle suure muutuse ja segaduse ning kohustuste ees, mis mulle osaks saavad, kui ma saan TTÜsse tasuta kohale… Kindlasti ei ole mu mõte või mõttekäik loogiline ega mõstlik. Aga vast on see arusaadav… Njah… Aga see polegi ju oluline… Olen väike “hull eit”, võtan seda kui komplimente, olen Kunksmoor. Vähemalt eriline ja omanäoline. Ning mitte keegi ei saa öelda, et teen valesti või halvasti, sest puudub võrdlus aslus, sest teist sellist pole ja normaalsega, tavalisega ei saa ju ebanormaalset (üldusest totaalselt erinevat) võrrelda.
Loodan, et nüüd sain kõik olulised mõtted kirja. Kõiki oma mõtteid ei saa ma eales kirja, sest neid on lihtsalt nii palju…