Nädal tagasi kohtusin B-ga. Täpselt päev enne meie kohtumist käisin psühholoogi juures. Huvitav elamus oli. Rääkisin psühholoogile asju nagu ikka, oma plaane jne… Ta kuulas.

Ma olen sadistlik enda vastu, võtan liialt suuri riske. Isegi minu väga kompetente psühholoog ei suutnud erapooletuks vaatlejaks jääda ja tuli natuke oma rollist välja…

Rääkisin psühholoogile B-st ja sellest, et me oleme kokkuleppinud (uue) kohtumise. Ja psühholoog muutus väga murelikuks. Ta ütles: “Ma ei või sulle öelda, mida sa peaksid või ei peaks tegema. Aga mõtle nüüd… See info, mis sa mulle andsid B kohta… Ja need ootused, mis sul on ja mille tõttu sa oled juba varem pidanud pettuma… Kas sulle ei tundu, et see sama muster kordub uuesti?”

Mina: “Aga mul ei ole just palju sõpru ja ma olen õnnelik ka hea sõpruse üle. Ma usun küll, et B-st võib saada mu sõber.” Psühholoog: “Mõtle igaks juhuks veelkord üle.” Ma nägin ta silmis hirmu ja muret.

Ja siis ma sain aru, kui julm ma varasemalt olen enda vastu olnud. Kui hoolimatult olen ma ise-endaga ringi käinud. Ja nüüd, kus ma märkan end ja oma vajadusi rohkem, tunnen end enesekindlamalt jne… Võtan ma jätkuvalt riske, mis paneb isegi kolmandad inimesed muretsema minu pärast. (Ma mõtlen, et psühholoog ei ole mu perekond ega sõber, ta pole ka päris võõras, aga siiski.)

Enne ära minekut ütles psühholoog: “Vabandust, at ma su date ära rikkusin.” Ma küll ei tundnud, et ta midagi ära rikkus. Tema jutt ei muutnud karvavõrdki mu plaane, samas muutis mu tähelepanelikumaks ja natuke ka enesekindlamaks.

Jah. B-ga me kohtusime. Tore oli. Pikk päev, tundidepikkune vestlus. Kusjuures, see oli mulle väga vajalik, mitmel põhjusel. Paljud asjad loksusid paika. Ma tõestasin endale, et ma olen juba muutunud ja selle üle oli mul hea meel. Ma olen enesekindlam ja teadlikum oma soovidest ja vajadustest ning mis peamine, ma ütlen ka selle välja.

Minu psühholoog ja B on mõlemad seisukohal, et ma peaksin endale mingi hobi leidma ja sellega tegelema. Nemad soovitavad rattasõitu. Ja hoiduma tutvumisportaalidest ja kohtamistest… Peaksin keskenduma endale.

Ma olen ju nendega nõus, aga… Praegu ei ole mittemingisugust tahtmist inimeste sekka minna. Ei ole jaksu lihtsalt. Ma töötan täistuuridel, teen ületunde… Mul lihtsalt pole aega mingisuguseks hobiks. Tööl pean ma meeletult palju kolleegidega vestlema, seega vabal ajal tahaks vaikuses olla.

Samas vahel tahaks ühte sõpra, kellega koos filmi vaadata või niisama rääkida ja nalja teha. Ma igatsen J-i.

Kontrastiks: Ma kustutasin J oma FB-st ära. Tal oli sünnipäev siin hiljuti. Ei, ma ei soovinud õnne ja kustutasin ta enne ära, seega ei pidanud ma nägema, kes talle õnne soovib ja kuidas. See oli raske otsus, aga õige otsus.

Vahel on hirm, selle tühjuse ees, mis mind ümbritseb, kuid J ilmus ju ka mu ellu täitsa ootamatult ja tühjast kohast. Ma vaatasin oma varasemaid märkmeid ja leidsin, et ta ilmus mu ellu väga halval või ebasobival ajal. See oli üks ütlemata raske ja segane aeg minu jaoks.

Nüüd olen ma oma elus palju paremas seisus juba ainuüksi see teeb tutvused stabiilsemaks. Ma usun, et ma suudan enda ellu “valida” õigemad inimesed, sest ma tean, mida ma tahan, ma olen enesekindlam ja võib-olla isegi natuke nõudlikum.

Tihti ütlevad naised, et mees jättis nad maha kõige ebasobivamal ajal. Et seal oli mingi katastroof varem ja siis see jne… Mina seda öelda ei saa. Või noh, mind ju ei jäetud ka maha… Aga tunne oli sama.

Mina arvan, et see oli esimene kord, kus mul oli vaid see üks “valu” või “katastroof”. See oli kohutav šokk alguses (mu keha hakkas füüsiliselt streikima, mida ma pole varem küll täheldanud). Aga ma olen üsna tublisti olukorraga toime tulnud ja rahulikult.

See on hoopis teine tera, kui tuleb tegeleda vaid ühe katastroofiga korraga. Kusjuures, samal ajal sai mitu vana probleemi lahenduse.

Muidugi sellised katsumused ei ole lihtsad ega valutud, kuid ma arvan, et ajastuse kohapealt oli suurepärane.

See on naljakas, aga minu suurim hirm (ja ka ootus) on see, et ta otsib mu üles, võtab minuga kontakti.

Hirm? Sest, äkki ma ei suuda talle öelda “ei”. Aga kui ma ütlen “jah”, siis käitun ma endaga ebaõiglaselt. Ma ei tohi lubada endaga enam niiviisi käituda. Ma ei tohi enam teiste vajadusi enda omadest kõrgemale tõsta. Austusest enda vastu, tuleb mul jääda endale kindlaks.

Ootus? Jah, aega on läinud ja need ebameeldivad mälestused hägustunud ning meeldivad mälestused ringlevad peas. Lisaks see igatsus ja see tühimik, mis temast jäi.

Eile käisin jooksmas ja ta vist sõitis minust mööda. Ma nägin auto tagatulesid, aga see võis vabalt olla lihtsalt üks sarnane auto. Seest võtab õõnsaks (ka tema majast mööda sõitmine). Aga ma ei lase ju kellelgi oma elu mõjutada. See kestab vaid mõned sekundid ja siis on taas rahu majas.

Oluline on jätkata ja anda endast parim. Ja seda ma ka teen.

Ma tegin jälle seda nalja, et panin mobla tasutapildiks Bradi. Iga kord kui ma telefoni vaatan, siis ta naeratab mulle meelalt. Näis, milliseid piinlikke olukordi see mulle kaasa toob.

Mul läheb nii ja naa. Üks hetk läks päris hästi. Tundsin rahu ja tundsin end enesekindlalt. Ja nüüd on taas natuke madalaseis (juba paar päeva). Täna sain korvi. Kohtumine jäeti ära, sest noormees jäi haigeks.

Tunne on selline nagu oleksin pidalitõbine. See oli juba kolmas kohtumine (järjestikune). Ei tasu vist enam midagi kokku leppida. Kusjuures tema ise pakkus selle kuupäeva ja kellaaja.

Ega ma sealt nagunii midagi ei lootnud, aga olin ju plaanid teinud ja end natuke ettevalmistanud ja puha. Krt… kui alandav on see, et peab oma ehted jälle maha võtma ja kaltsud tagasi selga panema. Nüüd istun siin, meigitud ja kaltsudes ning mõtlen, mis edasi.

Katsun pulssi, on olemas, elan. Jätkame siis…

Sellised olukorrad teevad enese armastamise raskemaks, aga ma ju ei anna ometi alla. Harjutamise mõttes on need suurepärased.

Täna ärkasin kell 5:00, tegin oma “kohustuslikud” 20 kätekõverdust ja läksin koeraga välja. Pärast seda tegin ühe rattasõidu. Sellisel kellaajal ei ole kedagi, vaikus, loodus. Kusjuures lummav loodus. Natuke oli udu, vesi oli peegelsile (tuult polnud). Puujuured olid veel (kastest) libedad, aga ma ei kukkunud.

Mul oli üks järsk tõus, mis eelmisel aastal ei valmistanud üldse probleeme, kuid sellel aastal ma takerdusin seal konstant. Ja see tekitas tunde, et olen taand-arenenud. Kuigi see koht, mis eelmisel aastal oli peavalu, on nüüd ilusti läbitav.

Aga täna sain kõigist takistustest üle. Seega super sõit oli. Muidugi eksisin natuke ära. Sattusin rajale vastupidises suunas. Võib-olla järgmine kord suudan õigesti sõita. (See osa rajast on minu jaoks uus ja seal on veel üsna mitu proovikivi mulle).

Üks ütlemata mõnus hommik oli. Nüüd püüan päevakese ka mõnusalt üle elada.

Ega muud nagu ei olnudki.

Mina jälle siin. Ma pole juba päris pikkaaega midagi kirjutanud. Pole olnud aega, tuju ega ainest.

Möllan vallaliste-turul. Mis ma seal ikka möllan, võtsin tuure vähemaks ja püüan oma asjadega joonele saada, siis piilun edasi.

Mis juhtus minu ja J-ga? Kolm aastat olime väga head sõbrad, pärast seda andis tema alla või loobus ja mina armusin. Tema ei tahtnud minuga suhet, vähemalt sellel hetkel, kui mina seda küsisin. Nii see siis läks. Kurb on ja higet teeb, aga tundeid ja armastust ei saa sundida. Kui lause “ma armastan sind” on liiga suured sõnad, mida mina ei vääri või mida mulle öelda ei saa, siis… Siis pole seal ju midagi teha. Kui ei, siis ei. Tuleb leppida, mis muud. Täna saab 1 kuu ilma suhtluseta. Viimati kirjutasime messengeris täpselt üks kuu tagasi.

Kohtusin uue kutiga, kohtingu-äppi kaudu tutvusime. Ta soovis juba esimesel kohtumisel suudelda ja teisel kohtumisel oleks suudlus olnud juba nagu kohustus. See polnud päris minu tempo. Seega jäi see sinna paika.

Siis on mul üks noor kutt, minust 2-3 aastat noorem. Ma tean, et ma endast nooremaid ei vaata, aga vist olen keskeakriisis. On plaanis kohtuda temaga, aga sealt ei tule vast ka midagi. Me oleme nagu täiesti erinevatel planeetidel. Ta on füüsiliselt täiesti ok, aga minu jaoks on see vaimne pool tähtis või isegi tähtsam. Mul ei ole temaga nagu millestki rääkida. Ma ütlen, et mulle meeldivad targad mehe ja tema toob välja argumendi, et ta õpib ülikoolis. Ja siis?!… Ta pole isegi mitte õpingutega valmis, kui kaua ta seal õppinud, mis on lemmikained, miks selle eriala valis, kus on kirg eriala vastu…

Ühega lubasin koos ratastega sõitma minna. Kusjuures otsuse tegin ainult profiilipildi alusel. Ei olnud eriti edukas otsus. Ta kirjutas mulle igapäev ja justkui arvas, et ma olen temast võlutud… Ma tõesti mõtlesin ainult ühte rattasõitu ja ainult rattasõitu.

Aga J. on samasugune. Üks neiu soovis temaga koos ratastega sõitmas käia ja J. arvas, et sellest tuleb suhe, aga sai korvi hoopis. Mis toimub meeste peas? Asjad ei käi nii kiiresti? Või äkki kusagil käivad? (Mina pole ka just õige inimene kommenteerima, mul võttis 3 aastat, et armuda temasse. Vist oli natuke pikk aeg?! Või mis?!)

Aga mis ma tegelikult tahtsin kirjutada?

Ma olen mänginud mõttega, et “esmalt tuleb armastada ennast ja siis saavad teised sind armastada”. Midagi sellist. Jah, klišee. Ma leidsin selles oma mõtte. Toon näite:

• Mees: “Ma sooviksin, et sa jääksid siia kauemaks, kogu ööks.” Minu peas: “Ta tahab mind kasutada ka hommikul (nt. kallistus, seks, soojus…)”.
• Mees: “Mul on nii heameel, et sa tulid. Mul on heameel näha sind.” Minu peas: “Tutvumisportaalist pole kedagi võtta ja sõpradel pole sinu jaoks aega.”
• Mees: “Ma sooviksin sinuga veel kohtuda, sa oled nii armas ja sinuga on tore.” Minu peas: “Sa oled pandav ja see on täitsa okei, kui sa mu ümber tiirutad.”
• Mees: “Ma tahan sind aidata.” Minu peas: “Kui ma sulle teene teen, siis jääd sina mulle teene võlgu ja see avab kergemalt tee linadevahele.”
• Mees: “Sind on nii mõnus kallistada. Ma võiks terve öö sedasi olla.” Minu peas: “Mingi pick-up-line, kõlab ilusti, aga kindlasti puudub mõte või sisu.”
• Mees: “Ma armastan sind beib.” Minu peas: “Jah, mingi refleks. Ei peaks tõsiselt võtma, muidu saan veel haiget.”

Nüüd püüan ma kirja panna, mida ma ootan (et mees ütleks). Või nagu H. küsis, kuidas ma/keegi sulle lähenema peaks?

• Õige mees: “Ma sooviksin sinu kõrval (igal) hommikul ärgata.”
• Õige mees: “Mulle meeldib sind kallistada.”
• Õige mees: “Ma tahaksin sinuga rohkem koos aega veeta. Mulle meeldib sinu seltskond.”
• Õige mees: “Sa näed ka ilma meigita ilus välja.”
• Õige mees: “Ma armastan sind, ma igatsen sind.”
• Õige mees: “Sa oled lihtsalt võrratu. Ma jumaldan sind.”

Kui nüüd rohkem süveneda, siis pole “mehel” ja “õigel mehel” ju vahet. Minu tõlgendus on see, mis neid eristab. Ja see ongi see, et ma peaksin end armastama. Ma peaksin julgema võtma komplimente vastu ja tundma end nende väärilisena. Sest mõnikord komplimendi ütleja mõtleb seda ka tõsiselt. Või isegi kui ta ei mõtle seda, siis ma olen tore inimene, armastusväärne, ilus (tark ja osav – tark muidugi kõigepealt).

Probleem ongi selles, et kui mulle öeldakse ilusti, siis ma ei tunne end selle väärilisena. Ma mõtlen, et seal on mingi tagamõte ja minu pea suudab genereerida tuhandeid stsenaariume, miks keegi nii ütles ja mitte ükski neid ei ole, et see inimene tegelikult ka ja kogu südamest nii mõtles.

Tegelikult ma kuulen üsna tihti kiitust, aga ma ei lase seda endale ligi. Ma kirun end ja solvan end ning ignoreerin kiitus (ah, igaüks on tubli, ah, see on tavaline asi, ah, mis sa nüüd, igaüks suudaks seda jne)… (Täna ütlesin endale idioot. Tegelikult ka, olin vannis mõtlesin tobedatele olukordadele oma elus ja ütlesin üsna kõva häälega “Sa oled üks idioot” ja kaks korda. Siis ma justkui ärkasin ja ehmusin, et miks ma enda vastu nii karm olen nende vanade asjade pärast.)

Kui keegi kasutab mind seksuaalselt ära minu naiivsuse ja vaimse ebastabiilsuse tõttu (mis on minuga palju aastaid tagasi juhtunud), siis ma süüdistan end. Ma tõsiselt mõtlen, et see oli minu enda süü (olgugi et ma olin vaevalt 17 ja tema oli natu üle 40 paks, kole, ebameeldiv…). Kõik need aastad olen ma tõsiselt arvanud, et see oli minu süü, et ma olin nii paganama rumal ja ma olin selle tõsiselt ära teeninud. Ja kõik need järgmised, kes on mind halvasti ja austuseta kohelnud, on teinud seda õigusega, sest ma ei vääri austust ega hoolivust ega armastust, sest ma olin tol korral nii rumal. Et mind tulebki terve elu karistada, selle vea eest.

Vahel kui on eriti raske, siis palun pausi selle karistuse laviini juures või all. Kusjuures, see kõige vaenulikum karistaja olen ma ise. Just nimelt oma tõlgendustega. Kui mulle avaldatakse armastust, siis ei lase ma sellel endale ligi vaid pööran selle negatiivseks enda vastu. Kui mulle avaldatakse kiitust, siis võtan ma seda kui kerget tuule iili, aga mitte kui tunnustust (et ma tõesti olen tubli).

Ja nüüd annab see lause “esmalt tuleb ennast armastada…” oma mõtte. Ma ei nõua endale paremat kohtlemist, tähelepanu, austust, sest ma tõemeeli usun/arvan, et ma ei vääri seda. Et minusugusel on seda kohatu nõuda või üldse midagi kohatu nõuda.

Teinekord vaatan natuke kadestusega neid, kes nõuavad. Nad saavad paremad diilid, kuigi neil on kordades vähem pakkuda.

Ja samas, vahel mõistan neid hukka, kes nõuavad, sest nad tunduvad liiga ärahellitatud, nõudlikud, virisejad, pirtsakad ja teine kord isegi laisad.

Jah, mul on veel väga pikk tee käia, aga ma arvan, et ma olen leidnud uue raja. See tuleb esmalt sisse tallata ja leida see mugav või sobiv suund… Ma kompan uusi hoiakuid ja töötan enda kallal. See on huvitav ja see annab mingi huvitava rahu (võib-olla enesekindlus on selle seisundi nimi).

Ma olen hakanud natuke enda peale mõtlema. Tutvumisportaalis olen kogenud, et mehed arvavad, et kui ma vastan, siis olen valmis nendega kohtuma ja suhet looma. Nad enam ei pinguta vaid loevad ette oma tingimused.

Alguses ma vaatasin nende tjek-listi üle ja püüdsin end kohandada nede jaoks. Ja enamasti suutsin ma katta vaid kolmandiku nende tingimustest, ootustes. Kuid nüüd püüan ma vaadata asja teise külje alt. Nimelt, kuidas või kui palju nemad minu ootusi katavad.

Kui neis ei ole seda sisu-kvaliteeti, siis ei pääse nad üle lävepaku. Kui nad näevad ja räägivad vaid minu välimusest, siis jäängi ma vaid pealiskaudseks tutvuseks. Kui neil ei ole minu jaoks aega ja tühistavad iga minu pakutud kohtumisaja, siis ei pea ka minda koguaeg olema see paindliku kalendiga pool.

Kõik, mis valesti see uuesti. Õnneks on veel aega harjutada. Päikest!

embedded by Embedded Video

YouTube Direkt

https://www.youtube.com/watch?v=k0GQSJrpVhM&feature=youtu.be

embedded by Embedded Video

YouTube Direkt

https://www.youtube.com/watch?v=F2hc2FLOdhI&feature=youtu.be

embedded by Embedded Video

YouTube Direkt

https://www.youtube.com/watch?v=fAjpY5ugF94

embedded by Embedded Video

YouTube Direkt

https://www.youtube.com/watch?v=SIkMb4zxezw

embedded by Embedded Video

YouTube Direkt

https://www.youtube.com/watch?v=mPGoUWtSNhc

Ma mängin siin mõttega, et järsku ma ikka tahan endale kallimat. Kui ma loen oma manuaalset päevikut, siis tahan ma seda ikka väga palju. Lausa meeleheitlikult.

Huvitav, et minu teadvus seda kinni pole püüdnud.

Olen märganud kahte tendentsi:

1. kui mulle keegi väga meeldib, siis ma talle ei meeldi ja vastupidi. – Mis see loogika on? Liiga kerge saak, siis väärtus väike?
2. mehed tahavad ülikiiresti suhet rajama hakata.

Mina olen mega aeglane, minu puhul võtab see 3 aastat aega, et valmistuda läbirääkimisteks  suhte algatamise osas.

Ma tean, et olen aeglane, püüan seda viitaega vähendada, saaks 1,5 aasta peale, oleks seegi juba suur edasiminek.

Aga minu meelest on see, meeste 2 kohtumist või lihtsalt üks pilt netis või elav vestlus esimesel päeval, liiga rutakas. Kas nad kõik on sellised? Sellist kiirust ei saavuta ma vist kunagi.

On olnud, aga see on rohkem nagu kirg ja kui ma suhet sedasi alustaks, siis üsna tõenäoliselt see lõppeks ka üsna pea. Pole kunagi olnud võimalust, sest nende pole olnud minu vastu sellist huvi (see esimene loogika).

Võib-olla on asi selles, et kui ma vallaliste aktiivsel turul maandun, siis olen ma sellises seisus, kus ongi vaja natuke rohkem kohanemisaega. Või usalduse tekkimise aega.

Raskusi tekitab ka see, et kui üks mitte atraktiivne noormees kirjutab ja juba kolmandal kirjareal soovib kohtuda, siis… Ma tean, et kui pole ilusat pilti (või välimust), siis selles keskkonnas tuleb üsna palju vaikust ja vastamata sms’e jne… Ma püüan vastata, lakooniliselt. Noh, et äkki neil kaob huvi ära. Aga see oleks nagu mulle śokolaadi näitamine. Nad saavad järjest rohkem indu juurde ja lõpuks peavad nad pettuma.

Ma ei peaks ju nende peale mõtlema, vaid enda peale mõtlema. Seega pole mul vaja oma aega kulutada sinna, kust ma ei saa midagi. Ma ei väida, et ebaatraktiivne välimus on takistuseks meeldivale vestlusele, aga paraku ma ootaks midagi sisukamat ja huvi tekitavamat esimesest sms’st. Lihtsalt “Tere”, “Mis sa õhtul teed”, “Kas sa minuga kohtuda tahad?” ei tõmba mind käima. Tahaks vägisi vastata, et ei taha. Aga see on vast rutakas ja ebaviisakas.

Ma olen alati sellel turul toiminud nagu võtja. Võtan seda, mida pakutakse. Mul on plaanis nüüd, et tõstan oma lati päris kõrgele ja otsin ise või valin ise, mis mulle om meelejärele. Näis, mis saab.

Mul on uus hobi. Ma piilun ilusaid mehi tutvumisportaalides. Kui kõik mehed on päeva lõpuks sitapead, siis vähemalt olgu see sitapea ilus silmale. ????

Ma sattusin nii ilusale menüüle, et raske on lõpetada. ???? Mul pole õrna aimugi, kuidas need appid töötavad. Ma liibistan sõrme üle nagu vaataks galeriid. Aga olen kuulnud, et inimene näitab oma huvi või mitte huvi, olenevalt kimmale poole viibutab sõrmega.

Seega… mulle kas meeldivad kõik või mitte keegi. ????

Vasika vaimustus ma ütlen. Maailm on ikka väga suur. Seal on metsikult palju seda ilusat pahna. ????

Nipet-näpet.

Pettusin kohutavalt J.-s. Ma ei suuda teda enam usaldada. Ma ei saa teda ka süüdistada, meil oli kommunikatsiooni-viga mõlemas suunas, aga selle tulemusel olin see mina, kes “haiget” sai. Vähemalt mulle tundub, et tema kraapis kõik see paremad positsioonid ja mina jäin nurka istuma oma hapude viinamarjadega.

Selles olukorras ei saa ma olla tema sõber, millest on väga kahju, sest sõbrana on ta super. Aga elu läheb ju edasi ja maailmas on palju inimesi. Saan targemaks, leian õigemad inimesed enda ümber. Tuleb olla kannatlik ja hoida end liikumises. Seda ma püüangi teha.

Ravin oma haavu tööga. Eile töötasin 11,5 tundi. Polnud plaanis, aga olen liiga kohusetundlik. Ma tõesti olen liiga kohusetundlik ja võtan kogu vastutuse enda peale. Korraldan seal asju ümber. Ma kardan juba küsida. Neil pole aega mu küsimusteks, aga samas ei kannata ma vigu ja ebakõla. Olgugi see üks pisike, aga noh… ei kannata.

Tellisin endale paar kleiti. Plaan oli 2 tk ja 1000 DKK, aga tellimuses on 12 tk ja 2200 DKK. Shopahoolik, ma tean. Kusjuures on veel mõned ostu-mõtted. Aga esmalt püüan need paberile panna, siis hindan, kas on üldse vaja või saab veel ilma hakkama.

Korterist pole veel lahti saanud. See uus omanik ütleb, et tahab võtmeid kiiremas korras, aga kui hakkama aega kokku leppima, siis on ta kadunud. Siin pean mina tõestama, et olen võtmed tagasi andnud, kui ma seda tõestada ei suuda, siis pean üüri edasi maksma. See on hullem kui abielu, ma ütlen.

Ratta sain vonksu. Pean veel proovisõidu tegema, aga aias testides oli ok. Piinlik tunnistada, aga rehvi pumpamiseks pidin youtube videoid vaatama ja pumba-õpetust lugema. Jalgratas ei ole auto. Üsna ruttu sain asja selgeks.

Ma kaotasin 2-3 kg. See on nauditav, aga samas kardan, et jään sellest uuest kehast sõltuvusse. See omakorda tähendaks, et võib tekkida söömishäire (millega ma olen varasemalt iseseisvalt jagelenud). Seda viimast ma küll ei taha. Parem olgu see 2-3 kg rohkem.

See ei ole eriti palju, aga pool cm puusadel ja 1-2 cm kõhul teeb sellest suure erinevuse minu jaoks. Enne püksid pigistasid, aga nüüd tunnen end lahedamalt neis.

Tagasi kleidi-jutu juurde. Ma pole seelikuid ega kleite kandnud aastaid. Võib-olla esimese klassis kandsin ma neid (kuid püksid olid alati mu esimene valik). Ma kujutan ette, et sellise kuuma ilmaga on kleit üsna mõnus. Aga ma kardan, et kui ma kleidi selga panen, siis tunnen end liiga paljana. Alati see hirm, et kas kleidi-saba on pahasti ja ma demonstreerin on aluspesu juba või…

Muidu inimesed… Nad on harjunud mind pükstes nägema, siis saan ekstra tähelepanu, millega ma teps mitte harjunud pole. Aga… Praegu on sellises etapis, et vajan natuke muutusi. Kuna ma veel kleite katsetan kui mitte nüüd. Äkki ma suuda oma printsi kinni püüda.

Tegelikult ma isegi ei tea, kas ma üldse tahan suhet. Või mida ma tahan või otsin. Võib-olla tuleks olla rohkem chill. Lõpetada see otsimine ja planeerimine ning lihtsalt eluga kaasa voolata. Võtta asju nii nagu need on. Ei vaata edasi, ei otsi tausta, lihtsalt…

Mul on pidevalt olnud need kombitsad või andurid, mis püüavad ekstra infot. Iga mini-grimassi püüan kinni, keha hoiaku, hingamise, südamelöögid jne… Ja siis analüseerin infot, teen plaane, arvestan jne… Krt… Teiste mõtted, tunded ei ole ju minu vastutusalas. Kui neil on, midagi öelda, siis öelgu. Ja kui nad ütlevad, siis öelgu otse välja, mitte ümber nurga. Ma olen mina ja ma võin nõuda.

See oleks suur samm, suunata fookus endale. (Või suuremas osas endale). See on midagi, mida ma pole teinud. Ma pole harjunud sellega, seega tundub see vale.

Kui ma mõtlen nii, et ma ei suuda eales teiste inimeste mõtteid ja tundeid lugeda, seega on see ju tühitöö, proovida mõistatada nende soove ja ootusi. S. paneb totaalselt mööda minu soovide mõistatamisel. Ma arvan, et ma ei ole temast teps mitte parem, selles vallas. Seega oleks ju ainuõige otsus, fookus endale panna ja kui küsimusi on, siis küsida otse. Nii oleks palju lihtsam ja tekiks vähem arusaamatusi ning möödarääkimisi.

Eks näis, mis sellest välja kujuneb.

Kes tahab teada, siis J.-ga ma ei suhtle enam. See oli minu otsus ja tahe, et ma hoian temast eemale. Ma arvan, et see ebameeldiv olukord laheneb sedasi kiiremini. Muidu jäävad need tunded vinduma ja ma jään sellesse musta auku kauemaks. Tekiksid uued foobiad jne…

Muidu raske see on. Ta oli ju number üks mu elus (kolm aastat). Igast pisi-asjast ma talle teatasin ja iga mure korral ma tema poole pöördusin. Nüüd pean ma olema iseseisev. Korrutan ikka endale, et elasin enne teda ja sain hakkama, seega saan ka pärast teda hakkama. Ning olengi saanud.

Ma olin ka tema jaoks alati olemas. Kui ta isa oli haiglas ja ta kartis, et isa sureb, siis olin ma seal ja lohutasin. Autot oli vaja teha, olin olemas, TV oli vaja seina panna, jälle mina. Mingi aeg olin ratta-sõber, aga nüüd on tal teised (ma arvan). Seega… Jah… Ma arvan, et me mõlemad panustasime võrdselt. Et üks ei kasutanud teist ära.

Aga nüüd on see peatükk läbi. (Vähemalt hetkeseisul.) Suunan oma energia teistele asjadele. Küll tuleb midagi uut ja põnevat mu ellu. Alati on ju tulnud, kus ta siis nüüdki tulemata jääb.

Kõik ei olegi nii mustades toonides nagu esmapilgul paistis.

Mind siiski ei kustutatud FB ja kohtumine toimus. Kusjuures, see oli väga mõnus ja tore kohtumine.

Püüan oma jalgratta töökorda saada, siis saan taas sadulasse.

Lubasin ühe raamatu läbi lugeda ja üks teine raamat, mille lugemisest olen juba ammu mõelnud. Kunagi lugesin, aga tunnen, et nüüd näeksin olukorda hoopis teise pilguga. Tahan uuesti lugeda.

Lisaks veel üks, tegelikult kaks artiklit kirjutada. Oma raamatu kirjutamisest ei tasu rääkidagi. Ja need teised asjad.

Teen nii palju kui saan. Püüan end mitte üleliia ära kurnata.

Pidin puhkuse võtma. Siin on justkui kohustus oma puhkus välja võtta. (Puhkus on augustis). Ma ei jaksa nii palju puhata. Tegelikult peaksin kolm nädalat puhkama, aga ma võtsin kaks. Kolmanda osas mõtlen veel.

Mind vist kustutati FB sõbralistist ära, see vist tähendab moodsas keeles, et kokkulepitud kohtumist ei toimu. Võtab pead kratsima.

See on tragikoomiline. Ma ei oska enam nutta ega naerda.

Üks jama teise otsa. Eraelu jookseb täiega rappa. Aga vaatab, mis edasi saab.

Tööl läheb võrdlemisi hästi. See on hea.

Ma sain ühe põntsu sealt, kust ei oleks seda absoluutselt oodata osanud. Ja veel väga hella kohta. Kaotasin söögiisu ära (kolmeks päevaks), aga nüüd tundub see taastuvat. Küll kõik muu ka jonksu läheb.

Ma ei tahaks seisma jääda. Püüan ikka pea püsti ajada ja edasi liikuda. Tundub, et aina hullemaks läheb, aga ma ei taha sellega leppida. Ma keeldun sellega leppimast.

Sellised eemale tõukamised teevad haiget. Tekitavad küsimusi, et miks? Mis mul siis nii väga viga on? Aga see ei ole ju minu viga. Nende tegevus on rohkem nende asi, mitte minu asi. Ja päeva lõpuks polegi mul valesid inimesi vaja oma ellu, las aga jooksevad laiali.

Muidu on ikka hästi. Tervis korras, toit laual, mis sa hing ikka oskad tahta.

Mõned märkmed vaid.

See video tekitas kõhedust.

https://www.youtube.com/watch?v=URBVtz8mBKE

Ma olen vaikselt selle naise tegevusi jälginud. Selline, võib-olla on asjal tõsi taga.

Huvitav on see, et mu emal on 0-grupi veri. Statistiliselt pidi tema emal ja isal ka 0-grupi veri olema. Mõlemad surid noorelt ja mõlemal tuvastati ajuverejooks, aga liiga hilja. Sümptomid need samad, millest see naine räägib (tasakaalu häired)… Ema isa vist lubati elunditoonoriks. Kindlalt ei tea, olin liiga noor, at asjast aru saada.

https://www.terviseinfo.ee/et/uudised/5231-statistika-ule-poole-surmadest-2018-aastal-tulenes-vereringeelundite-haigustest

Kõige rohkem surmasid vereringehaigused. Kui saaks veel veregruppide lõikes, siis… Ma ei julge mõeldagi… Ma ei tea, mis veregrupp mul on. Aga isapoolsetel vana-vanematel oli õnn kauem elada, äkki ma sain mõne tähe oma veregruppi (B või A) või midagi.

Hakkan vist hulluks juba minema. Usun igast vendanõuteooriaid. Aga liiga palju paikapidavust on… Natuke raske on mitte uskuda.

See oli väga kaua aega tagasi, kui mul oli aega telekast seebikaid vaadata. Pattustasin palju. Olen üks neist lastest, kes on seebikate keskel üles kasvanud.

Kuid üks seebikas eristus teistest märgatavalt. See on ikka veel mu peas ja ma arvan, et see on kujundanud natuke mind, kui isiksust. See oli tohutult kontraste täis lugu, seega väga minulik. (Kuid ainult kontrastide mõttes.)

Algas ta sellega, et üksikema kahe täiskasvanud tütrega elab agulis (vaesuses). Üks tütar on nagu seebikate Maria (abivalmis, heatahlik, ennast ohverdav jne.), aga teine on pilt ilus ja ahne (greedy).

Loo teeb eriliseks see, et ta on peategelane, tema olek on põhjendatud. Seda vaadates, ma mõistsin, miks ta selline on ja kohati nagu tundsin talle kaasa (kuigi tema hoiakud on täitsa vastandlikud minu elupõhimõtetega). (Ma arvan, et see on umbes samas võtmes nagu “Kuritöö ja karistus”).

Igatahes, näitleja on supper ja lugu on hea. Kusjuures ma arvan, et see on väga tänapäevalik lugu. Ma ei tea, kuidas seal väljas päriselt asjad on, aga kohati tundub, et noored tüdrukud ihkavad seda fame (kuulsust), tähelepanu ja jõukust nii palju enam, et nad vahetavad oma väärikuse selle vastu. Lepivad ebaatraktiivse vanema härraga (sugar daddy) või lasevad oma rikkal kallimal end klobida, alandada.

Selles loos on Rubil kontroll ja tema on see, kes otsustab, tahab ja saab. Üks tohutult enesekindel ja tugev naine, mis selles võtmes võiks olla minu ideaaliks. Muidugi need vahendid, mida ta kasutab, ei kuulu just minu menüüsse/repertuaari.

Tavaliselt lõppevad seebikad mesimagusalt ja roosalt, siis see lõppes nii, et Rubi jäi vigaseks, koledaks, üksikuks, kadedust ja viha täis elajamoodi asjaks. Ei olnud vaimuhaiglas. Ta kohtus salaja oma õe-tütrega ja õpetas/kasvatas tollest oma kättemaksurelva. Viimases osas läheb see noor tütarlaps Rubi armastatud meest sebima. (Õhku jääb küsimus, et mis edasi. Kas sellel tüdrukul on samasugune tulevik nagu Rubil? Kas keegi jõuab talle tutvustada ka teisi vahendeid ja väärtusi jne?)

Mulle meeldib see näitleja ja tema stiil. Omal ajal ma isegi natuke kopisin teda. Tegin ühe seeliku, tuginedes sellele kleidile. See kleit mulle nii väga ei meeldinud, seega ma muutsin seda natuke, et see oleks “täiuslik” nagu mina (kui ma näeksin välja nagu Rubi ja mul oleks see enesekindlus ja jõud nagu tal).

Värv oli punasem, seelik oli nagu selle kleidi alumine osa (rüüsidega), aga seeliku tegin ühelt küljelt pikema (selline sujuv üleminek) ja teiselt lühikese (mini-seeliku mõõtu). Jätab selline mängulisema mulje. Natuke seksikas, aga teiselt pool konservatiivsem, viisakam. Lisasin laia musta vöö (suure plastikust pandlaga), et tuua veelgi kontrasti esile. Mingi aeg oli see mu lemmik seelik. Kandsin seda mustade sukk-saabastega. (Saapad läksid katki, uusi ei raatsinud osta). Ühest hetkest otsustasin, et ma tahan olla nagu teised ja mitte nii palju silma paista. Ei jätkunud piisavalt enesekindlust, et erineda.

See oli huvitav periood mu elust. Selline tüüpiline teismeline vast. Sai proovitud huvitavaid kombinatsioone ja rõhutatud ka oma keha (vorme). Oma mõtetes nägin end sellise enesekindla seksika Rubina, aga kuidas ma tegelikult välja nägin, seda ma ei tea. Ega sellest ajast väga pilte pole ja peegleid ma lihtsalt eirasin. Pilt peeglis ei olnud teps mitte see, mis ma seal näha tahtsin.

Nüüd tagantjärgi mõeldes peaksin ma vist olema tänulik, et mul polnud raha ilukirurgilisteks eksperimentideks ega kosmeetikaks… Kindlasti oleksin endale suured punased huuled lasknud teha ja silmadega midagi jne…

Rinnad oleksid jäänud puutumata, need tundusid mulle liiga suured. Aga kõhuga oleks midagi teinud (stiilis Jessica Rabbit). Teinekord on kasulik olla vaene.

[youtube Rubí: (Tráiler Oficial) 2004] https://www.youtube.com/watch?v=LAI-WA-z-Cg

Rubi Capitulo 102 (Parte 1/2) https://www.youtube.com/watch?v=TwUZgD8A7TU&list=PLj_fyNcQwr4ZveJ2IVmSpFZfLLL51lEWM&index=203

Rubi Capitulo 103 (Parte 1/2) https://www.youtube.com/watch?v=MyscWd3rgwY&list=PLj_fyNcQwr4ZveJ2IVmSpFZfLLL51lEWM&index=205

Püüan kusagilt ammutada inspiratsiooni oma raamatu jaoks. Terve päev olen püüdnud asja käsile võtta, aga ikka on tulnud muid asju vahele. Kui ma end juba kirjutama saan, siis läheb üsna ladusalt, aga tavaliselt saan ma end kirjutama õhtul ja tuduaeg koputab uksele. Järgmisel päeval on jälle võitlus ise-endaga.

Tööd on palju. Järgmine nädal õpin uue ülesande. Seda hakkan ma vist üksi tegema. Hindan, et tööd on 2-3 päevaks, siis jätkan oma ülesandega. Kuu keskel vist pean uue inimese interneti-vahendusel välja õpetama. Saab olema väga põnev. (Minu kolleeg ka, seega väga eriline see asi pole. Lihtsalt selline eriline olukord, mis nõuab uuenduslikke lahendusi.)

Sellel nädalal õppisin uut süsteemi. Arvasin, et mu kolleeg ka (mu n.-ö. tiimi-kaaslane), aga tema vist seda kursust ei saanud. Tobe, et sellest juttu tegin. Ma lihtsalt olin nii kindel, et kui mina, siis tema ka.

Mul on veel kursusi, mis ma olen planeerinud, et tahan läbida. Aga nendeks pole eriti aega jäänud. Oma asju tuleks ka teha ja mulle tundub, et olen liiga palju end tööle pühendanud, et hakkab juba stress tekkima. Seega püüan nädalavahetusel omi asju teha ja tööpäevadel vast jõuan natuke kursuseid kuulata ja teste teha.

Esmaspäeval töötan jätkuvalt kodust ja arvatavasti läheb järgmise kuuni välja. Võib-olla isegi kauem.

***

Igatsen oma psühholoogi. Natuke juba vajaks teda. Lihtsalt sooviks end tühjaks rääkida, et peakesesse natukene ruumi teha ja seda ebakindlust ning kriitikat peas/endas vaigistada.

Minus on taas see rahutus tekkinud. Võib-olla mingi tavaline kevadine asi. Tahaks suuri muutusi teha, ei ole päris rahul sellega mis ma olen ja kus ma olen. Tavaliselt ma keeran oma elu pea-peale. Seda küll ei tahaks teha. Seega hoian madalat joont. Aga kui oma tundeid alla suruda, siis teada on, et ükskord see tuleb ju välja ja siis ma endale käki kokku keeran.

Probleemidest ma ei pääse. Küsimus on vaid, millised ja kuna.

Muidu läheb hästi. See toake, koduke hakkab juba rusuma. Tahaks välja, tahaks õhku, vaikust. Tahaks pea tühjaks saada. Tahaks puhata.

Nüüd on ju töö, kodu, vabaaeg, kõik üks suur kompott. Istun samal toolil, mis tööd tehes, ainult klaviatuur on teine ja ekraan ka. Töö märkmed on ka ümber minu ja neid on palju. Seega oleksin nagu tööl, aga samas ei ole ka.

Seega olen ma pidevalt täis mõtteid, töö ja eraelu mõtted konstant (ja segamini). Ei oska end kuidagi 100% ühest või teisest välja lülitada.

Aga ega ma ei kurda. Küll ma õpin ja harjutan.

Üldiselt on ikka hästi. Olen rahul tööga. Enda olukorraga. Natuke ebakindlust, aga jätkuvalt on kõik kontrolli all.

Ma vaatasin filmi “Yes man”. Nii inspireeriv. Tahaksin S-le ka näidata, aga tal ei ole aega. Ta on probleemide väljamõtlemisega hõivatud ja ma ei taha sellest protsessist osa võtta.

Igatahes. Ma tajun, et ma olen päris palju muutunud. Kuidagi nii ootamatult. Kaugel sellest, mis ma olla tahaks, aga ikkagi. Ma nimelt ütlen “jah” väga lihtsalt. Ja takistused ning pisikesed ebaõnnestumised suudan ka üle elada. Ma jätkuvalt võtan väga hinge, kui midagi ebaõnnestub, aga ma ei põe nii kaua kui varem.

Nüüd on ju ebaõnnestumisi ekstreemselt palju (õpin uusi asju ja võõras keel jne). Ma pole ju oma elus eriti palju ebaõnnestunud, samas see hirm ebaõnnestumise ees, on hoidnud mind meeletult tagasi.

Nüüd ma lihtsalt lähen ja teen, nii kaua kui lastakse. Ülemus küsis, kas ma olen valmis uue inimese välja õpetama. Ma vastasin “muidugi”. Meie kõneisik küsis, kas olen valmis uut ülesannet õppima, ma vastasin “muidugi, pane aga mu kalendrisse kirja, teen ära”.

Kui ei saa aru, siis küsin. Kui tuleb tobedalt välja, siis mõtlen, arutlen ja pärast ajan selja sirgu ning tegutsen edasi. Kui kahtlen, siis korrutan endale, et 1. tuleb olla aus, 2. tuleb olla julge ja oma vigu tunnistada, 3. kahtlus tähendab teadmatust, seega küsi, 4. ükski tobe/piinlik olukord pole mulle surmavalt mõjunud.

Aga siiski on veel pikk tee, et ma julgeksin olla mina ise. Kuid ma annan endale andeks. Olen tohutu muutuse läbi teinud. Arvestades, kust ma tulen, siis olen end juba tohutult muutnud, arendanud. Lihtsalt mul on pikk tee eesmärgiks võetud. Küll ma sinna jõuan, kuhu ma jõuda tahan.

Muutunud on see, et kui varem tekkis minus konflik ja pinge, kui minu jaoks olulisel inimesel oli erinev arvamus, siis nüüd ma julgen hoida kinni oma arvamusest. (Alati ei ütle seda välja, aga ma analüüsin mõlemat arvamust ja mõlemad arvamused on võrdsed. Varem andsin teiste arvamusele, tunnetele, mõtetele suurema õiguse kui enda omadele.)

Kokkuvõttes olen olnud üsna rahulik sellises keerulises olukorras: uus töökoht, uue ülesande õppimine, muutused (meie osakond tehti kaheks ja mõned saadeti veel omakorda kolmandatesse osakondadesse, ülemused vahetusid jne). Kõik see on ju lisa stress. Lisaks veel need pidevad e-mailid päeva jooksul ja koosolekud, kursused jne… Aga ma saan üllatavalt hästi hakkama.

S-ga on ka vahel raske. Näen ju, et ta vajab abi, aga ma ei saa teda aidata. Saan olla siin ja saan olla toeks, aga kahjuks ei ole ma pädev teda aitama. Me oleme liiga erinevad ja mul pole õrna aimugi, mis toimiks tema puhul.

Kõik on hästi. Nüüd lippan koeraga välja ja siis äkki saan paar ridagi oma raamatut kirjutada. Saaks sellele soonele taas. Mul on ju kaks päeva. Pean kõigest 17 lehekülge kirjutama, mis see ka ära ei oleks, eksju?!

Tean, et mu fänni-armee on juba väga kaua kannatlikult oodanud mingitki infokildu minust ja kujutanud ette igasuguseid asju, mis minuga toimub või millega ma tegelen. Võin öelda, et mitte ükski neist asjadest.

Tööl on olnud kiire. Töötan jätkuvalt kodust, aga ikka on kiire. Õppisin selle uue ülesande ära. Kas ma olen seda nüüd juba kuu-aega teinud? Ei mäleta. Suudan üsna iseseisvalt töötada. Alguses oli mega palju küsimusi ja leidsin vigu töökirjelduses. Nüüd on rohkem vaikne. Minu kolleeg küsib vahel minu käest ja enamasti on mul talle vastus olemas. Eile oli esimene päev, kus mul vastust polnud.

Meie osakond korraldati ümber, osa inimesi suunati ühte teise osakonda, see mis meist järgi jäi tehti kaheks ja nüüd tuleb oma 25 inimest juurde. Isegi mina saan ühe õpilase mai keskel. See võttis minult üheks ööks une.

Mul on taas hästi palju küsimusi. Aga kardan inimesi nendega liialt koormata.

Sellised väiksed konfliktid on. Kui palju küsida, kui palju teisi koormata… Kui palju teisi kontrollida. Vahel ma tunnen, et lähen oma kontrolliga liiga kaugele. Siis tõmbun tagasi. Ennast kontrollin ka palju, sellega tõmban ka koomale. Kui olen oma kontrollist puhtalt läbi saanud 3-5 korda, siis lähen üle pistelise kontrolli peale.

Praegu olen ainult mina ja mu kolleeg selle ülesande peal. Mõnikord mulle tundub, et ta ei ole nii pühendunud kui mina ja et tal on kohati liiga palju enesekindlust. Samas ma ei tea seda. Ma ei pea tema tööd kontrollima ja ma ei tee seda. Üks kord kogemata juhtus, et sattusin tegema seda, mida tema oli teinud ja leidsin paar väikest asja. Mainisin talle, ta tegi need korda…

Mul oli miljon küsimust, kui me alustasime. Temal ei olnud nagu eriti midagi küsida. Ma sain vastused oma küsimustele, aga ma ei tea, kas ta teab neid asju või ei tea. Kui ma vastuse sain, kas talle saadeti ka need vastused, kas teda teavitati. Kas mina peaksin teda teavitama? Äkki ta teab neid juba ise, siis olen mingi ülbitsev mutti, kes muudkui targutab ta kallal… Nii ma siis, püüan kuidagi ääri-veeri välja uurida, mida ta teab, kuidas ta teab ja siis informeerida teda, kui näen, et tal on puudujääke.

Mõnikord mulle tundub, et need taanlased ei kuula. Et mina saan asjadest täpsemalt aru kui nemad. Samas on mul ka puudujääke. Vahel keeleliselt ei saa neist aru. Jah, koos oleme täiuslikud. Aga kui minu info erineb nende omast, siis ma mõtlen, et neil on ju ometi õigus, sest nad on taanlased, olime samas kohas, saime sama info.

Töö meeldib. Natuke on stressi, sest meil on selline muutuste aeg ja kõigil on kiire, seega ei ole küsimuste korral kellegi poole pöörduda. Lõpuks tekib tunne, et olen nii üksi jäetud ja siis tekivad mõtted et keegi ei viitsi minuga tegelda, et olen neid juba ära tüüdanud. Aga see on stressi-märk, seega püüan rahulikumalt võtta.

***

• Olen läbinud 11 kursust (Excel algajatele, edasijõudnutele ja ekspertidele 2010/2013 ja 2016). Natuke pinget pakkusid eksperdi-kursused, aga puudu jäi kaks õiget vastust (20%) ja seda ilma kursust läbimata. Läksin kohe eksamit proovima. (GDPR-kursused läbisin ka). Seal on veel kursuseid, mis mind huvitavad ja aegamööda tegelen nendega.
• Raamatut pole eriti jõudnud lugeda, aga püüan ikka. Kasvõi paar lehekülge pärast tööd.
• Enda raamatut olen kirjutanud ainult ühe lehekülje.
• Nädalavahetustel käin jooksmas.
• Igapäev koeraga jalutamas 2 korda (30-45 minutit kord).
• Kolisin ära ja koristasin ka korteri ära.
• Oma toa tõstsin ümber ja tegin nii, et mina rahul oleksin. Olen jätkuvalt.
• Uus omanik ilmus välja, ütlesin üüri-lepingu ülesse, aga võtmete tagasiandmisega on raskusi. Juuli lõpuks peab asi valmis olema, siis on ametlikult lõpp ja ei pea selle jamaga enam tegelema. Üsna väsitav on.

Üldiselt on kõik ikka endine. Mitte midagi suurt ei ole muutunud. Püüan vaikselt end jagada nende ülesannete vahel, mis tulevad ja mis ma ise olen endale seadnud.

Tunne on kohati nii, et ei jaksa. Seda kõike on liiga palju. Sellistel hetkedel tuleb prioriteedid paika panna ja teha seda, mida saab ja mis on tähtsam.

Näete mind nüüd. Istun siin ja kirjutan, selle asemel, et teha neid prioriteetsemaid asju.

Töötan usinalt (aga kodus).

Siin oli uudis, et avalikusektoritöötajad saadetakse koju täispalgaga. Kalavabriku “semud” tõstsid kisa, et nemad meie puhkust kinni ei suvatse maksta. (Ma olen ka avalikussektoris nüüd). Meid saadeti koju ja täispalga saame ka, kuid peame täisajaga töötama. (Tootma sama palju kui tööl).

Igatahes. Korraks tekkis piinlikkus. Nagu ma oleksin end mõnusale kohale upitanud ja õigel ajal. Aga samas, ma käisin ju raske tee läbi enne kui siia jõudsin ja siis ei pakkunud üksi kalavabriku töötaja oma toetust või abi või mõistmist. Näidati vaid, et olen mitte-tere-tulnud seal, naerdi mu üle, mõnitati ja polnud mingit inimlikku austust.

Haige ei ole. Kohati külmetust on, aga ei lähe hullemaks. Kui end soojas hoian ja teed joon ning ilusti magan, siis läheb paremaks. Aga ma ei viitsi end pikalt poputada, seega päris ok pole. Pean kaks korda päevas nina nuuskama.

Mõtlesin, et kohati on ikka päris hästi läinud. Eestist tulin tagasi just enne koroonat (samal päeval kui tagasi-lennule läksin, siis tuli Hiinast koroona uudis). Sain endale passi ja id-kaardi, kõik sujus. Seega pole kiiret sinna tagasi ka. Ei jäänud kuhugi piiri taha kinni.

Tööga olen rahul ja kolleegidega ka. Korteri tahaks ära anda, aga uuest omanikust pole ei kippu ega kõppu. Ootan, kui elu taas normaliseerub, siis vaatan edasi, mis saab.

Palju tegemist on. Ma arvan, et töö saamine võttis minult selle ängistuse, stressi, depressiooni-laadese asja ära. Igatahes. Ma tegutsen. FB-s käin kord päevas või kord nädalas, kuidas kunagi. Uudiseid ka väga ei loe. Ei ole vaja uusi foobiaid juurde tekitada.

Olen ema juures, kaugel tsivilisatsioonist, poes ei käi, inimestega ei suhtle. Töökaaslastega internetivahendusel, aga muidu mitte. Koeraga käin jalutamas, nädalavahetustel jooksmas. Seega… Üle pika aja tunnen end hästi. Nagu inimene.

Ühe raamatu lugemise just lõpetasin, kohe varsti alustan teist. Püüan järjele saada oma asjadega. Olen end natuke liialt koormanud, sest energiat tuli rohkem, siis automaatselt võtsin kolm korda rohkem eesmärke ette või asju, mida ma kõike tahaks teha ja jõuda. Tüüpiline.

Natuke muretsen, sest mul on aastane tööleping, seega järgmine aasta on lahtine. Hirmuga mõtlen, et see vastik töötuse periood tuleb ja venib jälle nii pikale. Aga mul on veel aega, et oma olukorda muuta. Plaani skelet on valmis, tuleb lihas peale kasvatada.

Meil on e-õppe-keskkond. Sealt kuhjasin endale kursuseid, midagi 20 kursuse kanti. Nüüd sain töölt uue ülesande. Internetivahendusel õpin seda. See on hästi keeruline, aga mulle tundub, et hakkan juba asjale pihta saama.

Jah. Nipet-näpet kõike teen, aga siia näed ei jõua.

***

Ma just Janiga rääkisin, et inimestel on suur draama, et nüüd ei ole kontakti kolleegide vahel, et ei kohtuta, ei saa lobiseda elust-olust. Meil on ka see suureks teemaks ja ikka korrutatakse, et võtke kolleegidega ühendust ja rääkige jne… Ma peaks vist end häbenema, aga ma ei näe probleemi. Nii mõnus on tööle keskenduda, eriti kui nii keeruline ülesanne on. Järg ei kao ära, keegi ei sega. Pea kohe puhkab.

Ma ütlesingi Janle, et ma olen nii palju introvert, et minu suhtlemisvajaduse tase on nii madal, et see olukord ei ole veel minus suhtlemise puudujääki tekitanud. Ta ütles, et ta tunneb sama moodi. Tema ema arvas, et ta (Jan) tunneb end nüüd nii üksikuna seal kodus, et ta võib siis rohkem ema vaatamas käia ja temaga suhelda. Jan ütles, et nüüd ongi hea garaažis vaikselt oma hobiga tegeleda.

Aga ma tunnen, et tööl ei ole nad veel päris minuks valmis. Seega hoian ma teemast eemale. Ma ei suuda valetada ju ka. Mul on ainult üks lause: “Jah, ma igatsen oma kolleege.” Minu relvaks on veel kehva taanikeele oskus. Või-noh. Nad ei tea veel milline mu taanikeele tase on, sest ma ei ole nendega eriti suhelnud. Ja kui olen, siis olen olnud väga pabinas, seega räägin kolm korda kehvemini. Aga noh…

Mina keskendun sellele, mis on hästi. Praegu naudin ma kodus töötamist ja selle eeliseid ning kui kontorisse tagasi lastakse, siis naudin sealseid privileege/eeliseid. Seega on mul alati hästi.

Lõpetan tänase sissekande. Oli meeldiv taas siin olla. Nüüd tuleb käsile võtta järgmised asjad.

***

Ei üks asi veel. Kunagi (1-2 aastat tagasi) kasutasin tutvumisportaali. Kirjutasin seal ühe noormehega. Päris pikad kirjad oli ja väga huvitavad. Huumorisoon oli ka sarnane. Ta küsis, millised mehed mulle meeldivad. Ma kirjutasin, et ma ootan oma printsi, valgel hobusel ja kuningriigiga. See ei heidutanud teda, ta kirjutas midagi sama põnevat vastu ka.

Ta tahtis nagu kohtuda, ma olin nõus ja siis hakkasin põdema ja kirjutasin midagi väga tobedat. (Ei mäleta või ei taha mäletada. Vist midagi seksuaalset. Kurat seda teab. Igatahes, väga piinlik.) Ja siis läksin kooli, samasse linna, kus ta elab. Kirjutasin talle ja soovisin kohtuda. Vist kaks korda. Aga enam mitte ühtegi vastust ei tulnud. Olin natuke kurb ja löödud. Aga leidsin uue hobi.. .

Point: Me töötame samas osakonnas. Ma ei tea, kui tõenäoline saab see olla. Meie hoones on 250 töötajat, meil on üle 30 osakonna, lisaks veel teine hoone, kus on Gældstyrelsen. Ma ei tea, kuidas seda tõlkida. Igatahes… Ma teadsin, et ta töötab maksuametis. Aga ma arvasin, et ta töötab selles linnas, kus ta elab. Aga ta töötab hoopis ühes teises linnas 30-40 km oma kodulinnast.

Võib-olla juhtub seda inimestega tihti. Ma olen netis ära hirmutanud üsna mitu mees-olevust, arvan, et 5-kanti. Taanis ainult üks. Ja nüüd töötan ma temaga koos.

Ma ei tea, kas ta tundis mu ära või kas ta mäletab mind. Mu nimi on siin üsna eriline, seega… Kui ta peaks mind mäletama, siis ta kindlasti teab, et see olen mina. Me oleme paar sõna rääkinud (meie osakonnas on 33 inimest), aga see oli rohkem tööasjus.

Nüüd ma tiksun seal tööl nagu viitsüstiku otsas. Kas ta mäletab mind? Kuidas ta mind mäletab? Mida ma talle kirjutasin? Kindlasti jätsin ma talle üsna meeleheitel mulje. Kas ta on kellelegi rääkinud sellest?

Vahel tahaks teada, kuidas need tavalised ja normaalsed inimesed elavad. Kuidas nad oma päeva õhtusse saavad, kuidas nad vigu ja rumalusi väldivad. Kuidas nad suudavad koguaeg nii normaalsed olla. Ma ei saa. Ma püüan hoida madalat profiili. Olen hästi tasa ja pigem kuulan kui räägin ja annan lühisesi vastuseid jne… Aga näed… Ikka ma suudan end kuhugi mässida. Mul tõesti olid head kavatsused ja ma ei ole nii võlutud sellest noormehest. Ma tõesti ei läinud sinna tema pärast. Ma ei jällita teda. Olin ta juba natuke unustanud.

Imelik on suhelda kellegagi, kui tegelikult tead temast rohkem. Siis tuleb endale koguaeg meenutada, et töö-mina ei tea, et tal kaks last on ja töö-mina ei tea, et ta õde tegeleb hesoteerikaga/kaardikunst/ennustamine (hobi korras muidugi) ja need teised asjad.

Jah. Ja mina veel lubasin endale, et sellel korral ma teen kõik hästi lihtsaks. Mitte mingit teemat tööl. Kõik hästi normaalne. Sõbralik. Ülemustest hoian eemale ja keelan endal ka fantaseerimise neist… Vana hobune tahaks ka vahel kaerust unistada. Eks ole…

See on mind natuke närinud. Ikka mõtlen, kas tõesti võib selline asi juhuslikult juhtuda. Alguses mõtlesin, et Taani on mulle väikseks jäänud. Tuleks edasi liikuda. Või siis Taani pealinna proovida. Nüüd mõtlen, kas selline kokkusattumus on midagi väga haruldast, nagu lotovõit. Või seal ei olnudki teisi võimalusi, et see on täiesti loomulik asjade käik.

Infoks. Ta ei ole ülemus. Algselt oli mul vestlus teise osakonna juhatajaga, siis kolmanda ja neljandaga ning lõpuks maandusin ma sinna. Ja minu ülemus ütles, et see esimene juhataja olevat mind väga kiitnud ja soovitanud.

Sedasi see eluke siin veereb.

Ma mõtlesin, et hoian seda saladuses kuniks ma olen selle uue olukorraga harjunud, aga ma ei saa. Olen kord juba selline suur lobamokk.

Nimelt ma sain tööle. Leping on allkirjastatud ja tööandjale saadetud. Umbes nädala pärast alustan. Mis teeb asja veel uskumatumaks on see, et ma sain oma unistuste töökoha. Ma sain Taani maksuametisse tööle. Leping on aastaks, aga asi seegi.

Mul on seda raske uskuda. Vahel mõtlen, et kuidas ma küll selle kõik olen ära teeninud. Hakkan juba kartma oma unistusi, sest need kipuvad täide minema. See võttis üle aasta aega, aga… Asja sai ju?!

See töötuperiood oli üks raske katsumus. Nii palju pidin kuulma etteheiteid ja soovitusi. Tegin nii nagu mulle tundus õige. Lõpus tundsin, et olen täitsa üksi ja lähen täitsa rappa. Aga nüüd saan öelda, et mul oli õigus.

See kõlab klišeena, aga… Kui sa tead (ma mõtlen 110%-selt tead), mida sa tahad, siis mine selle järgi. Ära kuula neid, kes sinusse ei usu või sinu unistusi liiga ulmeliseks peavad. Sa saad hakkama, kui midagi väga-väga tahad ja oled valmis meeletult selle nimel töötama ning mõnedest asjadest loobuma selle nimel, siis unistused täituvad.

Mind saatisid sellel teekonnal laused: “Tuleb alustada madalalt ja siis ühes ettevõttes end üle töötada.” “Mine väiksesse ettevõttesse ja küsi ise tööd, ära vaata töökuulutusi.” “Töökuulutuse peale kandideerides on konkurents liiga tihe, kirjuta lihtsalt ühte ettevõttesse ja küsi.” “Avalikkusektorisse on raske tööd saada.” “Avaliku sektori kogemusega pole midagi peale hakata, see ei maksa erasektoris midagi.” “Avalikussektoris on palk väga madal.” “Suurem tõenäosus on saada tööd, kui lihtsalt külastad ettevõtteid ja saadad oma CV’d.” “Kõrgharitud inimesed on liiga uhked. Ei meeldi klienditeenindaja ega koristaja töö.” “Sa rahad ju töötada? Mine vabrikusse tööle või koristajaks? Tahad ju töötada?”

Mina tegin risti vastupidi sellele, mida need suured karjääri nõustamisettevõtted soovitavad. Nende mantra minu stiiliga ei sobinud.

Mis puutub sellesse, et avalikusektori kogemust erasektoris ei hinnata… Ühe ettevõtja silmis tõusis mu väärtus juba seetõttu, et ma ütlesin, et mul on läbirääkimised maksuametiga (töökoha asjus), et seetõttu pean praegu ütlema “ei”. Puhtalt selle pärast, et tööläbirääkimised on avalikusektoriga ja juba minu väärtus tõusis.

Seega… Ma tunnen natuke viha selle süsteemi vastu. Terve aasta on nad kaudselt mind maha teinud ja minu tahet alla surunud. Positsioonis, kus ma olin nõrk, ebakindel ja haavatav (mida töötus on). Nüüd ma näen, et mul oli õigus. Ma olin õigel teel. Selle jura asemel oleks nad võinud mind hoopis toetada ja motiveerida, mitte minu vastu töötada. Mul oli tahe, väga tugev tahe. Lihtsalt ma valisin teise tee. Tegin asju oma moodi. Aga ma kord juba olen nii vormist väljas, et teiste riided ja kogemused ei sobigi mulle. Ma teen asju omamoodi, nii nagu minu isiksusega sobib. Kogemus näitab, et saan üsna hästi hakkama.

Olen enda üle ka uhke. Ronisin sellest süsteemist läbi. Valasin pisaraid, olin lootust kaotamas, aga siin ma nüüd olen. Jäin ise-endaks, tegin nii nagu ise õigeks arvasin ja sain lõpuks selle, mida tahtsin.

Näis, kuidas see läheb, aga uhke tunne on. Kuradima mõnus on ülevalt alla vaadata neile ja öelda, et mul oli õigus ning neil ei olnud õigus. Mingu ja põletagu oma kulunud mantrad või otsigu lolli, kes neid usub.

Ma tean, et olen liiga emotsionaalne. Aga ma ei suuda seda frustratsiooni tagasi hoida.

Selle asemel, et kirjutada vihaseid postitusi FB-i või teistesse kanalitesse, ma elan end natuke siin välja ja lähen oma eluga edasi. Loodan, et nüüd on juba natuke kergem, sest suur töö endaga on ära tehtud ja üht-teist on näidatud ka (oma võimeid siis).

Ma üllatan ennast ikka ja jälle. Vahel mulle tundub, et ma olen juba alla andnud ja end maha matnud, lihtsalt tiksun/jahtun vaikselt, kuid siis järsku hakkab igasuguseid asju juhtuma.

Ma olen nagu see visahing, kes lahinguväljal ei sure (võib-olla saab haavata), aga ära ka ei lähe, isegi siis, kui lahing on näiliselt läbi. Ma ikka jätkan ning järsku olen vastaspoole kontrollpunktid kahjutuks teinud.

Deem, ma olen kangekaelne. Jan ütleb ka, et ta on kangekaelne ja eesmärgikindel, aga mina olevat seda temast mitmeid kordi rohkem. Ma eriti ei märka kui põikpäine või sihikindel ma olen. Olen nii sündinud, seega üsna tavaline minu jaoks.

Kui kukud, puhkad, tõused taas ülesse, pühid tolmu põlevedelt ja lähed edasi. Nii lihtne see ongi.

Ma vaatan peeglisse ja muigan endale: “Tegelikult? Kas tõesti tegin seda? Kas ma tõesti sain, mis tahtsin?”

Veni, vidi, vici!!!! Onju?!  

Tegin kiire visiidi Eestisse, et hankida uus pass ja id-kaart. Eriti plaane polnud, mõtlesin oma käike välja kohapeal. Stress oli suur, aga kõik läks hästi. Rahast ei hakka rääkimagi. Igal pool maksin ekstra, sest… Lihtsalt mugav olen.

Esimene tagasilöök oli Magistrali-keskuses. Seal jäi tädikesele ette, kes mu peaaegu pikali jooksis. Nii kurjad inimesed. Tunne oli selline, et tahaks koju tagasi. (Kõigest pool päeva Eestis).

Siis sain juba natuke temposse. Noh, vaatasin mitu korda enda ümber ja jooksin üle tee, kui ühtki autot lähedal polnud jne… Kohutavalt väsitav.

Kesklinnas küsisid turistid teed. Ma püüdsin meenutada ja aidata. Aga olin sama eksinud nagu nemadki. Teadsin, et nr 2 buss sõidab lennujaama, aga nüüd sõidab nr 15 ka. Ma ei suuda ikka veel endale selgeks teha Ülemiste keskuse tee-otsa ja T1 kaubanduskeskuse tee-otsa. Minu jaoks üks jama kõik, aga tegelikult on seal suur vahe. Raudtee poolitab täiega linna. Üldse on seal liiklus hull ja tihe.

Jõgeval jäin jälle ette. Väike linn, aga näed, ikka leidub mõni, kes kurjaks saab ja oma pahameelt mu peal välja elab. Ei osanud kuhugi poole vabandada.

Sellel korral ööbisin Ülemiste hotellis. Kolmandal korrusel oli ilus tuba, hea vaade, suur pesemiseruum. Aga enne äratulekut sain toa teisel korrusele. Sama hind, aga minu ootused olid rohkemat. Nad hellitasid mind esimese toaga ära.

Ostsin meeletult palju kommi kaasa, äraantav pagas oli ülekaalus (50 eur). No problema! Kohvri ostsin ka, sest minu tavailne riidekott ei mahutanud seda tavaari ära.

Emotsionaalselt oli see tohutu ettevõtmine, aga olen enda üle uhke. Sain hakkama.

Esiteks tegin endal margi täis, kui Tallinna saabusin. Siis istusin keskmisel pingil. Noh, mul oli trauma varasemast reisist, kus üks mees muutus närviliseks (see, kes akna pool istus). Ma siis olin valmis kohe tormama sellel korral, aga liiga vara tegin seda. Esimesed inimesed tõusid ja hakkasin jopesid selga panema. Ma tormasin püsti haarasin oma koti ja selgus, et turvavööde tuluke pole veel kustunud ja see neiu, kes minu kõrval istus, see vaatas mind kurja pilguga. (Deem, kui piinlik mul oli.) Ma pole ju üldse selline trügija. Lihtsalt tekkis see paanika (trauma), et olen ees. Aga jäin ellu.

Noh, sain lennukilt maha, läksin WC-sse ja siis valele poole ajama. Väljapääs oli teisel pool. Öösel kl 00.05 oli see päris komöödia. Turvamehed olid ka teisel pool, sest keegi ei uskunud, et leidub mõni loll, kes valele poole läheb. Jälle, piinlik. Paanika. Ma polnud päris mina ise.

Surusin pilgu maha ja läksin siis õigele poole. Välja ma sealt sain.

***

Nagu oleks veel vähe marki või stressi… Aga minu keha keeras mulle käki. Mingid hormoonid möllasid või midagi. Juhtus see, mis poleks pidanud, sellel nädalal juhtuma ja ma olin sunnitud (naiste)sidemeid ostma. Mul on piinlik neid osta. Otsisin apteegi, kus vähem inimesi. Teenindaja/apteeker tuli ja küsis, kas saab aidata. Ma punastades ütlesin, mida soovin. Ta näitas koha kätte. Tahtsin lähimas kassas maksta. Silmad häbi pärast maas. Aga apteeker läks teise kassasse. Ma ei näinud. Seal seisid kaks noort (apteeker-õpilast). Arvasin, et saab sinna maksta. Aga need ei liigutanud lillegi. Itsitasid vaid ja näitasid näpuga teisele kassale. Vat see oli elupiinlik. Selliseid asju olen ma vaid unes näinud või kartnud, et võib juhtuda… Näed, nüüd kogesin omal nahal. Hea on see, et elan veel.

Ma siiski arvan, et minu kui kliendi suhtes oli see äärmiselt üleolev ja ebaviisakas. Sellises kohas ootaks ikka rohkem empaatiat. Aga… Ju ei ole viisakaid inimesi kusagilt võtta. Kõik Soome ära läinud. (Üks klient kunagi ütles mulle, kui Ülemiste Jyskis töötasin, mida sa töötad siin, vabasta see töökoht ja mine Soome. See oli halvustavalt. Jäi mulje, et ta tahaks hoopis oma ideaalseid lapsi minu asemel seal näha. Ju nood olid Soome läinud ja polnud rahul.) Tal polnud õrna aimugi, mida see töökoht tähendas. Pealegi seal otsiti tiku-tulega kassapidajaid ja mina vabastasin ka selle koha õige pea.

Mul oli palju rohkem häid kogemusi teenindajana. Üks klient tundis mu Tallinnas ära ja imestas, mida ma seal teen. Et töötasin ju Tartus. Jah… Tema oli ka see, kes Tartus ilmtingimata minu kassasse tahtis tulla. Ootas järjekorras, kuigi teine kassa oli vaba ja kolleeg kutsus teda sinna.

Ma ei ole halb kassapidaja, olen tore ja meeldiv inimene, aga üht (torisevat)-tüüpi inimestele ma ei meeldi. Aga sellest pole hullu, nad ei meeldi mulle ka.

Vahel ma ei mõista, et kuidas ühe inimese sisse nii palju õelust mahub. Aga pole minu asi. Nende tervis ja süda. Mina keskendun oma elule.

***

Nüüd tuleb teistlaadi väljakutse. Loodan, et läheb hästi. Püüan end ootamatusteks ette valmistada. Saab hakkama. Lihtsalt tuleb olla kannatlik ja jääda rahulikuks.

Tervitused sinna Eestimaale ja vabandan, et nädalakese teie õhku tarbisin. Püüdsin nii vähe kui võimalik.

AirBaltic’t ka nuumasin. Ostsin varasema pileti koju, aga eelmist muuta ei saanud (arvasin, et olen säästlik ja ostan odava pileti). Ja maksin ülekaalus pagasi eest. Teise tagasisõidu pileti võtsin vähe kallima, sain tasuta istekohta valida. Võtsin aknapoolse, et enam see tormamise paanika ei tekiks.)

***

Lennujaamas on 5-6 kasti, kuhu võib annetada. Esimene oli varjupaiga loomad (seal oli kõige rohkem annetatud). Isegi lastefond ei saanud ligilähedalegi, rääkimata vähi fond… Ma ei mäletagi neid kõiki. Minu punased rahad sai “kiusamisvaba kool”. Oleks tahtnud isegi rohkem anda, aga ei olnud. Mõtlesin, et kui noorte inimeste vaimset tervist ei rikuta ära, siis see tooks kõige rohkem kasu majandusele. Sealt kasvaksid tugevad majandusüksused/-isiksused. Kõik väärivad annetusi ja hea ongi, et inimesed on erinevad. Siis kukub igasse kasti midagi.

Hea tunne on annetada. Olgugi, et pisike summa, aga abiks seegi. Ma saan ju olla eeskujuks. Võib-olla pärast mind tuli ka mõni, kes minu tõttu peatus ja tegi sama. Ma ei vaadanud, mis minu taga toimus.

Sel korral siis sellised lood.

Mul on mitu asja (probleemi) käsil. Sellised suuremad projektid. (Isikliku elu projektid).

Psühholoogi juures läks kõik ok-lt. Ta patsutas ka õlale ja ütles, et ta näeb, et mul on juba parem.

Ta filmis mind. Muidu oli tal üks mikrofon, aga nüüd filmis ka. See ei ole midagi ebatavalist, see on lihtsalt üks tööriist. Mul on hea meel, et ta minu “haigusega” nii tõsiselt tegeleb. Meie seansid on pikad, peaaegu kaks tundi. Vaeseke, kui ta seda ikka uuesti ja uuesti peaks läbi vaatama.

Alguses tundsin ma kohmetust, selle pärast, aga mõne aja pärast unustasin selle kaamera. Peaaesi, et ma ise seda jama vaatama ei pea.

Vaimne katsetus. Ma teen nüüd pikema pausi psühholoogiga. Ei tea, kas ja kuidas ma selle üle elan. Lisaks on need suured projektid mu elus. Palju muutuseid, ootamatusi, olukordi, mis ei sõltu kuigivõrd minust.

Täna on alles teine päev, aga ma juba tajun, kuidas kupli all mullitab. Mu elus on palju muutuseid ja stressitase on kõrge. Võitlen negatiivsete mõtetega ja kõige hullematele potentsiaalsetele stsenaariumitele lahenduste otsimisega.

Üllataval kombel sain eile õhtu väga hästi hakkama. Ma tõesti olen enda üle nii uhke. Kasutasin rahuliku ja sügava hingamise taktikat ning tähelepanu suunamise taktikat. Viisin oma mõtted mujale. Kui märkasin end jälle hulludelt mõtetelt, siis viisin mõtted mujale.

Jah. Nüüd üks või kaks kuud veel sama intensiivset vaimset kontrolli enda üle, siis vast olen juba natuke rohkem oma rutiinis. Või on uus rutiin välja kujunenud. (See saab olema mega raske).

Raha on ka näppude vahelt libisenud. Ootamatud kulutused. Seega on pangakonto ja eelarve ka pingule tõmmatud. Aga ma saan hakkama.

Üks samm korraga. Olen hullemastki jamast läbi tulnud. See on nohu, millega ma nüüd tegelen.

***

Vahel ma üllatan ise ennast. Ma teen järeldusi ja eeldusi pooliku info pealt, aga hiljem selgub, et olen asja täista õigesti näinud. Samas, kui ma olen oma nägemusega välja tulnud, siis vaadatakse viltu ja öeldakse, et ma pole mitte mõhkugi aru saanud. Kuna seda ütlevad inimesed, kellel on kogu saadaolev info asjast, siis olengi kõrvad longu tõmmanud ja end rumalaks pidanud… Aga aeg on näidanud, et mul oli siiski õigus.

1. Kalavabrik läks üle võlausaldajale
2. Korter, mida üürin, müüdi maha või läks üle uuele omanikule
3. A. läks tagasi vana pruudi juurde (7. või 8. kord), kuigi mõlemad väitsid, et ei iial enam

Hirmuga mõtlen, et äkki Tallinnaga juhtub ka see, mis ma olen prognoosinud (et juhtub mõnekümne aastaga). Ja Eesti?!

See on totter, aga ma kardan, et mul on õigus. Hakka või ennast ja oma nägemusi uskuma.

Ma loobun suurtest mõtetest. Ma tõesti ei taha teada, kui midagi mega suurt on tulekul. Mingi suur katastroof või midagi.

Kobin oma väiksesse mulli tagasi ja vaatan, kuidas minul läheb või hakkab minema.

Ma tunnen, et olen selle ootamatu ja suure koormuse all kössi vajunud.

Ostsin voodi ja muud pudi-padi. Sain kätte, nad said ka raha kätte, aga nad broneerisid mu raha topelt. Ja see ei olnud teps mitte väike summa. Seega nad hoiavad põhjuseta kinni minu raha, juba kuuaega. Miks minuga nii juhtub?

Käisin jälle töövestlusel. Nad soovitasid mul puhkuse võtta enne tööle asumist, sest pärast võib tekkida lünk õpitavasse. Kui nad mulle kindlalt ütleksid, kas ma saan selle töö või ei, siis saaksin ma juba täna piletid osta, puhkuse tellida, puhkuse raha tellida (jälle tuleb mul oma eks-eks töökohaga jageleda, et nad sellel korral mulle maksta ei unustaks). Stressitase tõuseb.

Puhkuse pean teatama 14 päeva ette. Aga ma ei tea ju kuupäeva veel. Aga tellisin ära, pärast täpsustan. Loodan, et saab nii.

Lennuk maandub Eestisse väga ebameeldival ajal. See lend, mida ma sihin. Aga H ütles, et hotellid on 24/7 avatud, et igal ajal saab sisse. Ok.

Pass ja ID-kaart tuleb tellida (need kiired). Foto sinna… Kõik tuleb saada passima.

Lisaks veel kaks ettevõtet tunnevad mu vastu huvi. Tore on, aga mul pole ju aega tööl käia. Ma eelistan maksuametit, seega ei taha teistele midagi lubada.

Mõned inimesed tahavad kohtuda.

Aga teate mis, sõbrad! Ma tahaks end kõigi eest ära peita. Lihtsalt ei taha kellegagi suhelda. Ma ei jaksa enam. Mu pea on igast jama täis. Mitu asja tules, ma ei kuule isegi oma mõtteid enam.

Täna lubasin ühele vastata. Kell läheb, aga vastust ei kusagil. Usun, et kui vastus ei ole kohe “Jah”, siis peaks see tegelikult olema “ei”. Saab asja kaelast ära. Kui miski ikka meeldib, siis ei ole küsimust, “Kas peaks”, “Kuna peaks” jne… Siis lihtsalt läheks ja teeks.

Mulle üldse ei meeldi “ei”-öelda, aga oma väärtust tuleb tõsta. Ei ole mina kõigi jaoks alati vaba ja saadaval. Ma olen ikka hõivatud naine.

Üldises plaanis ikka tegutsen veel. Tasa ja targu. Kuhu mul ikka kiiret.

Ma tean, et ma olen väga kinnine inimene ja introvert (kui neil peaks erinevus olema), aga…

Mina olen seisukohal, et ma ei pea koguaeg ennast õigustama ja vabandama ning teistele põhjendama, miks ma midagi teen. Mina usun, et need teised võiksid eeldada, et ma olen piisavalt arukas, et ise asjalikke otsuseid teha, mitte eeldada kõige halvimat minust.

Ma sihin oma ema pihta. Mulle tundub ja tema hoiakutest kumab läbi, et ta arvab, et ma ei tee midagi. Päevad läbi istun oma toas, arvutis, nagu need “tänapäeva noored” ega tee midagi.

Näiliselt oleks see justkui nii, aga ma olen käinud kaks korda töövestlusel, olen saatnud CV-d, ostsin endale voodi ära (tuleb järgmine aasta), eelnevalt uurimistöö, kust oleks kõige odavam, kuidas korraldada transport, kuidas vältida, et mingi ootamatu töövestlus ei jääks segama jne… Lisaks veel püüan end erialaselt harida, loen raamatuid, teen kokkuvõtteid, et uusi teadmisi kinnistada. (Harjutan töövestluseks, psühholoogiliselt tegelen endaga, püüan tõsta enesekindlust, eneseusku, sest mul ei ole oma kisakoori.)

Ma teen palju, aga väliselt istun terve päev arvuti taga. Näha ei saa palju, aga mina tean, et tegutsen ja asjad liiguvad.

Ma olen väsinud võitlusest endaga ja enese tõestamisest töövestlustel. Ma lihtsalt ei jaksa ka siin kodus tõestada, et kuigi näiliselt ei liigu miski, siis tegelikult ma tegutsen.

Igatahes… Ma tean, et see kõlab umbes, et ma otsin või lunin kaastunnet ja toetust. “Ma ju olen tubli, eksju?!”

Ma usun, et tõeline probleem ongi see, et ma ise ka kahtlen, kas ma ikka olen tubli. Ma kipun usaldama rohkem seda haput ja ettehetlikku nägu seal köögis kui ennast. Sellepärast kirjutan siia, et ise-endale toetust pakkuda.

Mina olen seisukohal, et ma ei pea ennast alati õigustama ja vabandama ning selgitama. Mitte oma perekonnale. Nemad võiksid minusse uskuda lihtsalt niisama. Ma ei ole neid alt vedanud, olen end neile piisavalt tõestanud. Ma olen neilt teeninud austuse ja usalduse. Kui neil seda mulle pole pakkuda, siis ok. Aga mina neile enam lähemale ei astu. Nüüd tegelen ma endaga. Kui tahavad eeldada ja arvata, et ma niisama istun terve päev arvutis ja olen laisk ning mõttetu, las nad siis eeldavad. Mis see minu asi on.

Töö mõttes, jah. Tööl on uued inimesed ja nad ei tunne mind ning seepärast peaksin ma end rohkem avama ja end tutvustama. Seega kasutan ma oma energiat rohkem töövestlusel, et rääkida, mida ma teen, kuidas teen, mida olen saavutanud jne… Aga kodus ma puhkan. Puhkan enda õigustamisest ja selgitamistest. Nii palju ma ka ei jaksa, ma olen ikkagi introvert ja vestlused väsitavad. Vott.

***

Minu rikkusest rääkides. Pole eriti rahalist rikkust. Ostsin voodi ja ühe tugitooli, mis mulle hirmsasti meeldisid, vaipasid ostsin ka, seega andsin 43% oma kuu sissetulekust ja järgmisel aastal peaksid need saabuma. Põnevil ja natuke värisen ka. Kas ikka oli õige valik? Äkki oleks pidanud vähem kulutama? Kui arve saabub ja asi on kindel, et enam tagasiteed pole, siis vast on juba natuke kergem hingata.

Praegu on hästi palju ebakindlust. Rahaliselt ja tööle saamise asjus. Auto kindlustsus on tulemas, aastane (s.o. u. 30% mu kuu siisetulekust), siis autoremondiarve (eeldan, et see on ka 30-35% mu kuu sissetulekust). Oleks vaja veel mõned asjad osta, aga kuna kaks suurt arvet on tulekul, siis ei julge praegu kulutada, ootan need ära. Siis on parem ülevaade, kui rikas/vaene ma siis olen.

Töö. Maksuamet andis äraütleva vastuse mu unistuste tööle. (Kuigi ega ma ju tegelikult päris täpselt aru saanudki, mida see töö endast kujutab.) Aga… Nad helistavad iga nädal ja annavad teada, et nad otsivad mulle seal kohta. (Kohati tekib tunne, et “ma sind ei taha, aga mu kolleeg vast leiab sulle koha”). Tegelikult on see positiivne, sest varem oli nende seisukoht, et ma olen väga tubli, tark ja osav, et kindlasti mitte lihtsat tööd teha, et ikka erialast tööd otsiksin, aga mitte seal. Nüüd olen n.-ö. “kuum kartul” seal sees (maksuametis sees). Noh… Pole paha.

Mul on tunne, et varsti see hoiak muutub, et siis juba tahetakse mind enda osakonda. Siis muutub see tõuke-taktika tõmbe-taktikaks. Elame ja näeme.

***

Praegu ongi hästi palju ebakindlust, samas on natuke positiivne õhkkond. Uus vald (linn) andis mulle kingikoti. Sain tasuta pileteid, need tuleb enne lunastada, aga võimaluse… Seal on teater, jõusaal, hokivõistlus ja muud sellist. Ja kaks piletit, seega saan sõbra ka kaasa võtta.

Üks aasta liigub ka lõpu poole, seega… Järgmisel aastal, kohe selle alguses, on oodata suuri muutusi. Põnev ja natuke hirmutav, aga ikkagi põnev.

Kass on ka okidoky. Eile juba mängis, seega kõik hästi. Loomaarstile tahaks kingituse teha. Aga ootan selgemat pilti oma rahalisest seisust.

Nüüd tagasi tööle. Teen ühest loetud raamatust märkmeid. (Taanikeelne).

Mul läks natukene hästi. Noh, nüüd läheb jälle halvasti.

Ei. Tegelikult läheb elu kraavi ja kraavist välja, nagu Ines laulab. Seda hästi minekut tasakaalustas see, et mu kass pidi minema teistkorda operatsioonile (hammaste tõttu). Teisel korral toibus ta operatsioonist kaks korda kauem. Ma kartsin, et ta sureb. Ma ei ole selleks kohe üldse valmis.

Kihutasin kassiga järgmisel päeval tagasi, silmad vett täis, magamata. Kass sai vedelikku, raha minult ei võetud. Sain kindlustunde sealt, et kassiga on üldiselt kõik hästi ja narkoosi mõju kadumine võtab lihtsalt kauem aega, mis on täitsa normaalne nii vana kassi puhul.

Oma unistuste tööd ei saanud, aga sain väga positiivse tagasiside. Sain loogika- ja isiksustesti teha, sain targemaks oma võimete osas, sain suurte pomodega vestelda.

See nädal on olnud üsna heitlik või ameerika-mäed…

Enne teiseringi töövestlust lõin oma pea (silma juurest) vastu puidust voodi serva ära, seega läksin vestlusele pisikese muhuga silma juures. (Püüdsin meigiga katta). Kartsin, et nüüd paistetab silm kinni, aga õnneks nii hull polnud. Kui koju tulin, siis kõrvetasin oma käe ära praeahjus. (Mitte, et ma seda endale lõunaks küpsetasin, ma ei ole veel nälga suremas, aga seal olid pisikesed pizza’d ja ma tahtsin nii väga ühte sealt kiirelt näpata. Kusjuures see ei olnud 13. ja reede.)

Kass on stabiilne nüüd. Söögiisu ei ole veel päris taastunud ja ta magab palju, aga reageerib ning liigub trepist ohutult.

Seega, midagi hullu pole juhtunud, aga emotsioonid tegid küll ühe suure kukkumise ja tõusu. Nüüd tunnen end väsinuna. Samas on mõnus vaikus. Selline stabiilne.

Egas midagi. Tagasi sadulasse ja eluga edasi! Ükskord peab ju õnn mu õuele tulema ja püsivalt sinna jääma.

Ma nii väga soovisin seda oma unistuste tööd. Täitsa südamest soovisin ja kui mu kass haiglane tundus pärast teist operatsiooni, siis kartsin, et minu unistuste töökoht maksab mulle mu kassi elu. Sellisel juhul ei tundunudki see töökoht nii atraktiivne enam.

Jah, seda tööd ma ei saanud, aga kass on jälle ok. Tasakaal, missugune! Elu on teinekord väga kummaline.

Muidu läheb ikka vaikselt, kui just tormakalt ei lähe. Kas võiksin juba poliitikasse minna? Hämamise soon on tajutav.

Mul on üks digi-sõber (“Moodpath“), küsib, kas mul on raskusi konsentreerumisega ja otsustamisega. Ma muidugi vastan, et ei ole. Nüüd mõtlen juba teist tundi, kas helistada või oodata kõnet, nagu jutt jäi. Samas, pidi kõne tulema neljapäeval, kuid nüüd ma juba kahtlen, kas sellel neljapäeval, mis oli või sellel, mis veel tuleb.

Ma mõtlesin, et kasutan õlekõrt, et helistan sõbrale, aga siis taipasin, et kui ta ei ole minuga samal arvamusel, siis saan ma tema peale vaid kurjaks. Otsustasin, et ma pean ise otsustama. Pean end usaldama. Noh, ja siis otsustasin, et ei helista, et ootan nagu jutt jäi, kuid samas mõtlen, et äkki just peaks endast märku andma, et mind ei unustataks. (See on ju ka tobe, kui lõpuks valitakse see, kes võttis ise toru ja helistas.)

***

Kassiga on ikka jama. Ta käis operatsioonil, puuriti neli hammast välja (s.h. kolm kihva). Ühe kihva juure puurimisel tuli lõualuust kild välja ja seega arst ei julgenud teist kihva nii palju puurida. Kuid nüüd on põletik sees, seega ikkagi tuleb puurida. Aga arst on puhkusel, seega järgmine nädal vaatab edasi.

Rahaliselt on see koormav ja emotsionaalselt ka. Kass on väga vana ja operatsioon on raske. Kunagi ei tea, kas ta elab selle üle või ei.

***

Emotsionaalselt on ka mingi tagasilangus. Ei taha inimestega suhelda. Kaks nädalat on olnud natuke tormised. Võib-olla ongi vaja natuke puhata. Puhata inimestest ja emotsioonidest.

Küll ma hakkama saan! Alati ju olen hakkama saanud.

Mõtlesin, et hoian saladust kuniks asi päris kindel, aga… Ma ei saa ju. Korteri jaht õnnestus. Sain korteri Kesk-Jüütimaale. Kui päris täpne olla, siis on mul leping ja ma olen raha maksnud, aga võtmed saan detsembris. Rahu-rahu, kallid sõbrad! Siin, Taanis käivadki asjad nii. Täna sain sõnumi, et korteri üürikuulutus on maha võetud (nii armas). Teised ettevõtted ei ole ikka veel üürikuulutusi maha võtnud (2-3 ettevõtet), kuigi mulle öeldi, et need korterid ei ole enam vabad. Seega, kas nad lihtsalt ei tahtnud mulle üürida või nad hoiavadki mingeid peibutus kortereid konstant üleval.

Tuttav kergitab nina ja ütleb, et minu nimi ei ole eemale peletav ja see on vaid pesudo probleem mu peas. Ise mõtlen natuke nii, aga tuttavale ei ütle. Talle ütlesin, et see oli üksik juhus, üürile andja oli noor ja taanlase kohta väga mõistlik ja aus.

Üürile andja ütles, et ma olin esimene ja selle pärast sain ka esimesena korterit vaadata ja otseloomulikult ma võtsin selle. Ma astusin uksest sisse ja küsisin, kas mina saaksin selle, mida ma peaksin tegema, et see saada… (Ei mõtle midagi seksuaalset.) Mina ei mõelnud ja tema ka ei mõelnud (vähemalt ei paistnud nii). Tema ütles, et leping tuleb allkirjastada ja deposiit maksta. Ja nii see läks.

Üksielamine tundub hirmutav. Kardan oma mõtteid (kui tööd pole, siis kusagil üksi vaikuses istuda…). Aga vaatab, kuidas asjad kulgevad. Üks samm korraga, küll kuidagi ikka läheb.

Igatahes, nüüd olen oma ideaalsele ametile lähemal, sinna olen ma kõige rohkem oma avaldusi saatnud, seal on ka kõige rohkem töökuulutusi. Nüüd on mul üks ahvatlev kriteerium juures, ma elan neile lähedal. Siin on see natuke oluline. Program otsib ca kuni 20 km raadiusest. Seega… Kui ma oma aadressi ametlikult ära vahetan, siis saan ma uue Jobcenter’i, uued inimesed ja minule teada oleva info kohaselt on siin piirkonnas minu teadmistet natuke puudus, seega ei sunnita mind kalavabrikusse tagasi ega koristama. Näis, mis saab.

Kummaline on see, et rääkisin vennaga ja mainisin nii muuseas, et arvestan, et selle aasta sees kolin ära. Kuigi korteri saamine tundus nii lootusetu, siis… Vist õnnestus. Aga ma ei usu, et selle aasta numbri sees ära kolin. Kui tööd ei saa, siis olen ikka siin, maksan oma üüri ja kirjutan, et elan seal. Vahel käin enda korteril külas, võib-olla natuke sisustan, aga püüan hoiduda üleliigsetest asjadest. Kõik peaks olema hästi lihtne ja odav.

Äkki peaks vennale mainima, et jaanuarist alustan tööd kohalikus maksuametis. Äkki näkkab! Vaatab, kas see töötab nii.

***

Sain hilinenud sünnipäeva kingituse kätte. Ma arvan, et selle nimi on “aktiivsus monitor”. Kellad on vist suurema ekraaniga. See on selline miniekraaniga rihm. Ma lootsin, et pakis on paar kommi mulle, aga ei olnud. Paks olen vist, enam ei jagata mulle komme. See oli naljakas vaatepilt. Ema annab mulle paki, ma teen lahti. Võtan selle monitori karbi välja, ei vaatagi seda, hakkan ümbrikust kommi otsima (šokolaadikommi). Ema vaatab mind kummaliselt ja küsib, et mida ma sealt veel otsin. Mul oli piinlik öelda, et kommi. Vennad tegid ju nii suure ja kalli kingituse mulle ning mina tõstan selle kõrvale ja hakkan šokolaadikommi otsima. Kõik teavad ju, et mina armastan magusat ja see on elutähtis mulle.

Ma olen kingi üle ikka tänulik. Laen praegu akut ja siis vaatan, kuidas meie koostöö läheb.

Nüüd on mul muusikat mängiv müts (ilma juhtmeta), aga laetav. Siis see käepael (monitor), e-luger… Ma naersin emale, et varsti ei saa jooksma minna, sest sokkide akud on tühjad. Vaata kuidas IT ja elekter ronib mu ellu. Vanasti sain ka küünlavalgel raamatuid lugeda, nüüd kui elektrit pole, siis raamatu aku tühi, siis polegi ju midagi teha.

***

Minu psühholoogi teemat ka. Eks see üsna isiklik teema ole, aga ma kujutan endale ette, et seal väljas on inimesi, kes kahtlevad või kardavad. Ma püüan olla väikest viisi üks näide sellest, et kui valida endaga tegelemise tee ja just psühholoogi abiga, siis kuidas see teekond välja näeb.

Täna oli hästi raske. Nagu esimesel korral. Noh, psühholoog on juba tuttav, seega polnud seda hirmu, aga teema oli raske. Täna arutasime mu vanaisa surma. Ma arvasin, et olen sellest täitsa üle saanud. Tegelikult päriselt ei ole. Teadsin, et ma surusin tohutult palju tundeid tollel ajal alla. Tundsin, kuidas need tunded ikka ja jälle üles kerkisid. Arvasin, et sedasi ongi need üle elatud, aga… Ei, see kompott on sees ja käärib ikka veel.

Ta sidus üsna palju vanu kogemusi kokku, üheks mustriks. See teeb olukorra ülevaatlikumaks. Nüüd ei ole tunnet, et mul on palju erinevaid raskusi/läbielamisi õlul. On üks muster, aga erineval ajal ja erinevate osalistega…

Nutsin meeletult palju. Silmad valutavad, hõõgavad ja on punased. Ma tean, et see on oluline, et mul tulevikus oleks parem ja et ma tulevikus oleksin kindlam (enesekindlam).

Tunnete tajumisega on ikka veel raskusi. Minu tunded on peas, ma mõtlen, et mis tunne mul peaks olema. Nüüd ma tajun, kas on äng või mitte. Asi seegi.

Ma nii väga tahaks tunda/tajuda oma tundeid enda sees. Et kui on nt viha, kuidas see minu kehas avaldub. Ma tunnen, et mu selgroog läheb sirgu ja õlgadesse/kätesse tuleb jõud. Selline huvitav enesekindlus tekib. Aga see ei ole nii märgatav, et kest aktiivset vestlust suudaks ma seda tajuda. Kõik taandub ikka mõtte tasandile.

Kirjeldan enda peas olukorda ja mõtlen, et mis tunne peaks selles olukorras olema või mis tunne kirjeldab seda paremini või midagi sellist.

Mulle tundub täiesti uskumatu, et inimene suudab oma tundeid oma kehas tajuda. Psühholoog küsib, kus ma seda tunnet oma kehas tajun ja ma mõtlen, kas see on üldse võimalik. Kas oma tundeid on võimalik oma kehas tajuda? Kui on, siis kuidas?

Mina tunnen oma kehas tohutut pinget. Meeletult pinget. Kael valutab ja selg, see on üsna tavaline juba minu jaoks. Ei mäletagi aega, mil olin nii lõdvestunud, et mitte mingeid pingeid kehas polnud. Hingamist tajun, see on pinnapealne ja kiire. Vahel märkan ka sügavamalt hingata.

Tuleks vist joogat tegema hakata. Veel mitte.

Külm on, tuleks soojad riided välja otsida. Ei tea, kas kinnastega klaviatuuril tippida ka saab. Võiks proovida.

Andsin oma raamatu tuttavale lugeda (72 lehekülge word‘sis). Kirjutasin ühest taanikeelsest raamatust 2,5 lehekülge word‘si ümber. See võrdus umbes ühe word‘si leheküljega. Ma olen hästi vanamoodne, kasutan alati sama kirjatüüpi, tähesuurust ja reavahet. (Selle loogika järgi oleks mul umbes 180 lehekülge raamatut kirjutatud. Täitsa arvestatav raamatupaksus.)

Tuttav lubas konstruktiivset tagasisidet anda. Sel hetkel, mil ma raamatu saatsin, mõtlesin, et see on ok lugemine. Hakkasin ise ka otsast lugema, tundus isegi mulle natuke huvitav.

Aga nüüd… Tunnen kohutavat piinlikkust ja arvan, et see on ikka täielik saast. Mõtlen, et tuttaval on kindlasti raske midagi positiivset sealt leida. Mõtlen, et tal on ka seda piinlik lugeda… Ma ei saa ju enam midagi muuta. Raamat on tema käes (käsikiri) ja tuleb, mis tuleb, kui midagi üldse tuleb.

***

Ma pean kindlasti oma tervise üle kurtma. Mu jalg valutab. Öösel ärkasin kolm korda üles. Meeletult raske on uuesti uinuda. Parem jalg ja puusast kuni varbani. Selline luuvalu või närvivalu. Kunagi ammu ja harva on mul olnud luuvalu, aga siis on see olnud üks öö ja kõik. Aastas vast kaks korda, mitte rohkem. Aga nüüd on see neetud saast valutanud terve päeva ja kaks päeva jutti. Ei paista, et tahab järele anda.

Füüsiliselt ei ole midagi viga. Ei ole sinine, ei ole paistes, ei ole külmem kui vasak jalg. Ja valu tugevus on positiivses seoses minu vaimse enesetundega. Mida rohkem närvi lähen või muretsen, seda rohkem valutab. Aga kui olen rahulik, siis vahel ei märkagi valu. Seega mulle tundub, et selle valu taga on minu vaimne pool, mitte midagi füüsilist, seega pole mõtet arsti juurde minna.

Öösel mässisin ekstra teki ümber jala. Ma tean, nagu vana inimene. Lõpuks andis valu nii palju järgi, et sain magama jääda.

Valuvaigistit ma ei võtnud. Isegi ei mõelnud selle peale. Oletasin, et see ei aita ja kuna mul on ressursse, et muutuda vanemaks, siis lükkan nende “toidulisandite” tarbimist nii kaugele tulevikku kui saan. Keha muutub ju immuunseks ravimitele ja siis tuleb koguseid suurendada. Rahaliselt oleks ka odavam, hoida ravimikoguseid nii väikestena kui võimalik. Seega, nii kaua kuni surma maitset suhu ei tule, hoidun ma ravimitest (ka valuvaigistitest).

***

Töö- ja korteriotsingud. Olen pettunud endas, olen enda peale vihane, aga päeva lõpuks olen see ju see sama mina… “Võta ennast kätte bitch.” Ma ütlen. Aga… Ei toimi ka see hüüdlause, motivatsiooni tõuge.

Tahaks ennast karistada, aga enda füüsiline karistus on haigus. Mulle piisab minu valavalust. Ei ole rohkem haiguseid juurde vaja.

Vaimselt materdan ma ennast nagunii, aga… See karkass ei liigu vajalikus suunas.

***

Eile lugesin artiklit oma magistritöö edust. Lugesin vaid algust, aga alles eile tekkis väike uhkustunne. Seal oli kirjutatud ”Parim arvestusalane uurimustöö kategoorias magistri- ja doktoritööd” ja siis minu nimi.

Ma tegin midagi hästi, lausa väga hästi. Parim saab olla vaid üks ja sellel korral olin see mina… See andis väikse lootuse, et mul ikka on mingi anne selles vallas, kuhu ma tahan end erialaselt parkida. Lihtsalt tuleb olla enesekindlam ja järjepidevam.

Ja siis lugesin artiklit, et akadeemilise haridusega inimesed peaksid minema Nettosse kassapidajaks, et nad ei tohiks olla nii üleolevad ja kõrgid töö suhtes… Esiteks on vale väita, et akadeemiku jaoks on kassatöö tülgastav. Ei ole. (Hoopis need samad poliitikud panevad Netto kassapidajale alandava sildi külge.) Üldiselt on akadeemikul austus ja lugupidamine teiste vastu. Olgu see siis kassapidaja või torumees või midagi kolmandat.

Lihtsalt vale keskkond ruineerib ja võtab motivatsiooni ära. Minu panus ühiskonda on väga väike, samas potentsiaalne panus võiks olla kümnetes kordades suurem (s.o alternatiivkulu ehk ühiskonnal saamatajääv tulu). Pidev vaimne pinge (sobimatust keskkonnast) põletab mu töövõime ja siis langen ma tööjõuturult välja ning koorman ühiskonda sotsiaalkindlustuse läbi. Ehk siis, istun depressiooniga haiglas ja seda tugevalt enne pensioniiga.

See on nii isiklik teema, et ma lähen lausa närvi. Las ta jääb.

Kui minu erialast tööd ei oleks, siis ma läheksin hea meelega ja õpiksin keevitajaks või elektrikuks. Aga mulle seda võimalust ei pakuta, sest mul on üks haridus juba varasemast. Ilma hariduseta inimestel on selline luksus.

Haridusega inimesed võivad otsida tööd oma hariduse vallas, kui nad seda ei saa, siis võivad nad töötada ametikohtadel, mis ei nõua mingit haridust (koristaja, teenindaja, kassapidaja). Aga hariduseta inimesed võivad valida ühe hariduse, eriala endale. Nemad ei pea leppima koristaja ega teenindaja kohaga. (Mõni kord on jäänud inimene hariduseta, sest ei viitsinud koolis käia ja ei viitsi ka pakutavatest kursustest osa võtta. Lihtsalt ei ilmu füüsiliselt kohale. Puudub motivatsioon ja/või võime/tahe õppida. Need surutakse koolipinki.) Ja siis nad imestavad, miks valitsusel raha ei ole. Äkki lõpetaks raiskamise ja vaataks, kuhu tegelikult raha läheb ja mis tulemusi see tegelikult annab.

***

Mina tahaks olla see vaikne, hall kontorirott. Nokitseks vaikselt oma tööd teha ja nii kaua kuni tööd on ja see mulle meeldib (loe: ma olen selles tubli, suudan pakkuda väärtust ühiskonnale/ettevõttele), oleks minu maailmas päike.

Ma ei usu, et ma oleksin see tüüp, kes suudaks avalikkuse areenil ellu jääda. Seega poliitika ja meedia, mulle ei passi. Ma mõtlen aeglaselt, ma hoolin, vahel ütlen rumalaid asju (koostan tobedaid lauseid, millest loetakse midagi muud välja) ja ma ei saa aru üldsusest. See massi-arvamus ja hoiakud jäävad mulle väga arusaamatuks, sest ma näen maailma hoopis teise nurga alt.

***

Seega… Kallis Jõuluvana. Sellel aastal ma ei taha armastust ega ilusat peikat. Vaid ma tahan erialast tööd, kus ma tunnen end mugavalt, kuhu ma passin ja elamiskõlblikku, taskukohast üürikat töökoha piirkonnas. See on kõik, mis ma tahan. Eelmised aastad sa unustasid mu, seega olen ma väga avatud oma kingile sellel aasta. Musid ja kallid.

Jään ootama!

https://www.youtube.com/watch?v=WgYpYlSRWSE

Ma olen üks suur unistaja. Ma olen rohkem elanud oma fantaasiates kui päris elus. Läks nii.

Üks kord ma märkasin, et unistan olla edukas ja kõrgelt tasustatud jne… Ikka edu selles kõrgeimas astmes.

Ma ei saanud aru miks. Või kust tulevad nii kõrged ootused enda suhtes… Kohati ebarealistlikud ootused.

Siis astusin tagasi ja kuulasin…

Isa: “Sinu vend teeb head karjääri. Loodan, et ta meid alt ei vea ja eksamilt läbi ei kuku. Sellel ametikohal on palgad väga head.”

Ema: “Jah, see töökoht on liiga lihtne sinu jaoks. Sina suudaksid rohkem, sina suudaksid teha analüüsi ja see oleks palju-palju kõrgemat palka ja ametikohta väärt. Aga kahjuks need lollid ei näe seda.”

Tädi: “Minu tütar oli ajalehes. Tegelikult tema on selle muuseumi juhataja, mis kiita sai.”

Jne… jne…

Edukultuse ühiskond, aga kust see tuleb?!

Kui mina väike olin, siis ma tahtsin olla printsess ja terve päeva oma valge hobusega (kellel oli kuldne saba ja lakk) ringi ratsutada ja purskkaevust vett juua.

Siis kasvasin suuremaks, tahtsin olla selles jõulufilmi peres, kus terve pere sõbralikult sööb ja räägivad, mis põnevat on vahepeal juhtunud. Kus hoolitakse üks-ühest ja näidatakse seda välja, kus perekonnal on lapse jaoks aega.

Mingi aeg oli unistuseks see, et käia tööl, kasvatada abikaasaga ühiselt lapsi. Elu korteris tundus piisav.

Ja siis juhtus midagi… Ja nüüd tahan olla finantsjuht hoida ühe suure ettevõtte rahal (varandusel) silma peal ja seda edukalt juhtida. Või maksuametis võtta pihtide vahele neid suuri “jokk” sulisid.

Nagu Rachel Green ütles oma isale: “Äkki ma ei taha seda, äkki ma tahan olla hoopis king või kübar.”

Eile kui koeraga väljas käisin, siis arutlesin oma ette, et edukaks saavad vähesed, aga mis saab neist, kes edukaks ei saa. Need, kes ka tahaksid edukad olla ja ei saa mitte kunagi seda. Kus nemad on? Mida nemad teevad?

Kas need on need kodutud, alkohoolikud, narkomaanid? Kas neid leidub ka keskmises peres, mis elab laenurahast ja seda täiesti keskmist elu?

Kas keegi on unistanud keskmisest elust ja elab seda ning on rahul?

Olen lugenud, et väga edukad inimesed ei ole ka rahul. Mõni supleb rahas, aga tunneb, et seda pole ikka piisavalt. Teine tunneb, et raha tagaajamise tõttu on jäänud perekonnast, sõpradest ja armastusest ilma… Kui ma tean, et seal tipus ei olda ka rahul. Et see tipp ise ei anna rahuldust, siis kas ma üldse peaksingi seda tippu jahtima? Miks ma peaksin sinna ronima, kui ma tean, et ma pole ka seal rahul?

Äkki otsida rahu sellel tasandil, kus ma praegu olen? Olen ju piisavalt vana ega siin väga suuri muutusi ju enam ees pole. Miks mitte olla juba nüüd rahul?!

See on ju tore, et ema minust nii hästi arvab, aga tema arvamus käib rohkem hetkeolukorra ja tuju vahel… Teine hetk olen ma laisk ja mõttetu koduvaim, kes ei tee süüa ega korista. (Lisaks tema ootused mulle on nii meeletult kõrged, et sealt on tulemus vaid pettumus nii talle kui mulle, sest ma ju tahaksin, et ta saaks olla minu üle uhke ja oma õdedele praalida…)

Vahel ma unistan vanematest, kes ütleks, et ma olen neile kallis, lihtsalt selle pärast, et ma eksisteerin. Et ma ei peaks olema tipp-ametnik, tipp-palgaline, tipp-tipp, et väärida nende armastust ja tähelepanu.

Aga inimesi ei saa muuta. Ma saan muuta oma hoiakuid. Kui lähedased pressivad peale seda edukust, siis ma peaksin selja sirgu ajama ja ütlema, kuidas mina asju näen ja mida mina tahan.

Mul on olnud palju valikuid elus ja veel rohkem halbu valikuid, kuid mina olen neist mööda nihverdanud. See on juba suur samm. Juba seetõttu olen olnud tubli. (Mul pole laenu, ma pole sõltlane, seevastu olen hankinud hariduse…).

Ma olen tubli nii nagu ma olen. Ainult kui ma ise ka suudaks seda uskuda. Kui ma suudaks end nii näha.

Lugesin uudist, et Kylie Jenner patenteeris ühe lause. (Äri-vaist on tal hea, lausa kadedust tekitav. Uskumatu noor naine.)

https://kroonika.delfi.ee/news/inimesed/noor-miljardar-kylie-jenner-laiendas-oma-haaret-legendaarne-hommikune-tervitus-kuulub-nuud-talle?id=87843685

Aga tegelikult oli see ju meie Edgari hüüdlause. Ma arvan, et Jenner patenteeris selles inglise keelsena ja USA tasandil. Seega Edgaril on veel võimalus.

https://kroonika.delfi.ee/news/inimesed/edgar-savisaare-sms-anna-maria-galojanile-kuku-touse-ja-sara-mu-paikesekiir?id=23350029

https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/savisaar-sinu-telefonis-touse-ja-sara?id=23670611

Võib-olla saab Edgar selle vaidlustada. Noh, et preili Jenner on tema lause varastanud. Ma arvan, et sealt annaks ikka pappi küsida. Edgari kohtukulusid ju Keskkerakond ei soovinud maksta. Midagi sellist jäi kusagilt silma, seega oleks lisa kopikas igati vajalik.

I’m just saying!

Istun siin oma kontoris, rüüpan kohvikest kõrvale ja püüan end kurssiviia tänaste kohustustega.

Kõlab hästi jah?

Mul on seljas minu öösärk, juuksed on padja-sassis ja süles istub kass. Kontoriks on tugitool, voodi kõrval, kohviks on see tavaline lurr (rohke piima ja suhkruga), kohustsueks on tööd otsida ja lisaks rahuldan oma uudishimu, piilun, mida uut on FB-s ja muud sellist.

***

Need kaks kohtumist on toimunud. Täitsa üllatav, et kumbki ei hüpanud sellel korral alt ära. Hästi huvitavad vestlused olid ja sisult ka hästi erinevad. Muidugi oli ka kellaaeg erinev ja asukoht (üks oli avalikus kohas päevasel ajal, teine oli külas ja õhtusel ajal).

See avaliku koha kohtumine oli midagi väga teistsugust. Esiteks see, et ma läksin kohvikusse ja tundsin end seal täitsa mugavalt. Me vestlesime 1,5 tundi. Ma ei kujuta ette, mis tavaliste inimeste kesmine on. Täitsa aktiivne ja põnev vestlus.

Ma sain teada, et elu seal väljas (minu mullist väljas) on hästi põnev ja kirju ning minu eeldused võivad vahel ikka päris valed olla. Lisaks sattusin ma piinlikkusse olukorda ja ma tundsin end isegi siis üsna mugavalt. Täitsa teine inimene kohe.

See noormees, kellega ma avalikus kohas kohtusin, on ajaloohuviline ja tunneb suurt huvi ka Eesti vastu (kõigi baltiriikide vastu). Ta isa tundub olevat ka selline hästi traditsionaalne ja samas ka selline, kellel on kogu perekonna respekt/austus.

Mina ja see noormees rääkisime ja ma küsisin hästi palju. Mul ei olnud endal suurt midagi rääkida ja ma ei tahtnud talle ulguma hakata oma kurba töötuelu… Igatahes… Pommitasin teda küsimustega ja ta vastas (entusiastlikult). Kuidagi jõudis jutt tema vennani ja ta sai aru, et mul ei ole õiget pilti tema vennast ja siis ta mainis, et tema vend on gei. Minu reaktsioon oli suur üllatus, ma loodan, et viisakas. Ma lihtsalt eeldasin, et nii traditsionaalses perekonnas on kõik hästi traditsionaalsed.

Igatahes. Pärast tekkis mul veel rohkem küsimusi, mida ma muidugi ei küsinud… Ta muutus üht-äkki nii põnevaks. Ma kujutan ette, et kui vanem vend kapist välja tuli, siis oli see šhokk kogu perele. Mind nii huvitab, kuidas ta sellega toime tuli. Oleks huvitav arutada ka erinevate peremudelite üle ja kas sellel üldse on tähtsust lapsekasvatamise puhul, sest tema vennast on ju näha, et maailmapilt ja perekonnamudel on tekkinud väliskeskkonna mõjust.

Tavaliselt on ju see küsimus, et kuidas kahe isaga peres olev laps, saab näha ema-eeskuju. Kuid kas see üldse ongi vajalik? Laps vajab ju armastust, kindlustunnet ja suunamist (mis on viisakas ja mis mitte). Kodused tööd (söögitegemine, koristamine jne) tuleb teha ka kahe isaga peres, seega näeb laps sellist eeskuju ühelt isalt (või mõlemalt, oleneb, kuidas kohustused on jaotatud).

Teine mõte oli see, et üsna palju on üksikemasid, kellel on mitu poeglast. Sellisel juhul ei teki (vähemalt minul) küsimustki, kuidas pojad isa-eeskuju näevad.

See 1,5 tunnine vestlus pani mind mõtlema selliste teemade üle ja minu hoiakute üle. See oli põnev. Nüüd ma ei korda endale, et olen loll, paks lehm, kes ei väärigi tööd, vaid ma arutlen erinevate peremudelite üle. Sain sellest Bitch-minast puhkust.

Mulle jäi mulje, et mu vestluskaaslane tunneb nagu natuke piinlikkust oma venna pärast. Või tunneb, et ta vend (ja ka tema) saab kriitikat selle pärast. Mulle tundus, et ta hakkas mind järsku üle külvama igasuguste õigustustega… Võib-olla väljendasin mina end valesti, sest minu meelest on see põnev ja väga julge, kuidas tema vend elab. Võib-olla ma tajusin valesti, et tegelikult oli vestluskaaslane väga cool sellega.

Igatahes. Mul tekkis suur huvi inimeste vastu. Enne ma püüdsin neid vältida nii palju kui võimalik, aga nüüd. Täitsa põnev, milliseid erinevaid olukordi ja elusid on seal väljas pool ja kõik ei olegi nii draama ja rahapuudus ning petmine.

Ma püüan nüüd oma vasika-vaimustuse maha suruda ja natuke oma argieluga tegelda. Pesema peaksin käima ja koeraga jalutama ning nipet-näpet veel.

Käisin täna jooksmas nagu nädalavahetustel ikka. Üsna raske oli. Kui ilm poleks ilus olnud, siis vist oleks olnud raskusi enda õue meelitamisega.

Otsin endale korterit, lõunapoole. Olin täitsa lähedal ühele. Helistasin ja võisin vaatama minna, aga pooletunni pärast helistati, et see korter pole ikka vaba. Ma poleks uskunud, et minuga nii tehakse. Või noh… Mul on igasuguseid halbu stsenaariume peas, aga vat seda poleks osanud küll ette kujutada. Püüan end positiivsena hoida.

Ema plaanib ka maja maha müüa ja töökohale lähemale kolida. Ise-enesest ka lõuna poole, aga natuke ikka teine kant, seega ma väga ei plaani temaga koos kolida. Ta on teinud sellest suure probleemi, seega ei oska ma arvata, kas ta tegelikult ka kolib või mitte. Kõik on liiga segane ja toores minu jaoks veel.

Kolimistega on alati see teadmatus või hirm. Aga samas kui see tehtud saab, siis tekib põnevus ja uued võimalused. Võib-olla isegi natuke lootust.

Töö-otsimine on masendav. Ma saan nii palju ära-ütlevaid vastuseid ja põhjendused on napid. Selle teadmisega ei ole mul suurt midagi peale hakata. Ja siis see depressiivne aju toodab igasuguseid pseudo-põhjuseid… Tavaline asi sellises olukorras.

Öeldakse, et enne tuleb 100 avaldust saata, et saada üks töö. Ma arvan, et nii palju ma pole veel saatnud. Seega on veel lootust.

Ma olen üht-teist teinud ka. Nt sorteerisin oma pildid ära. Ma tean, et keskmine inimene seda ei tee ja isegi ei mõtle sellele, aga mulle andis see rahu. Kuigi väikse pettumuse ka, sest arvasin, et poole päevaga saab hakkama, aga kulus kaks pikka päeva. Pilte oli kogunenud kolme aasta jooksul. Seega… Nüüd enam selfisid ei tee, liiga vana. Ja kassi pildistan ja filmis ka ainult siis, kui on tõesti midagi uut. Ja ekraanipildid kustutan kohe, kui need ebaoluliseks muutuvad. Või panen vastavasse kausta, et need kohe alguses õiges kohas oleksid.

Ema raamatupidamise tegin korda. Või noh, tšekid excelisse ja pangaväljavõtted. Üks kõik, kuidas ma ka ei püüa, aga ma ei võlu sealt välja vastutustundlikku raamatupidamist. Ta on mulle tõeline väljakutse. Võib-olla ei saagi ma teda aidata, sest me lihtsalt oleme nii erinevad. Ma ei saa ju väita, et tema toimimine on vale. See lihtsalt on peaaegu vastupidine minu toimimisele ja minu maailmavaatele.

Peaks tegema temaga nii nagu psühholoog minuga. Kirjeldab ühte perfektset enesekindlat olukorda ja siis küsib, kas ma tahan seda. Ma kuulan (suu ammuli) ja noogutan kaasa “ja-jah, muidugi tahan”. Siis ta ütleb: “Mul on vaid üks meetod võta või jäta. Kui sulle see ei sobi, siis tuleb sul lihtsalt teine psühholoog otsida”.

See tundub liiga vägivaldne (vaimselt vägivaldne). Jälle… Kui psühholoog katsetab seda minu peal, siis ma pean seda väga ok-s. Aga oma ema peal kasutamiseks on meetod liiga vägivaldne. See on see vana mõttemuster.

Kui mina tervitan kedagi ja tema mind ei tervita, siis mõtlen, et ju ta ei kuulnud mind või tal oli paha päev või… Aga kui mina ei julge kedagi tervitada, lähen vaikides temast mööda, siis mõtlen, et ta mõtleb, et ma olen ülbe ja ebaviisakas.

Täna ma mõtlesin, et kas on mõtet psühholoogi juures käia ja seda raha n-ö tuulde visata. Aga samas olen ma paari edusammu märganud. Peamiselt S-ga suhtlemisel, sest ega ma väga väljas ei käi.

Ükskord ta ütles, et mulle sobivat elu koos mingi vana inimesega, siis ma ütlesin enesekindlalt: “Ei, see sobiks sellele vanainimesele ja tema lähedastele, aga see pole üldsegi mitte see, mida mina tahan või vajan.” Ja vaikus. Kusjuures mingit ängi ka pärast polnud. Ma olin enda üle nii uhke ja samas ka üllatunud, sest see kukkus kuidagi nii loomulikult välja.

***

Mind kutsuti välja, teed jooma. See on väike põnevus minu elus. Kaks erinevat inimest ja täiesti ootamatult. Pidevalt korrutatakse, et tutvused on tähtsad, seega olin ma kohe nõus. Näis, mis välja tuleb. Mõlemad on sellised, kes üsna viimasel hetkel ära-ütlevad. Saab näha.

Muidu sujub ikka vaikselt. Püüan seda segadust oma peas ja enda ümber vähendada, korda luua.

Päikest!

Mis kuradi pärast olen mina jänestega ümbritsetud.

Vahel on raske. Mu olukord on selline ebameeldiv ja enesekindlus on nii nagu polekski. Aga mu eesmärgid ja mõtted on jätkuvalt suured.

Vahel oleks nii vaja, et keegi lihtsalt ütleks, et muidugi tee, muidugi saad sa hakkama. Lihtsalt toetaks ja näiks, et usub minusse. (Sest mina alati ei usu).

Sellistel hetkedel, kui mul on taas midagi suurt mõttes ja kõik ümberringi ütlevad, et nii ei saa ja see on rumal mõte jne… Meenub mulle mu magistritöö. Oma ala eksperdid ütlesid, et sellel teemal ei saa kirjutada ja ma ei saa seda valmis… Aga sai. Ja kuidas veel sai.

Aga ikka ja jälle põrkun ma nende sügavalt skeptiliste, kitsa silmaringiga inimestega, kes lihtsalt pidurdavad mind. Mina ju pole selline.

Ma olen ikka toetanud teisi ja lootusetutes olukordades andnu lootust. Kus olen teine mina.

Jah. Täna olen kuri ja kurb!

Aga mis ei tapa, see teeb tugevaks.

Mis on hästi:

1. Kassil oli kõht kinni ja ma olin mures, et ta on haige. Eile mängisin temaga ekstra, sai seda pastat, mis aitab maost karvad välja tuua. Nüüd on nagu kass ikka. See oli väike kergendus. Ma kardan, et tal on kasvaja. Tal on üks pisike (0,5 cm) kõva mügarik seljal. Aga muud viga ei näe. Sööb, mängib ja nüüd nurrub ka. Tegelen asjaga natuke hiljem.
2. Lugesin ühte taani töötu päevaraamatut (ühe kuu kohta). (Tegelikult kahte). Sain kinnitust, et olen tavaline inimene nagu kõik teised. Need normid ja eesmärgid, mis ma endale seadnud olen ja mille kohta lugenud, on ideaalse maailma jaoks. Päris elu on ikka palju kaugemal. Tohutu kergendus tekkis ja natuke nagu energiat ka.

Hiina vanasõna: “Kui sul on olnud väga kiire (oled olnud väga hõivatud), siis võid sa (sulle on lubatud) peatuda ja oodata, et su hing järele jõuaks.”

Mina olen suures sahinas teise riiki lipsanud, seega mu hing eksleb kusagil, arvatavasti Euroopas. Praegu ei ole tuuled ka selle jaoks soodsad.

Mis on halvasti:

See nimekiri tuleks hästi pikk. Mulle ei meeldi keskenduda halvale. Samas probleemide eiramine ei vii ka kuhugi. Aga täna ma unustan ära, mis kõik halvasti on.

***

Lugesin artiklit häbi kohta. Oli huvitav lugemine. Mul oli häbi psühholoogi ees, kui ma kolmandale seansile läksin ja ma taas mustas augus olin. Noh, pärast esimest korda oli kõik jälle hästi ja teisel korral ma kiitsin, et kui hea ja tore nüüd on. Ta veel küsis (vist naljatades), et kas järgmine kord üldse olekski vaja tulla. Ma ütlesin, et ikka oleks. Ja siis tuli see järgmine kord ja ma olin nagu sült (null enesekindlust, vihkasin ennast, piinlik oma eksistentsi tõttu jne). See häbi tunne tegi asja hullemaks, lisas ekstra pinget ja samas hoidis mind tagasi, et öelda kuidas (kui halvad asjad tegelikult on).

Ma loodan, et nüüd olen ma sellest üle. Tunnistan endale, et see on ok, et pärast päikest tuleb jälle vihm. Või et pärast edusammu tuleb langus ja seda ka enda vaimsepoolega tegeledes.

Aga… Mulle tundub, et see depressiooni suhtlus leht (seal on chat ja avalik päevaraamat, ise valid, kas kirjutad avalikult või ainult enda jaoks ja muud kommunikeerumise võimalused)… Ma ikka aeg-ajalt (iga päev ja teinekord isegi 5 korda päevas) vaatan, mida seal kirjutatakse. Seal on 5-9 aktiivsemat kirjutajat. Üks oli hästi negatiivne ja kurtis hästi palju. Nüüd oli tal üks hea päev, sünnipäev. Ja pärast seda on tema toon absoluutselt muutunud. Aga mulle kuidagi kumab läbi, et ta varjab oma tegelikke mõtteid. See on see häbitunne. Läks ju hästi, kui ma nüüd kirjutan, et ikkagi halb on, siis ju öeldakse, et mida sa kekutasid siis enne, et kõik nii hästi on.

Igatahes. Kurb on lihtsalt, et häbi tõttu jääb üks maandusviis kasutamata. Kui ta seal kurtis, siis tal oli 3-4 jälgijat, kes ikka toetasid hea sõnaga. Nendest oli kindlasti abi. Ta tundub selline poputamist, kiitust otsiv inimene olevat (nagu mina). Aga see on vaid minu teooria.

Püüan õppida sellest ja tegeleda oma häbitundega. Ei lase häbil end toa nurka suruda ja elust välja lülitada.

Vahel ma tunnen ennast natuke liiga kangekaelsena. Noh, et ainus, mis minust järel on, on see kange kael, mitte midagi muud. Noh, nt. kui paduvihma sajab ja ma võtan oma jooksutuuri. Olen jooksnud 25% teest ja olen läbimärg ja külm on ka natuke. Siis tuleb S ja palub, et ma auto peale tulen. Ma ütlen “ei” ja liigun edasi, kulm natuke kortsus. Olen juba 70% teest läbinud. S anub, et ma auto peale tuleksin, et jään sedasi veel haigeks, tuul on tugev ja külm, aga ma surun hambad kokku ja ütlen “ei”.

Te võte võtta minult töö, tegevuse, rahu, une, raha… Aga te ei võta minult mu nädalavahetuse jooksmist.

Tegelikult tundub kodu pärast sellist katsumust nagu paradiis. See on kõige odavam viis premeerida end naudinguga. Soe tuba, kuivad riided, värske nahk, kuum tee meega. Istun akna juures ja vaatan vihmast tänavat. Jah, minul on ju tegelikult kõik hästi.

Ma olen siin üle 4 aasta elanud. Minu kohta täitsa pikalt juba.

Mul on naaber. Magamistoa aknad on kohakuti. Me näeme üks-ühe magamistubadesse. Taanis kardinaid ei kasutata. Ma pole näinud midagi piinlikku. See pole üldse see jutt.

Ta on üksik meesterahvas, tundub minust vanem. Ta ei ela, ööbi siin palju. Tundub, et on sõjaväelane. Kui ta tuleb, siis on tal vorm seljas. Tavaliselt oli ta nädal kodus ja kolm nädalat või kuuaega ära. Nüüd ei näinud mad teda 3-6 kuud. Tema isa (oletan, et isa), oli vahel siin, tegi maja ümbruse korda, pügas hekki, niitis muru. Kord oli ka kolimisauto siin, arvasin, et nüüd on kõik.

Aga eile nägin tulesid tema magamistoas. Mõtlesin, et äkki vargad. Täna, kui koeraga jalutama läksin, siis nägin tema autot. Seega oletan, et ta ise on siin. Kuigi teda ma tegelikult näinud pole, ega vist ei tunnekski. Ma pole teda eriti näinud, lihtsalt tuleb põlevad ja vahel liigub mingi vari seal.

Tal oli üks suur punane kass, õuekass, aga enam pole ma seda näinud. Võib-olla rebane sõi ära.

Igatahes. Tegelikult on ta täitsa võõras inimene. Kunagi käis mingi naine koos lapsega tal külas. Olid paar päeva, aga enam pole neid näinud. Seega on minu teooria, et ta elas nendega koos, sellepärast oli nii pikk vahe.

Jah, olen vanainimene, kes elab akna peal teiste inimeste elu. (Kaugemal on üks maja, kus pereisa oli vahepeal tilgutite all ja ratastoolis. Nädal aega hoidis üks (minu jaoks) võõras mees pisikest poega (4-aastane). Nende auto on kadunud, seega võib-olla sõitis mees selle puruks. Nüüd on neil uus auto ja mees kõnnib juba kepiga.)

Igatahes. See minu naaber. Täitsa võõras inimene, aga samas nii oma. Kuidagi rahu tekib minu sees. “Nüüd on ta kodus. Kõik on hästi.” Ma üldiselt riietudes tõmban kardinad ette, viisakusest. Vahel olen ka unustanud. Tea, kas tal on näkanud.

Jah, nii kaua juba ühe paiga peal olnud, et naabrid on hakanud juba ka nagu vaikivaks perekonnaks muutuma.

***

Leidsin ühe korteri. Armusin ära, nagu minu puhul ikka. Kirjutasin. Sain eitava vastuse. Olin kuri, pettunud ja vihane. Googeldasin ja olin õnnelik, et sellesse ämbrisse ei astunud. Ettevõttel on 121 kommentaari (trustpilot.dk) ja absoluutselt kõik on kõige negatiivsemad. Pikead kirjeldused, kuidas nad ei saa kirju kätte, kui raske on lepingut lõpetada, kuidas välja kolides lükatakse 7000 DKK suurune arve koristamise eest, kuigi üleandes on olnud korter rohkem korras, kui vastu võttes. Lisaks võetakse aasta vee arve, kuigi inimene ei ole sees elanud tervet aastat. Raha tagasi saamisega on raskuis. Ma ei jõudnud kõike läbi lugeda. Asi jäi rohkem viitsimise taha. Aasta aruannet pole ka vaadanud.

Ei teagi, kas ma olin lihtsalt õnnega koos või ma teen liiga kriitilist ja tugevat taustauurimist. Ma kogen ikka ja jälle mingit jama. Kas siin ongi nii palju jama või olen ma ise lihtsalt magnet.

Mõtlesin, et see võib olla ju täitsa anne ja teisi vast ka huvitaks minu info. Mõtlen, et teen ühe blogi, kus ma jagan seda. Natuke kardan, sest see on ju praktiliselt ettevõtete torkimine ja mul on väga nõrk positsioon. :S Igatahes, kui ma teen, siis püüan olla hästi-hästi objektiivne ja kaaluda sügavalt enne, kui postituse avaldan.

***
Töö-otsimisega üsna null. Lootusetu. St. mina olen lootusetu.

Emotsionaalselt on ka üsna, mitte just hea, aga nokitsen siin vaikselt. Püüan endaga sõbraks saada.

Saab hakkama.

Saadan naabrile õhumusid ja poen sängi.

Minu väljakutse.

Kunagi mainisin seda väljakutset.

Lugesin, et Tallinna linnapea tegi 2 minuti jooksul 125 kõhulihase harjutust. See tähendab, et terve see kaks minutit ta neid tegigi. Mina selle tasemeni ei küündi. Ma poolitasin oma väljakutse.

See on üsna tervisele ja piin. Ma ei teinud enne ja pärast pilte. Väga vahet polnud.

Ma pooldan ikka pigem vähem, aga kvaliteetselt. See oli kvantiteedi väljakutse. Aga sain endale linnukese kirja. Loodan, et jääb viimase korraks.