Olen jällegi koorimuusika lainel. Eile olime siis kirikuproovis, kus laulsime missat, helilooja ka kohal ja see oli siupheerrrr. Ikka ja jälle olen lihtsalt vaimustunud, kuidas meie koor kõlab. Midagi imelist. Ning see eilne aktus oli ka imeline, kus hääl lendas üle kõige, kuid meie olime nagu omas mullis, nii lõbus, nii palju armastust..Viuhti, ikka kuidas on vedanud, et sellisesse koori sattuda, pole midagi halba öelda. Aga rohkem süvitsi selle teemaga ei lähe..praegu..Duduuduudu..
Sellise sissekande teengi..Et jälle ülistada koori sisekliimat, mida ei anna nagu võrrelda..millegagi. Ning kuidas ikka ja jälle mind imestama paneb, milline jõud on meie häälel. Th P on öelnud, et hääl on meie kõige suurem sõber, kuna see asub kogu aeg meie lähedal ning me kanname seda kaasas alati..