Jaani veetsin siis vanaema juures, mis oli super. Grill pere seltsis ja siis lõke mere ääres. Nii mõnus ja tore, ääretult nauditav. Suikusin täiesti selles turvalisuse ja kaitstuse sfääris, kus valitseb sügavus perekonnasiseduses. M-Õ-N-U-S!! Muusikaks olid kajakad ja mere rahulik loksumine..ning ka tümps, mis tuli küla poolt. Käisin hiljem seal koos õe elukaaslase ja selle vennaga. Tantsisime, nad käisid seal mingis soojavee..-asjas, ma ei teagi, mis selle täpne nimetus oligi, kuid jällegi selline…vaba olemine. Tagasi tulime alles mingi pool kuus hommikul mööda rannajoont ning vaatasime, kuidas päike oli juba tõusnud ja sillerdas mere peal. Muuli peal veel rääkisime V-ga päris kaua, rahulik vesi ümber..Sellel jaanil oli kõik olemas, mida tahta võis…Mida rohkemat küsida? Sel hetkel ei olnudki, kõik oli paigas, korras…See koht seal on minu Metsamaja, minu paradiis, minu rahupaik. Võib-olla mõnes mõttes oli ikka kahju ka, et ei saanud olla sõpradega, kuigi mind kutsuti küll S. J. juurde olengule ja jaani pidama, aga pidasin õigemaks ikka vanaema juurde minekuks, sest niigi vanaisa sünnipäeva ajal olin Uma Pidol ning siis ei saanud sinna minna. Ja loodetavasti, tegelt kohe kindlasti tuleb ikka veel olenguid sõpsidega, vanade inimestega on see..Et kunagi ei tea, millal tuleb nende aeg..See võib tulla nii järsku ja ma ei taha siis kahetsusi. Kogemus ju vanaemaga oli:viimane kord, kui vanaema nägin, nägi ta üle mitme-mitme aasta välja nii, nagu oleks kõik korras. Temas oli elurõõmu, tervist, sära. Mitte kuidagi poleks ma sellel viimasel hetkel arvanud, et vanaema võib ära surra lähitulevikus…Kuid kuue päeva pärast see juhtus, olin kohutavas šokis just eriti seepärast, et mitte mingit ettevalmistust ei olnud..Mitte mingit..Kurb. Kuid nii kaua võtab ikka aega, et leinast üle saada. Nt nägin ma kaks ja pool aastat unes vanaema ja vanaisaga seoses kas neid või siis nende maja..Ma hoidsin nendest lausa kinni, sest see oli ühenduslüli nendega, mis sest, et ma teadsin, et see on halb, nii ei tohi, see ainult pikendab leina..Ja lõpuks sain selle enda jaoks teadvustatud ka. Siiski jääb minu jaoks surmaga kokkupuude kõige hirmsamaks, mis võib üldse elukäänakutele ette tulla. Ükskõik, kui palju ma püüan endale jaoks selgeks teha, et see on elu loomulik osa, ei suuda ma sellest aru saada, sest armastussidemed on liiga tugevad. Ja eks lein ole normaalne, aga see teeb kurat nii haiget….
Miks ma üldse nüüd olen selle teemani jõudnud, on põhjus see, et käisin täna koos vanematega seal vanaema juures P-s. Vend oli seal koos naise ja lapsega ning grillisime jälle. Mul on nii hea meel, et see koht on jälle täidetud inimestega, et elu seal toimib. Vahepealsed aastad olid nii kurvad seetõttu, et teadsin, kui ükskik seal maa on, aga kus ometi on selline ajalugu, mälestused, perekond..Nüüd siis on hea, et olemas järeltulijaskond, kes viib kõike seda edasi. Lauri kolib ka koos naisega ja tütrega sinna elama sügisest. Süda on rõõmus!! Elu funktsib!
PS! Ma olen kurguni täis grillitud söögist! Homme teen vee päeva..Aga kui siiski vaja midagi süüa, siis keedan endale juurvilja, seda söön heameelega, muu toit on liiga raskeski seeditav. Mu seedeelundkond vajab puhkust ka.
NB! Saaremaa laager toimub!! Kvaliteet aeg kooriga ikkagist