Horisont

Olin siis õe juures. Ma ei pidanud üldse tema juurde minema, kuid ta kutsus, et Raithi valvata ja ära ma ka ei öelnud. Nii et sõitsingi sinna siis ja sealne aeg oli väga tore ja mõnus, mida muud see saabki olla ?! Väga meeldis õe seltskond, mida naudin aina rohkem, kuna oleme rohkem avatud ja lähedasemad, kui kunagi varem. Mäletan küll neid aegu, kus olin ta peale kogu aeg nii vihane, sest olgem ausad, ega ta mind hästi ka ei hoidnud. Kraaklesime ja kaklesime, isiklikuid jutte oli vähe, kui üldse. Kuid nüüd, kui vanusevahe ei ole nii märgatav jutu teemade, sisu ja muude ühiskonnast ja sotsiaalsetest suhtest olenemta, oleme hakanud ikka arutama rohkem…asju .

Käisin Neemes ka aerutamas ja seegi oli taevalik. No kivi otsa maandusin, aga ära sain ka. Aga see tunne, et vesi kannab sind, see on minu jaoks nii mõnus, nauditav. Lihtsuses peitub võlu, like they say. Ja õega käisin ka aerutamas, selline..õdedevaheline hetk, mis oli ka väga armas ja tore.

Neemes lugesin ka Salle N. soovitatud raamatu “Maag” by John Fowles. See räägib noormehest, kes läheb Kreeka saarele, kus ta kohtub ühe mehega, kes hakkab talle rääkima ja näitama asju, et petta ära selle noormehe loogiline mõtlemine, et ta hakkaks/ei hakkaks kahtlema enda mõistuses. Seda teeb see n-ö maagist psühholoog=see mees nii, et näitab eksperimente, kasutab kaksikutest naisi, kellest ühesse see noormees armub. Ja need kaksikud räägivad, et neid kutsus see psühholoog sinna, et tegelikult on nad näitlejad ja neile tundus täiesti hea ettepanekuna, kuna raha said mitu korda rohkem, kui nad pidid tegema. Need kaksikud olid nagu sõõm värsket õhku kogu selle hulluse keskel, sest nemad empatiseerusid selle noormehega ja tundsid kaasa ning hakkasid teda nagu veidike aitama ja rääkisid talle, et tegemist ongi mingisuguse eksperimendiga, kus tulemus sõltub ainult sellest noormehest ja et temaga juhtub midagi head, kui ta ei jäta pooleli. Aga, AGA, AGA……………!!!!!!!!!!
Noormees kutsuti n-ö kohtumõistmisele, kus olid kostümeeritud tegelinskid, kes olid kõik psühholoogiaga seotud ja tuli välja, et isegi see üks kaksik, kellesse noormees oli armunud, oli veel eriti mingi hingearst..ja tema õde ka loomulikult. Ja veel teisedki, kes kogu teemaarenduse juures tundusid lihtsalt nsm olevad tegelased, nagu näiteks seal vanamehe juures olev teenija, kes oli kogu aeg vait ja VÄGA passiivne, ja tuli välja, et ta oli selle vanamehenaine, psühholoog loomulikult. ( Vanamees oli olnud Carl Gustav Jungi õpilane). Igatahes eksperimendi mõte oli see, et nad uurisid, miks normaalsed inimesed on normaalsed. Miks nad ei usu fantaasiatesse, kujutlustesse jne..
Päris lahe eesmärk sel raamatul iseenesest, aga see lõpp, need tobedad kostüümid..no ei olnud minu maitse, ei-ei. Aga algus ja teemaarendus oli täitsa kippa (Y)
Laenutasin eile ka John Fowlesi raamatu “Liblikapüüdja”. Midagi sarnast, vabaduseihalus…Eks kirjeldan seda ka

Aga rohkem ei jaura Neeme teemaga…praeguseks.