Juhtusin lugema kellegi Facebook’i like‘i. See oli järgnev: “Tugevaimad naised on need, kes nutavad suletud uste tega, peavad lahinguid, millest keegi ei tea ja armastavad neid, kes pole alati seda väärt.” (KõigileMidagi, 02.09.2013)
Mina nutsin suletud uste taga. Nüüd, kus ma elan ukse taga, mida ei saa lukustada, pole ma nutnud.
Pean lahingut, millest enamus ei tea, nt mu kaal ja söömine. Usun, et mul on ka selliseid lahinguid, millest keegi ei tea, aga neid ma ei saa ju siia kirjutada, sest siis keegi ju teaks.
See kõlab tobedalt, aga ma kipun tihti armastama neid, kes pole seda väärt. See tundub nii upsakas väide, aga nii ma tunnen. Aga siin on viga pigem minus, seega pean mina selliste olukordade lahendamisega tegelema.
KõigileMidagi, 2013. Tugevaimad naised… [Online] www.facebook.ee/KõigileMidagi [02.09.2013]
Mul samad jamad mis sul..Tunnen ennast ära ,lugedes su postitusi
Hea on teada, et ma pole ainus. Kui mõne lahenduse leiad, siis anna mulle ka teada. Äkki aitab mind ka.
Lahendused on me endi kätes..
A kui ma tõesti leian midagi , mis mind aitab – annan teada!!
Tänud!