Ma ei mõista, miks võõrad (teoreetiliselt võõrad) inimesed hoolivad minust. Kui ma ennast vaatan, siis ma ka vahel hoolin. Aga mulle tundub, et palju vähem, st palju harvemini kui teised.
Üks inimene Tartu aegadest, pidas mind mu sünnipäeval meeles. Ja siis keelas mul energiajookide joomise ära, sest nendega rikkuvat ma oma tervist. Ja siis palus mul mitte teha (ennast hävitavaid tegevusi) ega mõelda ennast hävitavaid mõtteid. Ma ei saa aru miks? Miks ta hoolib minust?
See on vist tüüpilise naise mõtlemine, et kui mees hoolib, siis armastab. Aga see ei pruugi alati nii olla. Enamasti polegi.
Nii paljudes naistekastes (naiste-ajakirjad ja -portaalid) on kirjutatud, et kui mees pole sinust huvitatud, siis ta ei võta sinuga kontakti ja teda ei huvita, kuidas sul läheb. Siis on ka selliseid seisukohti, et kui mees võtab sinuga ühendust ja välistatud on see, et ta armastab, siis tahab ta sinult vaid seksi. Ja kui mees pingutab sinu heaolu eest, siis ta on sinust huvitatud (armastab sind), sest mees ei viitsi niisama tühja pingutada. Ühesõnaga, mees pingutab, vaid mingil kindlal eesmärgil, ta ei tee lihtsalt niisama asju/tegevusi.
Ja selline mõtlemine või seiskoht ongi minu (mõtlemise) ära rikkunud. Ma oletan, et mees armastab ja siis mõtlen, et kuidas käituda, et talle mitte haiget teha. Mehe armastus on kui liilia, ilus ja suur, kuid väga habras (võib kergesti murduda).
Aga tegelikult ei peaks ma oma pead sellega üldse koormama. Sest mees hoolib lihtsalt niisama… Tundub, et reaalses elus on see nii.
Näiteks mu korterikaaslane ütles, et loodab, et mu kass saab terveks, et see kassi järel koristamine on minu jaoks liialt kurnav ja stressitekitav. Et jõuan koolist koju kella 21-ajal ja siis tuleb mul hakata kassi pesema ja põrandat koristama jne… Ma olin hämmingus seda kuuldes. Miks ta nii ütles? Miks ta hoolib?
Ma küsisin temalt. Vale tegevus. Meestele ei meeldi küsimused. Naine ei tohi oma mehelet küsida, sest see häiriks tema meest. Aga kuna minu puhul on tegu korterikaaslasega, siis mulle on see lubatud, sest ma ei planeeri temaga pika perspektiiviga suhet (korterikaaslaste tasnadil suhet, läbikäimist). Ühesõnaga… Vastuseks sain, et ta tahab, et mul oleks hästi. Miks? “Kas ma häirin sind, kui olen stressis?” Vastuseks tuli, ei häiri. Siis küsisin, et miks ta hoolid minust? Siis tuli vaikus. Loogiline, sest mees ei oska sellistele küsimustele vastata. Ega ma ei oodanudki vastust. Hakkasin mõtlema, et miks inimesed minust hoolivad. Kas ma näen nii ädine ja väeti välja? Võib-olla näen ka, eks ma teen end lolliks ja vahel käitun lapsikult, kuid seda kõike läbi nalja-prisma. Kui ma olen tõsine, siis ma ei virise ja saan ise hakkama.
Põika natuke kõrvale… Üks mees analüüsis ennast/enda tegevust. Ja seda automaatselt omal algatusel. Ma ei suutnud seda tükk aega uskuda, arvasin, et ma magan. Nimelt, kui ma veel Tartus töötasin, siis viisin ühe töökaaslase koju. Meesterahvas. Ta küsis, et kas ma üldse alkoholi ei joo ja miks ma ei joo. Ütlesin, et ma pole veel siiamaani aru saanud, mis kasu ma sellest alkoholijoomisest saan, pole leidnud nagu seda mõtet Ja lihtsalt selle pärast juua, et teistele meeldida, seda ei pea ma õigeks. Kui ma meeldiks inimestele, vaid siis kui alkoholi tarbin või kerge vine all olen, sellisel juhul ei taha ma nendele iniesmetele üldse meeldida ning ma ei näe kohe üldse põhjust “klaasi tõstmiseks”.
Selle peale jäi see töökaaslane mõttesse ja ütles, et tema joob ja ainult viskit, sest see maitseb talle. Ja siis olin mina meeldivalt üllatunud. Ei suutnud uskuda, et mees mõtleb ja täitsa ise ning ilma igasuguse sunnita…. Tõesti uskumatu nähtus..
Ok… Oma teksti lugedes tundub, et ma pole ikka veel meessoole andestanud ja olen jätkuvalt terve selle “liigi” (meessoo) peale vihane. 
Aga samas ma ju möönan, et nad päris sead pole, et mõni isend on isegi nagu arenemisvõimeline.
On vist aeg see postitus lõpetada. Enne, kui keegi mu Tallinna pimedatel tänavatel veel maha lööb.