Käisin siis eile kohvil. Ma küll kohvi ei joo, võtsin kaks kakaod (kulus 4,60 eur, väga suur summa).
Küsisin noormehelt, kas ma võin enda eest ise maksta, tal polnu selle vastu midagi. Mõnes mõttes hea, teise koha pealt teeb ettevaatlikuks.
Aga mulle tundus, et tegemist oli pick-up-artist’ga (PUA). Alguses ma kahtlustasin seda. Ta rääkis, et teda huvitab psühholoogia. Siis rääkis, kuidas ta oskab inimese isiku paika panna, selles mõttes, et oskab kirjeldada inimest, tema iseloomu omadusi.
Rääkis, et naistele see väga meeldib, et naised istuvad tema juurde kohe, sest tema mõistab naisi ja tunneb, mida naised tahavad. Et ta oskab keha-keelt lugeda… jne.
Ta rääkis, et kui ta lahku läks, siis oli tal pilt silme ees must ja ta oli masenduses. Ja rääkis ka sellest, kuidas ta end leidnud on… See kõlas nii tuttavalt, täpselt see, mis ma olen läbi elanud. See tegi mind ettevaatlikuks.
Kuid ma natuke avasin end. Hakkasin ka rääkima rohkem ja rääkisin natuke ka enda kogemustest sellel alal.
Kõik võinuks olla ilus ja kontakti loomine ning huvi tekitamine oli tal selge. Aga edasi… Ta püüdis mind suudelda. Ootamatult ja täiesti valel hetkel. Ma pöörasin pea ära. Muidugi ütlesin ka selge “ei”.
Enne seda tegi ta seda puudutamise taktikat, aga see ka mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi, kui mind puudutatakse või silitatakse. See tekitab bloki.
Ilmselgelt olime liiga pikalt koos. Ta polnud selgeks saanud seda “close” osa. St tekitad teises pooles huvi ja siis “pead” kuhugi minema.
Igatahes. Nende kohati ebameeldivate puudutustega ja pealetükkiva suudlemise katsega ta nullis ära kogu oma töö. Ma olin tema jaoks nagu töö.
Ma olen otsekohene ja ma ütlesin, et olen lugenud raamatut “The Game” ja tean üht-teist PUA’de tehnikate kohta. Ja mainisin ära, et tema käitumises jääb üht-teist silma.
Ta muutus näost valgeks ja oli nii ehmunud näoga. Siis hakkas ta rääkima, et ühte selle-alast raamatut on ta lugenud ja ta lootis abi saada tööle kandideerimisel. Aga seda lugedes sai aru, et see on midagi muud. (Muidugi ma usun seda juttu. 
Kuid ma lasin tal arvata, et usun.)
Siis ta vaatas pidevalt ukse poole. justkui kedagi. Usun, et seal oli tema n-ö õpetaja (see, kelle tiivaks (wing) ta oli). Alguses mõtlesin, et äkki närviline teenindaja oli seal, aga hiljem … tulid teised mõtted. Ta näitas ühte noormeest ja ütles, et selline näeb ta sõber välja. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, aga ma arvan, et tegu oligi tema õpetajaga. Et üks kord mõtleb ta koos õpetajaga minuga kohtuda ja kuna ta sai aru, kui kahtlustav ja teinekord tähelepanelik ma olen, siis püüdis keskkonda endale soodsamaks teha. Hajutada jälgi.
Istumise kohaga oli ka kummaline. Ta otsis nagu kohta, kus oleks avarust ja kus saaks keegi ilma kahtlust tekitamata jälgida, mis toimub. (Hilisem analüüs.)
Siis tuli see armsa video näitamise osa. Otsis välja oma koera video ja näitas mulle ja pani siis mulle käe ümber. Ka siis mainisin ma ära, et selle strateegia kohta olen ma ka lugenud. Ta tõmbus tagasi.
Siis rääkis ta mingist raamatust (sellest, mida ta oli lugenud), et kunagi ma võiksin tema juurde minna seda vaatama. (Ka seda strateegiat ma tean.) See raamat ei huvita mind.
Siis püüdis ta teha seda “ma olen nii kättesaamatu mees”. Aga see tal ei õnnestunud. Ta rääkis mingist 4-st etapist, et ma pean 4-etappi läbima enne, kui ma ta endale saan.
Esiteks, ma ei tahtnudki seda. Pigem nägin ma temas toredat ja huvitavat vestluskaaslast, aga mingit tõmmet tema vastu küll polnud.
Ja teiseks, ma nägin, kuidas ta mind silmadega õgis (odav mees, kusjuures ma mainisin ka selle ära). (Ma olen kohutav inimene.) Ta oli nii minu võimuses. Ma oleks saanud ta n-ö rajalt maha tõmmata. Aga ma ei hakka seda tõestama ega katsetama, sest mineviku kogemusest tean, et tulega mängides võib ise haiget saada. (Vihjan Tartu R-le, teda suudlesin ma ka lihtsalt huvi pärast ja tahtsin endale tõestada, et ma olen kõikvõimas ja suudan mehi mõjutada).
Ta vaatas mu rindu, mu jalgu. Ja seda mitte kiire ülevaatamisega, vaid ta pilk takerdus sellesse ja minu jaoks oli see ebameeldiv.
Kuna ma nägin, et tema jutt ja tema tegevus ei lähe kokku. Ta ütles, et suudab kehakeelt lugeda ja oskab inimese isiku paika panna, kuid tegelikult ta ei saanud nagu üldse aru, kui ebameeldiv ta tegelikult oli ja kui pealetükkiv. (Või ma valetan oma kehakeelega, mida ma ei tahaks uskuda, sest see on midagi, mida ma ei mõjuta, ei oska veel.)
Igatahes… Tundes, et tema mängib minuga, hakkasin mina temaga mängima… Jutt läks sellele, et ma loen Elu24 ja muid selliseid artikleid. Ja siis ta küsis, kas ma olen lugenud “10 viga, mida mehed voodis teevad ja 10 viga, mida naised voodis teevad”. Ütlesin, et olen. Siis ta küsis, et mis vigu mehed tegid.
Siis ma ütlesin, et sellele ma ei keskendunud, sest see pole minu jaoks oluline. Mulle on oluline, et mina teeks kõik hästi. Ja pealegi, kui mina midagi tahan, siis mina võtan. Poisil läksid silmad põlema. Ta küsis, et kui me oleks koos ja tema ajaks habet ja mul tekib tahtmine, et kas ma siis võtaks temast kinni ja lükkaks pikale jne… Nähes, et ta on oma unistuste seksfantaasia ette laotanud. Vastasin, et muidugi teeksin nii. (Kuigi tegelikult see mind ei erutanud, vaid pigem andis aimu, tema ootustest ja unistustest.)
Siis oli jutt ka sellest, miks ma ei taha suudelda. Ma seletasin, et ma olen eksperimendi mõttes suudelnud, noormees (Tartu R-i), kelle vastu ei tundnud ma mitte midagi. Suudlesin lihtsalt selle pärast, et mõtlesin, et suudlemine on mõnus tegevus. Ma ütlesin noormehele (Tartu R-le), et tahan teda suudelda, et kas tohib. Ta lubas, aga ta kartis, kuid ma lihtsalt läksin ja suudlesin. Jah, see oli väha hea, üleootuste hea, aga siiamaani võtlen ma nende tagajärgedega. Seega enam ma neid eksperimente ei tee, kaotada on liialt palju.
Igatahes. Pärast seda seksjuttu kaotas poiss oma mängu. Ta ei suutnud enam üldse keskenduda ja ta oli oma strateegiad unustanud ja mängid ja muu sellise.
Ta muutus veelgi pealetükkivamaks. Lõpuks muutus ta mulle nii ebameeldivaks, et ma tõesti tahtsin temast juba lahti saada. Ta tahtis vist hüvastijätu kalli teha, aga ma pole seda tüüpi inimene ja ta vist kaotas ka selle viimase julguse raasu. Ta oli näost juba nii ära läinud. Nägi vist, et tema strateegia ei toimi enam…
Mul on kahju, et see nii läks, aga ma haletsusest ei hakka kellegagi suudlema, kallistama või käima. Ma ei ole sotsiaal-teenus. Olen inimene ja mul on ka tunded ja soovid.
Ma arvan, et ta ütleb oma juhendajale, et me läksime tema poole ja et me magasime. (Me läksime koos trollile, ta läks Kristiines maha, ma sõitsin Mustamäele). Kuid, mis mul sellest. Vahet pole, mida minu jaoks võõrad inimesed minust räägivad.
Kui oled milleski hea, siis tekivad ka kadedusest kuulujutud ja ma ei saa takistada nende liikumist ega tekkimist. Ja nagu üks ütlus oligi, kui te räägite minust mu seljataga, siis see tähendab, et ma olen teist ees, seega jätkake samas vaimus.
Tema (eile kohvi-kaaslane) oli ka seda meelt, et ma ei peaks nii palju õppima ja peaksin end vabaks laskma.
Kui keegi ütleb, et lase end vabaks, naudi elu või muud sellist. Siis ma muutun kohe tähelepanelikumaks ja kahtlustavaks. See mõjub mulle sama-moodi, nagu seegi, kui ma näen, kui noormees paneb mu klaasi midagi (mingit ainet).
Minu jaoks “lae end vabaks” = “ma tahan sind seksida, ära vastu hakka ja tee nägu, et sa naudid seda”.
Seega, kui keegi ütleb mulle, et “lase end vabaks”, siis ma pigem hakkan seda inimest eirama ja hoian temast eemale ja olen tema suhtes eroti skeptiline ja kahtlustav.
Pisike võimalus on, et tegu polnud PUA-ga, aga olen väga kindel, et ta ikka oli õppiv PUA.
Nende PUA puhul on hea see, et nad ei hakka piirama. Neil on reegel, et nad eiravad, ei vasta kõnedele (või vastavad suure viivitusega). Seega, kui mina ühendust ei võta, siis ei võta nemad ka. Mulle sobib.