Minu reisimised

Esmalt kolisin Tallinnast Jõgevale.

Uskumatu, aga kogu mu kraam mahtus autosse ära. Tee peal hääletasid kaks noormeest. Ma mõtlesin, et kas ma suudaks nad kuhugi kraami vahele paigutada. Mulle tundus, et nad ei mahu. Ei peatunud ega võtnud neid peale.

Päeval läksin rongiga Jõgevale, sealt võtsin vanaisa auto ja sõitsin Tallinnasse, vedasin (üksi) asjad autosse ja sõitsin Jõgevale tagasi. Ja jõudsin kella 22-23 ajal Jõgevale.

Poole päevaga vedasin auto tühjaks. Kaks päeva panin mööblit kokku. Nädalaga suutsin asjad enam-vähem ära paigutada, kuid natuke segadust jäi vanaemale ka. Nt kassi WC ja kassi söök.

***

Tallinnasse tõi mind vanaisa. Mina sõitsin Tallinnasse ja panin kassi tühja korterisse ning viisin vanaisa autoga maantee äärde (Peetri Selveri) juurde ja sealt sõitis ta koju.

Igatahes…

Et ma end liiga mugavalt ei tunneks, siis panin end proovile. Magasin maas. Kaks päeva elasin peaaegu asotsiaali elu. Minu ase oli siis selline ja kass magas oma puuris.

Mul oli kassist kahju. Minu põikpäisuse pärast pidi tema ka kannatama. Aga saime hakkama. Ma sain ka natuke magada. Külili oli raske magada.

Esimene öö magasin halvasti, aga teine öö oli juba täitsa ok. Seega… Saan küll USA-sse minna kaks kätt taskus. Saan hakkama, kui leian endale turvalise kasti.

***

Tallinnast Taani. Jõudsin kohale. Pilt Kopenhaagenist.

 

 

Selgus, et minu kassipuur oli ikka liiga väike. Rahvusvahelised nõuded: loom (kass) peab saama puuris seista (parem kui kikivarvukil seista), st neljal käpal seista ja tema pea ja puuri lae vahele peab jääma veel rusika jagu ruumi.

Seega võtsin takso ja sõitsin Ülemiste keskusesse ning ostsin suurema puuri. Ostsin kaks korda suurema puuri. Seal sai kass maratoni joosta. Kass kadus sinna puuri ära. Ta nägi nii väike seal puuris välja, aga nõuded on nõuded. Kõik ju ikkagi minu kassi mugavuse ja turvalisuse huvides.

Raha laristasin meeletult. Taksoga kodust lennujaama võttis taksojuht 3,50 eur, aga ma andsin 5 eur. Noh, mul oli hea meel, et Eesrist minema saan.

Siis puuri järele sõites võtsin Tallink-takso. Kuulduse järgi on see kallis takso, aga mul kulus 5 eur. Kuid, Ülemiste keskusest lennujaama sattusin ma vist petise otsa. Mul kulus 10 eur. Ise olin loll, et ei olnud tähelepanelik. Aga selleks ajaks oli mul Eestist nii siiber, et ma viskasin 10 eur ja jooksin lennujaama.

Lõpuks sai kass lennukile saadetud ja ise sain ka. Edasi läkski kuidagi lihtsamalt. Passikontroll oli ok. Kardsin hullemat. Mul on koljuluus metall plaat ja kruvid. Kunagi oli avarii ja koljut parandati. Kardsin, et väravad hakkavad häält tegema. Võtsin isegi röndgenpildi kaasa. Aga kõik sujus hästi, mind ei otsitud isegi mitte läbi.

Ledsin õige värava. Tutvusin lennujaamaga. Hästi huvitav oli. Seal oli hoopis teine maailm. Seal reklaamiti Eestit. Ma arutlesin, kas Eesti lennujaam on just õige koht Eesti reklaamimiseks. Aga jõudsin selleni, et vale see ei ole.

Huvitav on see, et alles lennujaamas hakkasin ma nägema, mis on Eesti väärtus ja mis on Eestis head ning ilusat. Äkki peaks Eesti sees ka Eestit reklaamima. Et need masenduses ja mornid inimesed ka oskaksid hinnata ja näha, kui hea neil ikkagi on… Ei tea…

***

Lennukis ajasin kohad sassi. Läksin valele kohale, aga teine inimene ei nõudnud kohtade vahetust. Mõtlesin, et kui lennukiga õnnetust juhtub, siis meie isiksused lähevad vahetusse. Aga mis sellest.

Istusin akna juures ja istme number oli 13. Ei see number mind ei hirmutanud. Kusagilt on meelde jäänud, et statistiliselt on just see iste või istmerida kõige turvalisem. Õnnetuste korral on sellest kohalt eluga pääsetud.

Lennuki mootorid pangi tööle. Hakkasin kartma. Näidatti ja tutvustati kuidas ohu olukorras käituda. Kuulasin hoolega.

Lennuk hakkas liikuma. Kartsin meeletult. Mõtlesin, mida mu kass teeb. Andsin talle küll rahustit, aga mulle tundus, et see ei mõjunud. Mulle tikkus pisar silma. Eirasin seda mõtet.

Vaatasin aknast välja ja ootasin kuna lennuk maast lahti tõuseb. Aga seal ei olnud mitte midagi õudsat. Väga autosõidumoodi oli. Komm oli suus. Kõrvad läksid lukku, aga valu küll ei olnud. Paha ka ei hakanud, kuigi ma vaatsin oksekoti ka valmis ja panin käeulatusse.

Üleval öeldi, mitu kraadi külma on väljas (-45 kraadi Celsiuse järgi), lennuki aknad hakkasid ka jäätuma. Mul hakkas natuke külm. Aga üsna pea oli maandumine.

Lennuk sõitis 700 km/h – toodi võrdlus. Aru küll ei saanud, et see nii kiire on. Loodan, et ma valesti aru ei saanud. Kõrgus öeldi ka, aga ei meenud.

Ka see maandumine polnud migai hullu. Maandudes ei läinud isegi kõrvad lukku. Ilma asjata kartsin.

Vaade oli aknast väga ilus. Kui lennuk kõrgust võttis, siis pööras ta küljele ja ma nägin ilusti maad. Alguses ma natuke kartsin, mõtlesin, kas see on normaalne, et lennuk on külili, aga tundus, et see on ok. Äge oli.

Vaade oli sarnane sellega, mis avaneb Suure-Munamäe tornist.

***

See kõik oli nii tormiline, et mulle pole see kohale jõudnudki.

Aaa… see kohtumine ühe noormehega… Seda kohtumist ei tulnud. Kursaõega ka ei saanud kokku. Leppisime uue aja kokku, aga ta ei helistanud ja ma ootasin kuni kella 21-22ni ja läksin magama.

Nüüd olen ma natuke solvunud. Nii mitu korda leppisime aja kokku ja ta isegi ei teata, et ta ei saa… Aga las olla. Ta kirjutas mulle e-maili ja küsis reisi kohta. Aga ma ei vastanud. Mul oli kiire ja ma ei hakanud sellega vaeva nägema.

***

Kass oli lennukilt tulles šokis. Ma ei leidnud teda kohe üles. Ta anti teisest kohast kätte. Oma reisikoti sain kuuenda posti juurest, aga kassi sain üheksanda posti juurest. Kuid ma ei osanud teda kohe sealt otsida. Seega ta oli seal kaua aega. Kui ma ta kätte sain, siis ta näugus hullult.

Siis sain välja, sain emaga kokku ja võtsin kassi välja. Kass jalutas rihmaotsas natuke. Tegin talle pai. Siis rahunes ta maha. Lõpuks tahtis ta puuri tagasi minna.

Ema juude jõudmiseks tuli veel umbes kuus tundi reisida. Siis läks kass ka paanikasse ja tegi häda puuri. Ta oli must ja haises. Ma mõtlesin, et kass ei anna seda asja mulle tükk aega andeks.

Ema juurde jõudes, ma pesin kassi. Üllataval kombel ta ei karjunudki. Ta oli vist nii näljane ja janune, et ei saanud aru, mis toimub. Aga pärast pesu sai ta süüa ja juua ning õhtul tuli ta juba minu kaissu magama.

Järgmisel päeval kohtus ka ema koeraga. Nad ei saanud kohe hästi läbi. Aga tänaseks kass väemalt ei susise koera peale. Kuid jätkuvalt natuke pelgab koera.

Kass on uue koduga rahul. Tal on terve ülemine korrus. Päeval läheb sinna. Koer sinna ei saa. Täna on kass juba natuke uudishimulikum ja käib all ka kollamas.

***

Mina… Mulle pole see kõik veel päris hästi kohale jõudnud. Pean uue keele selgeks õppima. Inglise keelt ka ei julge rääkida. Täna proovisin koeraga inglise keeles rääkida. Koer mõistab inglise keelt paremini, kui eesti keelt.

Kui mõtlen tööle minemise peale ja võõraste inimestega rääkimise peale, siis tekib hirm ja paanika. Aga tagasiteed pole. Teisiti minuga ei saa. Olen metsik, minu taltsutamiseks tuleb teha kitsast tara ja jätta mulle vaid üks suund. Aga alati on oht, et hüppan üle tara, sest ma ei kannata, kui mind piiratakse.

***

Esmalt püüan siinse eluga kohaneda ja siis vaatan edasi seda töö asja.

Esimesed päevad olid väga kiired. Mu ema on selline siuh-säuh tüüpi inimene. Alustab asju, aga jätab lõpetamata. Ja siis teeb ta kiiresti ja natuke lohakalt. Mul on raske kohaneda.

Mul tekib stress, kui mind koormatakse ülesannetega üle. Alustan ühte tööd, siis ta palub teist asja teha… Ja lisaks on veel oma asju ka teha. Nt see äriplaan tuleks valmis teha.

Ema tahab, et arvepidamine jääks minu kanda. Et väljaminekute üle otsustan mina. Ta ei tea, kuhu ta end niiviisi mässib. Ma olen hull piitsutaja. Ma piinan ennast ja teistega olen ma umbes sama karm kui endaga (teistega olen natuke leebem).

Ema ütles esimese asjana, et olen kõhnemaks jäänud. Kuid eile ütles, et mulle on ussike kõhule tekkinud (rasvavolt, ta täpsustas). Ai, kui vihaseks ma sain. Olen jah, paks, veel paksem kui enne. Andke mulle rahu. Las ma olen see, kes olen… Nüüd räägib oma trenasörist, et sellega san vormi… Aga äkki ma ei tahagi vormi.

Ma ei taha olla keha ori. Olen nõus olema natuke paksem, aga ma ei ei ole nõus oma keha orjama nagu atleedid. Normaalsel inimesel ei olegi kõht sirge ja lihaseid täis. Ikka on kõhul väike mügarik. Eriti veel siis, kui ta kükitab või istub.

Mulle meeldib selle ajastu kunst. Siis püüti inimest võimalikult realistlikult kujutada. See on normaalne keha. (Mitte spetsiifiline (kulturisti) keha.)

Vahel ma lohutan end sellega.

Düsseldorfi Venus, asrmastsue jumalanna. Vanal ajal oli naise ideaal selline. Enne aja arvamist. Mulle on ka meeldinud suurte naiste kehad. Need on nii põnevad, nii palju volte. Kui nad liiguvad, siis on hea vaadata, seda kõikumise tütmi. Esimene samm on raske, aga edasi läheb nagu massi-inertsist.

Vartsi olen sama sugune.

***

Nagu arvata võib, siis mu rutiin on paigast ära. Emotsiooni pole. Olen kuidagi väga väsinud ja jõuetu. Enam ei suuda kükitada. Kui tulin, siis kükitasin pool päeva ja rohisin, aga nüüd ei suuda kükitada, et kassile toitu panna. Täiesti jõuetu. Mõtlen, et äkki on vedeliku puudus. Mul ei ole siin pudelit, kust ma vett joon ja vee joomise harjumust ka pole. Aga püüan selle tekitada.

Ema läks puhkusele. Nüüs on mul kaks kodulooma vaja hooldada ja koeraga tuleb ka jalutada. Lisaks veel lilled ja aed hooldada ning maja ka.

Ma saan hakkama. Alati olen saanud. Saan ka edaspidi.

***

Ma ei saanud ema WLAN võrku tööle. Seega on internetiga natuke nadi. E-posti saan vaadata, aga nt blogisse ei julge tulla kui on oht, et ema tuleb seljataha. Ma loodan, et ta ei tea seda blogi.

***

Homsest püüan endale uue rutiini tekitada. Püüan ka tegevuste nimekirja lühemaks teha. Kasvõi oma asjad ära teha (nt äriplaan), siis saan ema asjadele keskenduda.

Täna palus ema, et ma talle kohvi teeksin. Hakkasin kohvi tegema, siis kutsus ta, et arvuti juures oli tal mingi jama… Ma pole harjunud segajatega, ma ei oska segajatega töötada. Igatahes, tulemus oli see, et tegin kohvi ilma kohvita, kohvimasinas läbi filtri vett. Ikka juhtub.

Paraleelselt oma igapäeva kohustustega püüan teha plaani, kuidas tööle minna, kuidas mu elu siin hakkab välja nägema.

***

Kui ma päris aus olen, siis mulle pole ikka veel kohale jõudnud, et olen Taanis. Mulle pole kohale jõudnud, millega ma hakkama olen saanud. Miljonid (dollarid) võiksid ka niimoodi mu pangaarvele tulla.

Ema ütles ka, et talle pole see kohale jõudnud, et ma tema juures elan. Täna läks ta puhkusele. See oli tal sama rutakas otsus nagu minu kolimine. Läks lennukile ja mõtles, et kas see kõik on päriselt või mängult. Kõik tundus nii ebareaalne.

***

Aasta tagasi ei osanud ma arvatagi, et elan Taanis. Ohh… Olen müstika, ma ei saa ka endast aru.