Dialoog Minny peas.
M1: Kas kirja ka on tulnud?
M2: Ei ole.
M1: Kas keegi Skypes on (keegi, kes veel minuga suhtleb)?
M2: Ei ole.
M1: Äkki on postkastis mõni vastamata kiri?
M2: Ei ole. Viimasele (mul meeles olevale) mitte vastamata kirjale vastasin.
M1: Äkki on midagi uudist?
M2: Ei ole, sama teema, mis hommikulgi. Neli noort inimest jälle surnud. 15-aastased tüdrukud. Mida mina selles vanuses tegin. Ahjaa… Planeerisin pere raha asju. Mõtlesin, mida süüa saab 100 EEK nädal (4 inimest ja kaks koera)… Kas ma oleksin istunud joobes inimese autosse? 15-aastaselt mitte, siis polnud aega inimestega suhelda. Aga 12-14 aastaselt vist oleksin küll seda teinud, kui tutvusringkonnas oleks kellelgi auto olnud. Siis ei mõtle ju, äge on.
Vaikus….
M1: Kuna ma viimati oma blogisse kirjutasin?
M2: Võiks uue postituse teha küll.
M1: Aga mida kirjutada?
M2: Ah, trüki lihtsalt tähti ja hakka neist sõnu moodustama.
M1: Eks ma nii siis teengi.
Klaviatuuri klõbin.
Vaikus…
M2: Oota, mul peaks siin laual olema mingi tegevuste nimekiri, mis ma täna plaanisin teha.
M1: Jah, on küll, aga sa ei taha ju taani keelt õppida ega tööd otsida ega CV inglise keelde tõlkida… Siis on veel mingi nõme lihvimine, siis oled üleni valga pahtliga koos ja peab veel koristama. Ajalehti sa vaevalt täna seina jõuad panna. Isaga ühendust võtta? Seda ka nagu ei tahaks… Seega ei ole ju sealt nimekirjast midagi võtta… Jätka toksimist…
Vaikus…
M2: Äkki ma vähemalt prooviks seda lihvimise asja ja kui ma kiiresti teen, siis jõuan need ajalehed ka seina panna. Saan kasulik olla.
M1: Kas on mõtet? Nagunii oled sa valesti teinud ja kortsud on sees jne… Värvida sa ju ei või üksi.
M2: Jah… Seda nüüd küll. Ma siis istun edasi ja vaatan seda ekraani. Ma ei kujuta ette, kuidas ma töö leian… Mis töö ma leian? Mida ma kuu aja pärast teen? Istun ikka veel siin ja vaatan oma blogi? Ema tahab, et ma suhtleks inimestega ja et ma mõnele kursusele läheksin. Ma küsisin, et kas postitanstu kursust ka siin pakutakse. Ema eiras, vaikis… Nagu ma polekski midagi küsinud… Väga konservatiivseks muutunud siin. 
Ma ei oska enam seda pailapse rolli mängida. Olen unustanud. Nüüd olen kasvatamatu, tahumatu, igati raamidest väljas. Hull asi on veel see, et ma nagu ei tahagi enam nendes raamides olla.
Eile õhtul vaatasin filmi “Pretty woman”. Ema tõi selle ja ütles, et väga hea film ja ma pean seda vaatama. Eile siis vaatasin. Oli jah hea film. Ma olen sama kombetu nagu see Vivian oli… Ma kujutasin ette, et ema unistab, et mul läheks ka sama hästi nagu Vivianil läks. Aga mina ei ole prostituut ja ei puutu nii paljude meestega kokku, seega tõenäosus, et mul nii hästi läheks on väga väike.
Aga unistamise materjali sain juurde. Õhtul plaanin jälle koeraga jalutama minna, eks ma siis unistan jälle.
Ma ei tea, kuidas teised filme vaatavad, aga mina hakkan filmi kommenteerima (oma peas). Nt kui näidatakse pool paljast naist, siis mõtlen ma midagi sellist “turundus, püütakse filmi maha müüa…” Naise alasti keha müüb nii naistele kui ka meestele. Naised vaatavad kui iidolit (iidol-keha) või konkurenti, aga mehed vaatavad seda ilu.
Selles filmis oli seda ilu väga palju. Aga minu arust oli see ilu liiga kondine. Minu tagasihoidlik maitse.
Siis mõtlesin, et kui näitlejal palutakse paljaks võtta, kas see on filmitegijate haige fantaasi rahuldamiseks või tõesti müüb paremini, kui keha on teki all paljas (mitte väheke kaetud). Ega üldiselt kõike ei näidata nagunii…
Mina poleks nõus kunsti nimel end paljaks võtma. Seega ma ei sobigi modelliks ega näitlejaks… Mul pole enesekindlust ja ma suhtun sellistesse palvetesse kerge (tugeva) eelarvamusega.
Ja siis ka see vanamoodsus. Minu keha on vaid minule ja minu abikaasale. Teised ei pea nägema neid võlusid. 
(Vahel saavad natuke piiluda (liiga avar pluusikaelus).)
Ema ütles, et minust saaks hea modell, rõiva-modell. Ei-ei, mitte see hernehirmutis (loe: luu ja nahk), mis moelavadel ja ajakirjakaantel on, vaid inimeste modell. Ta ütles, seda selle pärast, et ta tegi mulle ühe jaki ja see jakk talle nii väga meeldib ja eriti meeldib talle see jakk minu seljas. Ja üldse meeldivad talle tema riided minu seljas. Ta ütles, et mul on standardkeha, et mulle on hea riideid teha, sest need istuvad mulle hästi.
Mina nii ei arva. Ja ma ise arvan, et pildil ma ilus ei ole. Nt ema tegi ühe pildi. Ütles, et tahab minust pilti teha, sest ma olevat nii ilus (tegin meigi ja panin ilusad riided, et välja sööma minna). Aga kui ema pilti hakkas tegema, siis tuul ajas juuksed näo ette ja kui oleks nägu näha, siis see oleks ka imelik. Ma ei ole foto-tüüpi inimene. Mind peab lives nägema. Kaamera petab ka ära.
Kusjuures jah… Mu ema ütles “… tahan sinust pilti teha, sest nüüd/täna oled sa väga kaunis…” Et siis, olen kaunis ainult meigiga? Ripsed värvitud ja jumestuskreem peal? Et ilma meigita ja koduriietes ei ole ma kena. Kole olen … Ohh… Kasvatan endale paksu nahka siin.
Siis tahtis ema minust pilti teha, kui ma olin öösärgis… Oletan, et oli vaja kedagi hirmutada ja selle jaoks pilt?
***
Täna käisin jooksmas. Aeg 1 h ja 9 min ja jooksin u 8 km, aja seda kõndimisega pooleks.
Väsitav oli. Palav oli ka. Tahaks hakata tihedamalt jooksmas käima ja tekitada endale mingi rutiini ja plaani. Hetkel mul seda ei ole. Nokitsen nii nagu pähe tuleb. Nt pregu istun siin arvutis jälle. Ei ole kasulik. Eesmärkidele ka lähemale ei liigu.
Ok… Ma lähen nüüd ja otsin selle liivapaberi ning hakkan lihvima. Teen kuiva lund ja kujutan ette, milline näeks välja talv…