Läbi sai…

Õnneks said need piinarikkad vabad päevad läbi. Mul oli tunne, et hakkan hulluks minema. Tavaliselt pole mul probleemi olla üksi (päevi, nädalaid, kuid), aga nüüd oli see küll mega raske.

Ma ei tea, mis juhtunud on. Võib-olla mõjub kevad sedasi.

Šarunas oli vajutanud FB-s seda “meeldimise” nuppu ühe neiu pildile. Jah, mul pole võimalustki.

***

Homme lähen jälle tööle. Loodan, et saan seal igal esmaspäeval käia. Saan natukenegi raha. Kool hakkab ka. Nüüd enam vabu päevi pole.

Nüüd olen ma ka see “raha näljane”. Aga mina ei taha raha, ma tahan raha oma vanemate jaoks. Aga neil on palju raha vaja. Mina nii palju raha kokku ei saa. Kui ma just superstaariks ei hakka. (Üks kord proovisin, aga minu annet ei märgatud.)

Olengi natuke segaduses. Ma ise ei taha nagu midagi. Oleks koht, kus pikali heita, turvaline ja soe. Oleks midagi süüa ja saaks kassi ka kaasa võtta. Muidugi kapriissematel päevadel sooviks ka meeldivat vastluskaaslast või kallimat.

Minu eesmärgiks on leida töö. Selline püsiv ja rutiinne töö, küll ma siis oleksin rahul. Tõesti, kui ma mõtlen sellest, et hommikul heliseb kell, ma panen end riidesse ja lähen tööle. Teen mida, mida ma oskan ja saan tasu. See oleks minu koht. Sinna ma kuuluksin. Aga selleni on veel nii palju aega. Sest ma ei suhtle veel. Senikaua, kui ma ei suhtle, senikaua, ei ole mul kohta.

I ütles, et mulle oleks vaja üksikut saart. Sellist saart, kus ma elaksin üksi. (Seda ütles ta mu vigisemise peale. Ma ei mäleta, mida ma talle rääkisin. Kas seda, et mulle ei meeldi rahvarohked kohad, ma ei käi ujumas, ma olen kohutav suhtleja, ma ei leia endale meest… Midagi sellest repertuaarist.)

Aga rahaga on selline lugu, et mul pole seda vaja. Selles mõttes, et hädapärase vajaduse kataksin ära, aga kui ma raha koguksin, siis teeksin ma seda oma vanematele. Ma ei oks aise midagi tahta.

Võib-olla see töö-otsimine ja rahateenimine mul ei õnnestugi sellepärast nii hästi, et ma ei janune raha järgi. Minu silmad ei lähe särama dollarite peale. Minu silmad lähevad särama, kui ema saab oma laenud makstud ja isa saab vanaemat aidata jne…

Muidugi nüüd motiveeriks mind ka rutiin ja töö. Inimesed, kolleegid… Ma igatsen oma uut klassi. Keeltekooli klassi. Ma tõesti tahan juba kooli minna ja olla seal. Jah, justnimelt, see kuulumise vajadus on seal kaetud. Ma tunnen, et ma kuulun sinna, mul on seal koht.

Kunagi mõtlesin, et see Maslow püramiid ei ole tegelikult nii eluline midagi. Just see kuulumine. Mõtlesin, et see kuulumise vajadus on see, et peab olema kaetud brändi-vajadus (et need brände taga ajavatel tibidel on see kuulumise vajadus). Aga tuleb välja, et eraklikul ja üksildasel Minnyl on ka see vajadus. Ka tema (st mina) tahab (tahan) kuuluda kuhugi.

***

Viimasel ajal ole tundnud suurt huvi Christiania linna vastu. See on hipide linn Taanis. Just see hipindus. Ma olen ju ka hipi-mõtlemisega. Kanep veel puudub.

***

Täna on vist jälle selline madalseis. Vahel käivad need hood peal. Olen mitu päeva juba paaniliselt otsinud head vestluskaaslast, seda kuuluvust (kuhugi), aga pole leidnud. Nüüd tekib see masendus.

Esiteks. Püüan ma unustada oma vanemate raha nälja. Püüan keskenduda sellele, kes olen mina, mis on minu võimuses, mida ma saan muuta, mida ma tahan jne…

Teiseks. Kui olen emotsioonid saanud kontrolli alla, tasakaalu. Siis püüan endale seda vurtsu, seda elektrit anda. Esitada endale suur väljakutse ja siis rabeleda. Hüpata üle oma varju. Teha midagi eriti ägedat.

***

Kui ei tea täpselt ega kindlalt, kuna see lõpp tuleb või on, siis on tunne, et aega on lõputult või siis, et aega pole enam üldse ja kõike olen valesti teinud, ja mind tuleks ühiskonna registrist maha kanda. Selles mõttes, et ei ole ma majandus-sipelgas (rattakene), ei tooda ma teisi sipelgaid, ei muuda ma maailma, ei valitse ega ole iidoliks. (Asotsiaal, füüsiliselt olen, aga juriidiliselt pole mind olemas).

***

Ma pigem mõtlen, et aega mul on, kuhu ma ikka kiirustan ja ulbin edasi.

Midagi tahtsin ma veel kirjutada. Aga unustasin ära… Pea on täitsa tühi.

***

Hommikul käisin jooksmas (1 h 10 min). Olen rahul. Ega eriti ei viitsinud täna minna, kätekõverdused tulid juba raskelt, aga ikka tegin ära.

Üldiselt olen tänase päevaga rahul.