Depression?

Ma tean, et ise-endale diagnoosi ei panda, aga ma teen seda ikkagi. See aitab mul enda olemist paremini mõista. Kergem on hingata.

Ma sain endale ühe elektroonilise lemmik-app‘i. Selline asi nagu “Moodpath”. See on väljatöötatud depressiooni põdevatele ja bibolaarsetele isikutele. Ta küsib kolm korda päevas küsimusi: 4-5 tükki korraga. Saab hinnata oma emotsioone ja kirjutada üles oma mõtted. Näitab ka statistikat. Lisaks on lugemist (depressioonist) ja saab kuulata ühte meeldiva häälega meest. (Lama rahulikult või istu, tunneta oma keha, kõik tunded on lubatud, it’s ok…). Muidugi kõik on inglise keeles, aga oma sissekanded võib vabalt endale mugavas keeles kirjutada.

Kui 14 päeva saab täis, siis andvat app tagasisidet, hindab minu vaimset seisundit. Kas on depressioon ja kui tõsine see on. Mitte, et seda saaks arstina kasutada, vaid minu puhul paneb see mind enda peale mõtlema ja oma tundeid hindama. (Kusjuures see on üsna lihtne, sest seal on valikuvariandid ka. Et kui ise ei suuda midagi välja mõelda, siis valid nende hulgast. Üks kõik kui palju.)

Nad müüvad lisaks harjutusi (enesekindluse tõstmiseks ja muud sellist), aga mina neid ostnud ei ole. Mulle esialgu piisab sellest osast, mis on tasuta.

Jah, see on interneti-põhine, seega on oht, et kogutakse väga tundlikku datat kasutaja kohta. Aga mind see praegu ei häiri. Üks tühi koht tunneb end emotsionaalselt pahasti ja mis siis?! Vahel oleks isegi lihtsam, kui teatakse, et mul on tegelikult halvasti, siis ei pea ise alati selgitustööd tegema. :D (Nt. “mul on drpressioon ja sellepärast meeleolu kõigub ja ma olen negatiivne ja vahel nõuab suurt pingutust voodist üles saamine, seega ei ole ma mõnikord lihtsalt võimeline kuhugi minema või midagi tegema, inimestega suhtlema, sest kogu energia kulus sellele, et see tina raske kere liikuma saada. Mõni päev on nii hull, jah. Teine päev on jälle parem.”)

***

Toon selle vana asja tagasi, sest see pole veel massidesse läinud. Vähemalt ei olda seda endale teadvustatud. (Eks ma ise ka olen üsna kaugel tsivilisatsioonist, kusagil põldudevahel, kuhu on koondunud juba mulla-lõhnalised vanemad inimesed, kes ei puutu kokku uuema teadusega või nimetavad seda lolluseks.)

Piltlikult öeldes tunnen ma end nagu ühe jalaga invaliid, kes peab pidevalt kuulma soovitusi “mine jookse poodi ja too piima, kõik suudavad seda, see on lihtne, lihtsalt mine ja jookse”. Aga ühe jalaga on võimatu joosta. Tõesti, kui jäädi äsja jalast ilma, alles õpitakse uue olukorraga, teadvustatakse, et tõesti, nüüd on ainult üks jalg.

Minu depressioon, ma nimetan seda seisundit nii, kuigi tegelikult võib sellel olla mõni muu nimetus. Minu jaoks on see depressioon.

Minu depressiooniga on ka nii, et ma alles tuvastasin selle. Enne ma aimasin, aga nüüd olen hinnanud end, enda olekut ja mõtteid ning olen avastanud päris palju depressiooni sümptomeid.

Enne ma ei teadnud, mis minuga toimub. Süüdistasin end laiskuses ja saamatuses. Teised kõik käivad ettevõtteid külastamas ja küsivad aktiivselt tööd ja teevad koguaeg midagi, aga mina ei saa. See ärritas mind omakorda ja ma kritiseerisin end veelgi koledamate sõnadega ja nõudsin rohkem.

Ma tean, et ma suutsin seda. Kunagi ma käisin ettevõtteid külastamas, ma olen ettevõtetesse helistanud ja võõrastega suhelnud. Seega oskus ja kogemus kui selline mul on. Ma tean ka, et see on väga oluline töö saamiseks. Aga mida ma ei teadnud, on see, et depressioon on haigus ja olla haige on täitsa ok.

Nüüd ma tean, et kui mul on halvem, siis ongi suur saavutus juba see, et ma voodist välja tulin. See on suur samm ja ma võin end kiita. Ja täiesti vale on end karistada, mõnitada või alandada, et täna on halvem kui eile või et täna olen ma nii lootusetu “väetis”.

See teadmine on alandanud mu kriitikat ise-endale. Mulle meeldib õhtuti kuulata seda meeldivat meeshäält, mis ütleb mulle “it’s ok… and that is ok too” (Moodpath). :)

Lisaks sellele on depressioonil teatud mõtte-mustrid. Ma olen ise ka märganud, et sama olukord toob hoopis teise reaktsiooni ja mõtted mulle (erineval ajal). Kord on see olukord naljakas ja teine kord on see solvav ja alandav. Nüüd ma tean, et see on depressiooni mõju ja need on vaid mõtted, mitte reaalsus. See laseb mul näha asju teises valguses. Aga kindlasti tuleb veel kõvasti harjutada.

Seega olen teinud edusamme võitluses endaga. Mis on ju hea. :) Aga nüüd need teised. Ohhh. Sügav ohe.

“Sa pead minema ja ettevõtteid külastama. Kohe. See on väga-väga vajalik.” Justkui ma sureksin kui ma seda ei tee nüüd ja kohe. Minus tekitab see trotsi. Ma ütlesin Nicanorile, et mina ise otsustan kuna ja mida ma teen. Praegu on mul halb ja ma ei tee seda.

Alati on see küsimus, kui palju ma peaksin selgitama. Ma ei taha temaga nii isiklikke asju jagada. Ta ei ole selles tsoonis. Seega minu põhjendus on halb ja ei tee. :D Tema jaoks kõlab see, et ma olen laisk ja liiga tagasihoidlik jne. Tema peab mind tõukama tegudele. Ainuke, kuhu ta mind tõukab, on endast kaugemale. FB-s on blokeeri nupp ja minu fiktiivne kalender võib olla pilgeni täis, pole aega.

Minu dilemma ongi see, et ma ise saan nüüd aru, et olen haige ja seetõttu pole võimeline tegema asju, mida ma varem suutsin. Ma aktsepteerin end ja oma haigust, püüan seda ravida. Aga need teised.

Septembris pean ma kohtuma oma nõustajaga töötukassas (JobCenter). Tema ei mõista mind. Juba viimane kord oli temaga raske rääkida, sest ma ju nägin, et ta on minust nii kaugel kui vähegi saab.

Tohutult raske on teistele selgitada, et liigun madalatel pööretel (pole jõudu, vähamalt mitte sellist nagu varem) ja see on täitsa ok. Jah, varem liikusin täistuuridel, aga praegu enam mitte. Ma ei vaja lisa hoogu, ma olen teadlikult madalatel pööretel. :D See on vajalik protsess, et ma taas terveks saaksin.

Selles olukorras, kus ma praegu olen, on natuke ebamugav vaadata teisi (nt. uudised ja muu meedia). Selles mõttes, et päris paljud asjad näivad võltsidena. Aga sellele võltslusele kiidetakse nii takka, et lõpuks kaotavad kõik kokkupuute reaalsusega.

Ma tean, et nendel teistel on ebamugav lugeda minu blogi ja vaadata mind. “Otsib tobedaid vabandusi, et lohetada.” “Lollike rikub oma karjääri ja elu ära, sest laseb end käest.” jne…

Õnneks teiste mõtteid ma lugeda ei oska. :) Oma elu elan ma ise. Teised vaadaku ise, kuidas oma eluga hakkama saavad. Kõige-kõige olulisem on see, kuidas mina end tunnen ja mida mina tahan. :)

Mina tahan natuke vaiksemalt võtta ja õppida end tundma. Saada haigusest võitu ja tunda end väärtuslikuna ja olulisena ka alla keskmise ja alla kehvema (tulemuse, isiku). Jah, mõnel läheb paremini kui minul, mõni on saavutanud rohkem kui mina, samas on neid, kellel läheb ka halvemini, kes on teinud veel rumalamaid otsuseid kui mina. Ja mis siis?! See ei muuda ega mõjuta minu väärtust. Mina olen mina. Olen omas elemendis ja olen jätkuvalt parim versioon ise-endast. :D

Tänan lugemast! :) Päikest!

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>