Väss

Ma tunnen, et olen selle ootamatu ja suure koormuse all kössi vajunud.

Ostsin voodi ja muud pudi-padi. Sain kätte, nad said ka raha kätte, aga nad broneerisid mu raha topelt. Ja see ei olnud teps mitte väike summa. Seega nad hoiavad põhjuseta kinni minu raha, juba kuuaega. Miks minuga nii juhtub?

Käisin jälle töövestlusel. Nad soovitasid mul puhkuse võtta enne tööle asumist, sest pärast võib tekkida lünk õpitavasse. Kui nad mulle kindlalt ütleksid, kas ma saan selle töö või ei, siis saaksin ma juba täna piletid osta, puhkuse tellida, puhkuse raha tellida (jälle tuleb mul oma eks-eks töökohaga jageleda, et nad sellel korral mulle maksta ei unustaks). Stressitase tõuseb.

Puhkuse pean teatama 14 päeva ette. Aga ma ei tea ju kuupäeva veel. Aga tellisin ära, pärast täpsustan. Loodan, et saab nii.

Lennuk maandub Eestisse väga ebameeldival ajal. See lend, mida ma sihin. Aga H ütles, et hotellid on 24/7 avatud, et igal ajal saab sisse. Ok.

Pass ja ID-kaart tuleb tellida (need kiired). Foto sinna… Kõik tuleb saada passima.

Lisaks veel kaks ettevõtet tunnevad mu vastu huvi. Tore on, aga mul pole ju aega tööl käia. Ma eelistan maksuametit, seega ei taha teistele midagi lubada.

Mõned inimesed tahavad kohtuda.

Aga teate mis, sõbrad! Ma tahaks end kõigi eest ära peita. Lihtsalt ei taha kellegagi suhelda. Ma ei jaksa enam. Mu pea on igast jama täis. Mitu asja tules, ma ei kuule isegi oma mõtteid enam.

Täna lubasin ühele vastata. Kell läheb, aga vastust ei kusagil. Usun, et kui vastus ei ole kohe “Jah”, siis peaks see tegelikult olema “ei”. Saab asja kaelast ära. Kui miski ikka meeldib, siis ei ole küsimust, “Kas peaks”, “Kuna peaks” jne… Siis lihtsalt läheks ja teeks.

Mulle üldse ei meeldi “ei”-öelda, aga oma väärtust tuleb tõsta. Ei ole mina kõigi jaoks alati vaba ja saadaval. Ma olen ikka hõivatud naine.

Üldises plaanis ikka tegutsen veel. Tasa ja targu. Kuhu mul ikka kiiret.