Ega mul ei ole midagi kirjutada

Töötan usinalt (aga kodus).

Siin oli uudis, et avalikusektoritöötajad saadetakse koju täispalgaga. Kalavabriku “semud” tõstsid kisa, et nemad meie puhkust kinni ei suvatse maksta. (Ma olen ka avalikussektoris nüüd). Meid saadeti koju ja täispalga saame ka, kuid peame täisajaga töötama. (Tootma sama palju kui tööl).

Igatahes. Korraks tekkis piinlikkus. Nagu ma oleksin end mõnusale kohale upitanud ja õigel ajal. Aga samas, ma käisin ju raske tee läbi enne kui siia jõudsin ja siis ei pakkunud üksi kalavabriku töötaja oma toetust või abi või mõistmist. Näidati vaid, et olen mitte-tere-tulnud seal, naerdi mu üle, mõnitati ja polnud mingit inimlikku austust.

Haige ei ole. Kohati külmetust on, aga ei lähe hullemaks. Kui end soojas hoian ja teed joon ning ilusti magan, siis läheb paremaks. Aga ma ei viitsi end pikalt poputada, seega päris ok pole. Pean kaks korda päevas nina nuuskama.

Mõtlesin, et kohati on ikka päris hästi läinud. Eestist tulin tagasi just enne koroonat (samal päeval kui tagasi-lennule läksin, siis tuli Hiinast koroona uudis). Sain endale passi ja id-kaardi, kõik sujus. Seega pole kiiret sinna tagasi ka. Ei jäänud kuhugi piiri taha kinni.

Tööga olen rahul ja kolleegidega ka. Korteri tahaks ära anda, aga uuest omanikust pole ei kippu ega kõppu. Ootan, kui elu taas normaliseerub, siis vaatan edasi, mis saab.

Palju tegemist on. Ma arvan, et töö saamine võttis minult selle ängistuse, stressi, depressiooni-laadese asja ära. Igatahes. Ma tegutsen. FB-s käin kord päevas või kord nädalas, kuidas kunagi. Uudiseid ka väga ei loe. Ei ole vaja uusi foobiaid juurde tekitada.

Olen ema juures, kaugel tsivilisatsioonist, poes ei käi, inimestega ei suhtle. Töökaaslastega internetivahendusel, aga muidu mitte. Koeraga käin jalutamas, nädalavahetustel jooksmas. Seega… Üle pika aja tunnen end hästi. Nagu inimene.

Ühe raamatu lugemise just lõpetasin, kohe varsti alustan teist. Püüan järjele saada oma asjadega. Olen end natuke liialt koormanud, sest energiat tuli rohkem, siis automaatselt võtsin kolm korda rohkem eesmärke ette või asju, mida ma kõike tahaks teha ja jõuda. Tüüpiline.

Natuke muretsen, sest mul on aastane tööleping, seega järgmine aasta on lahtine. Hirmuga mõtlen, et see vastik töötuse periood tuleb ja venib jälle nii pikale. Aga mul on veel aega, et oma olukorda muuta. Plaani skelet on valmis, tuleb lihas peale kasvatada.

Meil on e-õppe-keskkond. Sealt kuhjasin endale kursuseid, midagi 20 kursuse kanti. Nüüd sain töölt uue ülesande. Internetivahendusel õpin seda. See on hästi keeruline, aga mulle tundub, et hakkan juba asjale pihta saama.

Jah. Nipet-näpet kõike teen, aga siia näed ei jõua.

***

Ma just Janiga rääkisin, et inimestel on suur draama, et nüüd ei ole kontakti kolleegide vahel, et ei kohtuta, ei saa lobiseda elust-olust. Meil on ka see suureks teemaks ja ikka korrutatakse, et võtke kolleegidega ühendust ja rääkige jne… Ma peaks vist end häbenema, aga ma ei näe probleemi. Nii mõnus on tööle keskenduda, eriti kui nii keeruline ülesanne on. Järg ei kao ära, keegi ei sega. Pea kohe puhkab.

Ma ütlesingi Janle, et ma olen nii palju introvert, et minu suhtlemisvajaduse tase on nii madal, et see olukord ei ole veel minus suhtlemise puudujääki tekitanud. Ta ütles, et ta tunneb sama moodi. Tema ema arvas, et ta (Jan) tunneb end nüüd nii üksikuna seal kodus, et ta võib siis rohkem ema vaatamas käia ja temaga suhelda. Jan ütles, et nüüd ongi hea garaažis vaikselt oma hobiga tegeleda.

Aga ma tunnen, et tööl ei ole nad veel päris minuks valmis. Seega hoian ma teemast eemale. Ma ei suuda valetada ju ka. Mul on ainult üks lause: “Jah, ma igatsen oma kolleege.” Minu relvaks on veel kehva taanikeele oskus. Või-noh. Nad ei tea veel milline mu taanikeele tase on, sest ma ei ole nendega eriti suhelnud. Ja kui olen, siis olen olnud väga pabinas, seega räägin kolm korda kehvemini. Aga noh…

Mina keskendun sellele, mis on hästi. Praegu naudin ma kodus töötamist ja selle eeliseid ning kui kontorisse tagasi lastakse, siis naudin sealseid privileege/eeliseid. Seega on mul alati hästi.

Lõpetan tänase sissekande. Oli meeldiv taas siin olla. Nüüd tuleb käsile võtta järgmised asjad.

***

Ei üks asi veel. Kunagi (1-2 aastat tagasi) kasutasin tutvumisportaali. Kirjutasin seal ühe noormehega. Päris pikad kirjad oli ja väga huvitavad. Huumorisoon oli ka sarnane. Ta küsis, millised mehed mulle meeldivad. Ma kirjutasin, et ma ootan oma printsi, valgel hobusel ja kuningriigiga. See ei heidutanud teda, ta kirjutas midagi sama põnevat vastu ka.

Ta tahtis nagu kohtuda, ma olin nõus ja siis hakkasin põdema ja kirjutasin midagi väga tobedat. (Ei mäleta või ei taha mäletada. Vist midagi seksuaalset. Kurat seda teab. Igatahes, väga piinlik.) Ja siis läksin kooli, samasse linna, kus ta elab. Kirjutasin talle ja soovisin kohtuda. Vist kaks korda. Aga enam mitte ühtegi vastust ei tulnud. Olin natuke kurb ja löödud. Aga leidsin uue hobi.. .

Point: Me töötame samas osakonnas. Ma ei tea, kui tõenäoline saab see olla. Meie hoones on 250 töötajat, meil on üle 30 osakonna, lisaks veel teine hoone, kus on Gældstyrelsen. Ma ei tea, kuidas seda tõlkida. Igatahes… Ma teadsin, et ta töötab maksuametis. Aga ma arvasin, et ta töötab selles linnas, kus ta elab. Aga ta töötab hoopis ühes teises linnas 30-40 km oma kodulinnast.

Võib-olla juhtub seda inimestega tihti. Ma olen netis ära hirmutanud üsna mitu mees-olevust, arvan, et 5-kanti. Taanis ainult üks. Ja nüüd töötan ma temaga koos.

Ma ei tea, kas ta tundis mu ära või kas ta mäletab mind. Mu nimi on siin üsna eriline, seega… Kui ta peaks mind mäletama, siis ta kindlasti teab, et see olen mina. Me oleme paar sõna rääkinud (meie osakonnas on 33 inimest), aga see oli rohkem tööasjus.

Nüüd ma tiksun seal tööl nagu viitsüstiku otsas. Kas ta mäletab mind? Kuidas ta mind mäletab? Mida ma talle kirjutasin? Kindlasti jätsin ma talle üsna meeleheitel mulje. Kas ta on kellelegi rääkinud sellest?

Vahel tahaks teada, kuidas need tavalised ja normaalsed inimesed elavad. Kuidas nad oma päeva õhtusse saavad, kuidas nad vigu ja rumalusi väldivad. Kuidas nad suudavad koguaeg nii normaalsed olla. Ma ei saa. Ma püüan hoida madalat profiili. Olen hästi tasa ja pigem kuulan kui räägin ja annan lühisesi vastuseid jne… Aga näed… Ikka ma suudan end kuhugi mässida. Mul tõesti olid head kavatsused ja ma ei ole nii võlutud sellest noormehest. Ma tõesti ei läinud sinna tema pärast. Ma ei jällita teda. Olin ta juba natuke unustanud.

Imelik on suhelda kellegagi, kui tegelikult tead temast rohkem. Siis tuleb endale koguaeg meenutada, et töö-mina ei tea, et tal kaks last on ja töö-mina ei tea, et ta õde tegeleb hesoteerikaga/kaardikunst/ennustamine (hobi korras muidugi) ja need teised asjad.

Jah. Ja mina veel lubasin endale, et sellel korral ma teen kõik hästi lihtsaks. Mitte mingit teemat tööl. Kõik hästi normaalne. Sõbralik. Ülemustest hoian eemale ja keelan endal ka fantaseerimise neist… Vana hobune tahaks ka vahel kaerust unistada. Eks ole…

See on mind natuke närinud. Ikka mõtlen, kas tõesti võib selline asi juhuslikult juhtuda. Alguses mõtlesin, et Taani on mulle väikseks jäänud. Tuleks edasi liikuda. Või siis Taani pealinna proovida. Nüüd mõtlen, kas selline kokkusattumus on midagi väga haruldast, nagu lotovõit. Või seal ei olnudki teisi võimalusi, et see on täiesti loomulik asjade käik.

Infoks. Ta ei ole ülemus. Algselt oli mul vestlus teise osakonna juhatajaga, siis kolmanda ja neljandaga ning lõpuks maandusin ma sinna. Ja minu ülemus ütles, et see esimene juhataja olevat mind väga kiitnud ja soovitanud.

Sedasi see eluke siin veereb.