Meie tarbimisühiskonnal on kalduvus koguda enda ümber rohkem asju kui tegelikult eluks vaja on. Keskmiselt tarbib rikka tööstusmaa elanik aastas 300 kilogrammi standardset kontoripaberit. Kusjuures kontoripaberi kasutamise uuringud näitavad, et keskmiselt prinditakse täis alla poole pinnast. Paberi ületarbimise probleemi tõsidus seisneb selles, et üle 70 protsendi paberi toormest toodetakse ökoloogiliselt väärtuslike ja elurikaste metsade hävitamise teel. (Paesüld, 2011)
Paraku ei ole metsade eesmärgiks meile ainult paberit toota. Erinevate kliimavöötmete metsad kujutavad endast elurikkuse kantsi, peites endas mõne eksperdi hinnangul ligi 2/3 planeeti asustavatest liikidest. Samas on metsadel ka oluline roll Maa kliima reguleerimises, sidudes märkimisväärsetes kogustes süsinikdioksiidi. (Paesüld, 2011) Metsade raiumise ja nende vähenemise tulemusena surevad välja mitmed loomaliigid. Kuid probleemiks on ka see, et metsade ja taimestiku vähenemise tõttu pääseb rohkem süsihappegaase Maa atmosfääri, mis neelates soojuskiirgust põhjustavad kasvuhooneefekti (Vikipeedia vaba entsüklopeedia, 2011).
Kuid raiskavalt ei kasutata mitte ainult (vihma-)metsi, vaid oma kasvavate vajaduste rahuldamiseks oluliste tegevustega hävitatakse ka ookeanite ja merede elulist keskkonda. Meredes paiknevad korallrifid, mida nimetatakse ka merede vihmametsadeks nendes pulbitseva elurikkuse tõttu – kattes alla protsendi ookeani pindalast, on nad koduks neljandikule meres elunevatest liikidest. Kuid inimtegevuse tõttu toimub kliimasoojenemine ja CO2 kogus suureneb Maa atmosfääris ning süsinikdioksiidi kontsentratsiooni tõus merevees põhjustab selle hapestumist. Kuna koralli polüübiga sümbioosis elav vetikas vajab eluks kindlat temperatuurivahemikku, siis inimtegevusest tulenevalt on see keskkond rikutud ja see omakorda põhjustab korallipolüübi hukkumist. (Paesüld, 2011)
Vähem kui poolesaja aastaga on hävinenud neljandik troopiliste korallriffide ökosüsteemidest ja kui inimtegevuse surve kasvab, siis lähema kümne aasta jooksul võib hävida veel 14 protsenti korallriffidest ning 10-30 aasta jooksul 18 protsenti. Kuid korallrifid on olulised kuna pakuvad varju kalamaimudele, toetuspinda tohutule taimede plejaadile ning lõpuks kaitset lainetuse kulutava tegevuse eest loendamatutele saarekestele. Korallriffidest tulenevaks peamiseks kasuks on see, et nad annavad oma panuse 109 riigi rannajooni kaitsmisesse. (Paesüld, 2011) Riigi territooriumit ei kahanda üksnes naaberriikide pealetung, vaid seda vähendab ka mere ja ookeani lainete kulutav jõud.
Vaatamata sellele, et meie ümber tundub olevat palju vett, valitseb maailmas veepuudus. Keskkonnaministeeriumi asekantsler Harry Liiv on öelnud seoses ülemaailmse veepäevaga, et ehkki Maast on kolm neljandikku kaetud veega, on vaid tühine osa sellest mage vesi. Ligikaudu 70 protsenti, mõnes arenguriigis isegi 95 protsenti kasutatavast veest kulutatakse põllumajanduskultuuride niisutamiseks, toiduainete tootmiseks ja toidu valmistamiseks. (Keskkonnaministeerium, 2011) Kroonilise veepuuduse all kannatavate piirkondade arv kasvab pidevalt, kõige suurem mure on see aga maailma kuivemates paikades, kus elab rohkem kui 2 miljardit inimest, sealhulgas pool kõikidest vaestest inimestest. Paljudes Põhja-Aafrika ning Lähis-Ida riikides, nii nagu ka Mehhikos, Pakistanis, Lõuna-Aafrikas, Hiinas ja Indias esineb veepuudus periooditi, kuna enamik magedat vett kasutatakse ära niisutamiseks põllumajanduses. (Keskkonnaministeerium, 2011)
20. sajandil kasvas vee kasutus 6 korda, seega 2 korda kiiremini kui rahvastik. Praegu puudub igal kuuendal inimesel võimalus saada minimaalset vajalikku kogust puhast vett (20-50 liitrit) päevas. Ligikaudu 3800 last sureb maailmas iga päev just seetõttu, et neil puudub juurdepääs puhtale joogiveele. (Keskkonnaministeerium, 2011) Inimene vajab vett oma elutegevuseks. See on oluline janu kustutamiseks ja toidu valmistamiseks, kuid seda on vaja ka ihu ning riiete pesemiseks. Rikastes arenenud riikides priisatakse veega tohutult, inimesed mõnulevad vannis ja paljud ehitavad endale basseini või kaks ning täidavad selle puhta veega, samas vaestes arengumaades surevad inimesed, sest pole puhast vett, et oma janugi kustutada.
Tarbimisvajaduse rahuldamiseks ei kuluta me üksnes rohkem loodusressursse, vaid tekitame ka suuremates kogustes prügi. Vaikses ookeanis hulbib Prantsusmaa suurune prügisaar, millest enamuse moodustavad plastmassitükid ja kilekotid. Sealjuures sureb igal aastal miljon mereelukat nende plastide ja muu merre sattunud prahi tõttu. (Tartu Ülikool, 2011) Tarbimisühiskond on suutnud juba tekitada väga suure reostuse.
Jätkusuutliku eluviisi viljelemiseks, ei tohiks Maa ligi 6,9 miljardi elaniku keskmine ökojalajälg ületada 1,8 globaalhektarit aastas. Eesti elaniku keskmine ökojalajälg oli aga 2007. aastal (viimased arvutatud andmed) 7,9 globaalhektarit inimese kohta aastas. Ameeriklaste jalajälje suurus on kuni 9,4 globaalhektarit aastas. See tähendab, et me elame globaalses mõõtmes vastutustundetult ja tulevaste põlvede võimaluste arvelt. Kui kõik elaksid nii nagu meie, oleks meie tarbimisharjumuste jätkusuutlikuks katmiseks vaja ligikaudu üle nelja maakera. (Tartu Ülikool, 2011)
Riiklikul tasandil juba tehakse midagi, et loodust säästa. Näiteks kõrgetasemelisel kliimakohtumisel Cancunis otsustati jaotada kahe eelseisva aasta jooksul viis miljardit dollarit arengumaade metsade säilitamiseks, võimaldamaks päriselanikel säilitada metsadega seotud traditsioonilist eluviisi ning otsida jätkusuutlikke majandamispraktikaid. (Paesüld, 2011) Kuid samas on sellel tasandil tehtud ka väga lühinägelikke otsuseid. Näiteks subsideeritakse palmiõli kasutamist biodiisli komponendina. Üle 80 protsendi palmiõlist toodetakse Malaisias ja Indoneesias, seda vihmametsade ja soode arvelt. Turbaalade kuivendamisel vabaneb atmosfääri 10 000 aasta jooksul sinna ladestunud süsinik. (Paesüld, 2011)
Samas ei peaks ainuüksi riik/riigid tegelema loodust säästvate tegevustega (ja nende soodustamisega). Isegi tulemuslikum oleks kui sellega tegeleks ja võtaks oma südameasjaks iga ühiskonna liige. Iga inimene saab anda oma panuse ühiskondliku tarbimise vähendamiseks ja igat muutust tuleks alustada iseendast.
Tartu Ülikooli geograafia osakond ühiselt oma koostööpartneritega on loonud Ökojalajälje kalkulaatori, mille abil on võimalus välja arvutada oma ökoloogilise jalajälje suurus. Minu ökoloogilise jalajälje suurus on 1,24 globaalhektarit aastas. See tähendab, et kui kõik inimesed elaksid ja tarbiksid nagu mina, piisaks 0,6 maakerast. Minu ökoloogiline jalajälg on väike võrreldes Eesti keskmisega. Aga see tuleneb peamiselt sellest, et olen vaene üliõpilane, kes säästab hästi palju, et õppemaksu tasuda ning mul on tohutult vedanud kooli, kodu, poe ja bussipeatuse asukohaga. Nad kõik on üsna lähestikku.
Kuna minu vanavanemad elavad maakohas ja vanaisa on väga looduse armastaja, siis väga suure osa värsketest köögiviljadest saan ma temalt. Seega kulub söögile ka vähe raha ja pakendi jäätmeid tekib vähem. Omakasvatatud nii-öelda toidu tooraine transport on korraldatud aasta lõikes hajali asetsevate sünnipäevadega. Kord tulevad vanavanemad ise linna ja kord sõidame koos perega nende juurde.
Minu kõige suuremaks jalajälje osaks on kodu. Kuna elan paneelmajas, mis on üsna vana ja seinad on soojustamata, siis küttele kulub palju energiat. Seda osa oma ökoloogilisest jalajäljest ei saa ma üksi mõjutada, sest majarenoveerimise üle otsustab korteriühistu üldkoosolek. Omalt poolt saan teha nii palju, et käin ühistukoosolekul ja hääletan majasoojustamise poolt. Seda ma ka olen teinud ja seega tean, et meie maja soojustamine on päevakorras ning sellega tegeletakse ositi, sest kardetakse laenu võtta.
Meie tarbimisühiskond on suutnud loodusele väga palju kahju tekitada. Sama moodi tarbides ei ole meie ühiskond jätkusuutlik, sest meie käsutuses on ainult üks maakera. Kuna kõik suured teod on saanud alguse väikestest ja igat muutust tuleks alustada iseendast, siis olen veendunud, et minu ja meie käes on ühiskonna tuleviku kujundamine. Mina olen oma esimese sammu astunud ja püüan olla sellega kõigile eeskujuks. Samas ei tohiks ma säästvat eluviisi unustada ka siis, kui minu majanduslik olukord paraneb. Ühiskonna osana on minu ülesanne anda edasi säästvat mõtteviisi. Üheskoos tegutsedes ja säästes suudame liikuda tarbimisühiskonnast jätkusuutliku säästva ühiskonnani.
Kasutatud allikmaterjalid:
- Keskkonnaministeerium, 2011. Ülemaailmne veepäev keskendub veepuudusele. [Online] http://www.envir.ee/400371 [11.12.2011]
- Paesüld, A., 2011. Agur Paesüld: raiskav maailm. [Online] http://arvamus.postimees.ee/376777/agur-paesuld-raiskav-maailm/ [10.12.2011]
- Tartu Ülikool, 2011. Ökojalajälje kalkulaator. [Online] http://www.ut.ee/mobility/jalajalg/ [09.12.2011]
- Tartu Ülikool, 2011. Ökojalajälje kalkulaator. Säästlik tarbimine. [Online] http://jalajalg.positium.ee/K_more.html [09.12.2011]
- Vikipeedia vaba entsüklopeedia, 2011. Kasvuhoonegaasid. [Online] http://et.wikipedia.org/wiki/Kasvuhoonegaas [13.12.2011]
Selle essee kirjutasin ma kõrgkoolis ja aine “Ärieetika” raames. Oma ökoloogilist jalajälge saab arvutada järgneval veebilehel: http://www.ut.ee/mobility/jalajalg/
Seal avaneb küsimustik, millele tuleb vastata ja lõpus saab näha tulemust erinevatelt graafikutelt ning saab tagasisidet, et kui terve maailm tarbiks sama palju kui selle testi täitja, et kui palju maakerasid läheks sellise tarbimise juures vaja. (Miks me veel eksisteerime? See tuleneb sellest, et kõik ei tarbi nii palju kui meie, nt Aafrika vaesed piirkonnad, India, Hiina (veel ei tarbi palju, aga see piirkond on tõusmas USA asemele maailma suurimaks majanduseks, maailma raha liigub ju sinnapoole, kui nad hakkavad elama ja tarbima nagu praegu ameeriklased, mis siis meist saab?))
Test on pikk ja aeganõudev. Koosneb mitmest osast. Küsitakse, kui palju kulutatakse vett (seal oli vist valida ühes kuus või aastas), kui palju tarbitakse sööki ja kas kasvatatakse ise või ostetakse kauplusest. Siis oli ka transpordi kohta. Kui pikki vahemaid sõidetakse ja mis liiklusvahendeid kasutatakse.
Kuigi see on aeganõudev, sest mõnede andmete arvutamine või leidmine võtab palju aega, siis saadud tulemus on väga huvitav. Mina soovitaksin küll ettevõtta selle keerulise ja mahuka ülesande. See on põnev, mõtlemapanev ja võib-olla avastate selle käigus kokkuhoidmise, säästmise kohti. Hinnad ju kallinevad ja raha on alati vähe, seega on ju tore, kui leiad tegevusi või kulutusi, mis on üleliigsed, mille saaks üldse ära jätta või tegemata jätta või teha säästlikumalt.