Üldiselt on mul väga kehva mälu, kuid see raamat jäi mulle meelde. Huvi selle raamatu vastu tekkis mul juba keskkooli ajal. See oli vist 10. või 11. klassis. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja rääkis sellest raamatust. Ta rääkis, et selles raamatus on kirjutatud naisest, kes teadis vaid 30 sõna ja sai ära elatud.
See tundus nii uskumatu ja kuna ma plaanin välismaale elama minna, siis poleks mul ju raske esialgu endale selgeks teha 30 olulist sõna. Siis oleks julgem minna ja saaksin vähemalt igapäeva asjad toimetatud. Lootsin saada aimu argielus olulistest sõnedest.
Mul oli meeles, et raamatu pealkiri oli sama, mis Tartus ühe söögikoha nimi. Teadsin, söögikoha asukohta ja selle aadressi järgi otsisin söögikoha üles, et teada saada (meelde tuletada) raamatupealkiri. Vaatasin, mis selle nimi on ja siis otsisin samanimelist raamatut.
Tegelikult on ühtede kaante vahele koondatud nende kahe autori kaks raamatut. Mina leidsin (eelnevalt kirjeldatud viisil) selle raamatu pealkirja „Kuldvasikas“ järgi, kuid seda pole ma veel lugenud. Seega on hea, et need kaks raamtut ühtede kaante vahel olid. Tartus on ka söögikoht või putka „12 tooli“, aga mulle oli meelde jäänud just see teine pealkiri ja teine söögikoht.
Üleeile sain ma siis selle „Kaksteist tooli“ ehk samade kaante vahel oleva teise teose läbi loetud. Seal oli küll kirjutatud naisterahvast (Ellotška Štšukina, ameeriklanna), kes oskas vaid 30 sõna, kuid seda puudutati põgusalt. Peamisteks sõnadeks ja fraasideks olid (Ilf & Petrov, 1962: 176):
- Ärge olge labana.
- Ho-hoo! (Väljendas olukorrast sõltuvalt: irooniat, üllatust, vaimustust, viha, rõõmu, põlgust ja rahulolu.)
- Jumalik
- Sünge. (Kõige kohta. Näiteks: „Sünge Petja tuli meile“, „sünge ilm“, „sünge lugu“, „sünge kass“ jne.)
- Plass.
- Jube. (Näiteks head tuttavat kohates: „Jube kohtumine.“)
- Poisu. (Kõigi tuttavate meeste kohta, sõltumata nende vanusest ja ühiskondlikust seisundist.)
- Ärge tulge mind õpetama.
- Nagu poisikest. („Ma peksan teda nagu poisikest“ – kaardimängus. „Ma tõmbasin teda alt nagu poisikest“ – nagu näeme, vestluses vastutava korterivaldajaga.)
- Priima!
- Paks ja ilus. (Tarvitatakse elusate ja elutute asjade iseloomustamiseks.)
- Võtame voorimehe. (Öeldakse oma mehele.)
- Võtame takso. (Meessoost tuttavale.)
- Teil on selg valge. (Nali.)
- Mõtelda!
- Ulja. (Nimede hellituslõpp. Näiteks Mišulja, Zinulja.)
- Ohoo! (Iroonia, üllatus, vaimustus, viha, rõõm, põlgus ja rahulolu.)
Tegemist oli väga nõudliku ja asju väärtustava karakteriga. Ta vaatas välismaa ajakirju ja sai inspiratsiooni kõrgmoest. Näiteks prantsuse moelehes oli „ameerika miljardäri Vanderbildi tütar õhtukleidis. Seal oli karusnahku ja sulgi, siidi ja pärleid, ebatavaliselt elegantne lõige ja meelisegav soeng.“ (Ilf & Petrov, 1962: 177) Seda nähes teadis Ellotška, et ta peab saama samasuguse kleidi. Teda ei huvitanud, kui palju selleks raha kulub. Tema mees töötas insenerina ja teenis head palka, aga enamus raha kulus naise kapiiride katteks.
Selle raamtu põhitegevustik käis ümber 12 tooli nagu pealikirigi ütleb.
Ippolit Matvejevits (Vorobjaninov, raamatu lõpuosas ka Kiisu) oli abiellunud rikkama naisega, kes oli noorelt surnud. Mees töötas perekonnaseisuaktide büroos (üsna hea, tasuv, prestiižne töökoht). Ta elas koos oma ämmaga, kes oli suremas. Ämm oli olnud rikkast perest, kuid pidi omalajal võimude eest varandust peitma. Ta peitis oma briljandid ja muud ehted tooli sisse. Tegemist oli söögitoagarnituuriga (pähklipuust saaligarnituur, painutatud jalgadega), kuhu kuulusid 12 tooli. See mööbel oli jäänud eelmisse elukohta (kui põgeneti võimude eest).
Ämm suri, kuid enne jõudis ta briljantidest rääkida oma väimehele ja ka isa Fjodorile. Vaimulik viskas oma vaimuliku ameti nurka ja hakkas ka varandust jahtima. Ta oli suurte unistustega mees. Lubas naisele ilusat elu pakkuda (seda kunagi tulevikus). Oli proovinud mitmel korral äri alustada, alguses läks kõik hästi, aga siis läksid ärid ikkagi nässu.
Vorobjaninov jättis ka oma töö, kogus oma rahad kokku ning läks kunagisse kodulinna varandust otsima. Seal kohtus ta kavala kelmi Ostap Bender’ga. Koos hakkasid nad neid 12 tooli otsima.
Esimese tooli leidis isa Fjodor, see oli vanadekodus. Ta jooksis Vorobjaninov’ga kokku ja viimane krabas tooli ning kähmluse käigus tool purunes. Briljante seal polnud.
Teine tool oli ühe lese käes. Ostap Bender abiellus lesega, hiljem varastas tooli ja tolle ehted.
Siis mindi edasi Moskvasse. 10 tooli oli antud Moskva mööblikunsti muuseumile. Need olid seisnud kuskil laos. Kuna neid peeti väärtusetuteks, ei omistatud kunstilist väärtust, siis pandi need oksjonil müüki.
Kuna Vorobjaninov oli oma raha ära kulutanud öösel (noore naise peale), siis nad ei saanud toole osta (puudu jäi 30 rubla, oksjoni tasu. Toolide hind oli 200.) Kuna kellelgi teisel nii suurt summat polnud, et kõiki toole osta, siis hakati neid ükshaaval pakkuma.
Bender palkas tänavapoisid, kes jälitasid toolide ostjaid. Et teada saada toolide asukohad.
Ühe tooli leidmise lugu ei mäleta enam. Ju oli see seikluste vaene.
Vorobjaninov ei saanud mökutavalt joonistuste ja följetonide jaoks teemasid esitavalt kodanikult tooli kätte. Seega läks Bender järgmisel päeval uuesti ja tõi tooli ära. Ka selles ei olnud briljante.
Üks tool oli ajalehe „Stanoki“ toimetuses. Selle leidis Bender juhuslikult, kuid ka selles polnud briljante.
Kaks tooli ostis üks noobel daam ehk Ellotška (see ameeriklanna, kes teadis vaid 30 venekeelset sõna). Ka nendes toolides polnud briljante.
Neli tooli läksid teatrile „Kolumbus“, see oli rändteater. Nende toolide kättesaamine oli seikluste rohke. Kuid ka nendes ei olnud briljante.
Vahepeal kohtuti ka isa Fjodoriga, kellega mindi tülli. Fjodor oli valedel jälgedel ja õigete toolidega ta rohkem kokku ei puutunud. Fjodor varastas Vorobjaninov’lt ja Benderilt vorsti ning leiva, ronis kalju otsa (Gruusiasse oli aardejaht juba jõudnud), ei saanud alla. Oli seal 10 päeva ja siis toodi ta sealt alla. Ta läks hulluks ning pandi hullumajja. Enne seda oli tema naine kodus kõik varanduse ära müünud (lootuses peatsele rikastumisele) ja saatnud kogu raha Fjodorile. Mis kaugel kodus olevast naisest sai, see jääbki selgusetuks.
Viimane tool leitakse juhuslikult ühest klubist. Otsustatakse varajastel hommikutundidel tooli järgi minna.
Vorobjaninov kardab, et suli Bender jätab ta varandusest ilma ja tapab öösel habemenoaga oma kompanjoni.
Hommikul läks ta tooli jahile (see oli viimane, kaheteistkümnendaks tooliks). Selgus, et ka selles ei olnud briljante. Siis kuulis ta vanalt öövahilt, et too oli kogemata ühe tooli ära lõhkunud ja briljandid leidnud. Ausa mehena teavitanud oma avastusest klubi omanikke, kes leitud briljantide eest olid klubi täielikult renoveerinud.
Ippolit Matvejevits ei suutnud seda uskuda. Ta karjus ja läks segaseks.
Raamat lõppeb järgnevalt:
„Tema kisa, hullumeelne, kirglik ja metsik – kuulist läbistatud emahundi kisa – lendas väljaku keskele, sööstis sealt silla alla, kuid hakkas siis ärkava suurlinna häältest igalt poolt tagasitõrjutuna hääbuma ning minut hiljem suri. Imeilus sügishommik veeres märgadelt katustelt Moskva tänavaile. Linn alustas oma igapäevast teekonda.“ (Ilf & Petrov, 1962: 315)
Ostap oli kelm. Ta ei varastanud kunagi, aga ta pettis ja kelmitas. Tal polnud mingi probleem saada 500 rubla. Ainuke asi oli see, et kord oldud linna ei saanud tagasi minna, sest seal olid ees juba vaenlased.
Kuidagi juhuslikult sattus selle raamatu lugemine ja oma kirjandite üles laadimine ühele ajale ja just see raha ning väärtuse teema.
Eelnevalt esitatud raamatu peategelane Vorobjaninov seadis oma elu eesmärgiks raha, rikkuse ja need briljandid. Ta kaotas selle jahtimise käigus eneseväärikuse, rahu, stabiilsuse ja lõpuks määris ka oma käed verega (kadus inimlikkus). Talle jäi üksnes see kinnisidee, unistus briljantidest.
Bender oli suli. Lootis saada ruttu väga rikkaks. Terve elu tegi sulitempe ja kelmusid. Sai mõni aeg prassida ja priisata. Kuid siis oli jälle rahatu. Lisaks sellele tekkisid talle veel vaenlased ja kõige lõpuks kaotas elu oma kompanjoni käe läbi.
See raamat tõi väga selgelt esile rahalise rikkuse kummardamise elustiili ja sellega kaasnevad ebameeldivused. Materiaalsed asjad ja varandus on nii kergesti kaduvad. Neid saab varastada, kaotada ja need võivad hävida ning muutuda täielikult väärtusetuteks.
Materiaalsete assjade ihaluse ja tagaajamisega võib inimene kaotada inimlikkuse, rahu, tasakaalu, väärikuse. Kui elatakse üksnes materiaalsete väärtuste saavutamise ja hoidmise nimel, siis nende hävinemise korral jäädakse kõigest ilma. Siis pole ime, et inimesed kaotavad elumõtte, hakkavad jooma, löövad käega… Sest ilma oma asjadeta pole ju millegi nimel pingutada, tuntakse end väärtusetutena, sest ainus väärtus, mida nad aksepteerisid on hävinenud…
Kuna materiaalsete asjade väärtus on kergesti kaduv, siis on ka raha väärtustavate inimeste elutahe täpselt sama möödaminev. Sellised inimesed võivad väga ootamatult heituda ja nad on ostetavad ning kergesti mõjutatavad. Seetõttu ka väga ebausaldusväärsed.
Ilf, I. & Petrov, J., 1962. Kaksteist tooli. Tallinn: Eesti Riiklikkirjastus