Sellised unenäod, mis tunduvad nii reaalsuse moodi, tekitavad segadust.
Näiteks ma nägin unes, et sain juhuslikult kokku oma eksi tädiga. Tema ütles, et eks on oma eluga ka ilusti edasi läinud, et loob perekonda ja kõik on korras. Mõtlesin, et kas jutt oli juba järgmisest lapsest… Tegelt pole see üldse minu asi.
Ma ei mõista, miks ma selliseid asju näen. Kas ma pole ikka veel temast üle saanud? Omast arust ma pole temale mõelnud. Õppimist on nii meeletult palju, lisaks veel vanemad ja nende mured ja muud asjad… Alateadvus on ikka imelik.
Ühel ööl nägin ma eksi ka unes… Ta oli oma lapsega, see oli juba kuueaastane. Selles unes hoidis eks minust kõvasti kinni, ei lasknud mul minna. Ma ise olin segaduses, kuid samas polnud soovi temaga jääda.
Üleüldse olen viimasel ajal taas hakanud rohkem unenägusid nägema või need on ärgates meeles olnud… Kohvi ma enam ei joo, seega sellest ei saa olla.
Kui ma juba kirjutan, siis kirjutan selle veidra une ka… Nägin, et istusin suure laua taga. Teadsin, et see on minu kodu. Olin edukas. Mul oli kaks last. Ja üks väiksem laps vist 3-4 aastane poiss (minu laps) istus mul süles ja küsis: “Emme miks sa mind ei armasta?” Ma ehmusin sellest ära ja küsisin: “Miks sa arvad, et ma sind ei armasta?” Siis ta seletas, et emme koguaeg keelab ja pahandab, aga issi ei keela ega pahanda. Vaatasin laua teise otsa, kus istus issi (seal oli mu eks).
Aga lapsele püüdsin ma seletada, et ma armastan küll teda, aga ma tahan, et tal oleks kõik hästi, et ta rumalusi ei teeks, et ta endale viga ei teeks ja seepärast ma keelan teda… Mäletan, et ma tundsin, et olin oma tööga nii hõivatud, et mul polnud laste jaoks aega. Olin neist võõrdunud… Oli selline tunne, et see edu (kodu ja muud asjad) oli minu pingutuse vili. Mees oli lastega kodus ja kasvatas neid…
Igatahes jah… See oli väga ammune ja kummaline unenägu.