Vestlesime H-ga. Ta toriseb palju. Selles osas meenutab ta mulle mu eksi. Eks väljendas end roppuste ja sõimuga ning püüdis end tagasi hoida ja kui enam ei suutnud, siis väljendas ta end roppuste ja kohati nagu ka vägivaldselt. Ma natuke kartsin teda siis ja hiljem hakkasin end tagasi hoidma ja lasin tal end välja elada, maha rahuneda. Kuulasin ta ära ja püüdsin aru saada, mis teda ärritas ja kuidas saaks asja parandada. Kuidas teda aidata.
Suhte alguses ma ei lasknud enda peale karjuda ja mulle ei meeldinud ülekohtused solvangud (ka teiste inimeste pihta), siis ma hakkasin talle vastu ja meil tekkisid tülid. Ja suhte alguses sain ma kord lüüa… Ma ei mäleta, kas ta lükkas mind vastu aknalauda või lõi mulle jalaga selga (kui ma olin voodis, nutsin). Ta oli purjus ja ta ei mäleta, ma olin šokis ja ma ei mäleta. Hiljem oli mul seljal suur sinikas, mida nägid ka mu klassikaaslased. Üks kord viskas ta mind pükstega, millel oli metall-pannal ja ma sain sellega silma alla ja sain sinika. (Mul tekivad sinikad lihtsalt.) Ja üks kord võttis ta mul kõrist kinni ja pigistas. (See oli suhte algusajal ja ma keelasin tal alkoholitarvitamise (alguses liigtarvitamnise) ja keelasin ka mõnede sõpradega suhtlemise ja väljas lällamise. Tahtsin temast inimest kasvatada, sellist inimest, kellel oleks tulevik ja eesmärk ning kes suudaks säästa, et ei kallaks kogu raha odavate tibide ja alkoholi peale..). Aga see selleks, see on minevik ja “kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks”…
H ei ole agressiivne, aga ta toriseb. Ma ise olen nüüd vanem ja ei võta neid sõnu nii isiklikult ja ma ei arva, et ta tõesti ja koguaeg nii mõtleb. Ja kui mõtlebki, siis mina seda muuta ei saa ja minu elu ning otsuseid tema suhtumine või arvamus ei muuda… Saan aru, et ta on ärritunud ja pealegi väljendab ta end naljaga või ma pööran selle alati naljaks… Igatahes… Meil kujunevad sellised huvitavad vestlused…
H autos käidi sees ja varastati ta rahakott (see on mõne nädala tagune asi). Pangakaardid ja load ning sooduskaardid läksid. Nüüd tellis ta uue pangakaardi. Juba eile oli see valmis, ta läks pangakontorisse, aga järjekord oli nii pikk, et ta ei saanud seda kätte.
Ta koguaeg kirub neid pensionäre, et need tolkenvad tal ees, poes, liikluses, bussis, pangas jne.. Ei lase tööinimesel omi asju ajada…
Täna hommikul ta siis mõtles hiljem tööle minna ja enne tööd pangakontoris ära käia. Kuna ta pidi aega parajaks tegema, ma ärkasin kell 7 (kell 5 ei viitsinud üles ärgata) ja minu liikumise peale ärkast ta ka, siis me vestlesime.
Ta hakkas jälle peale, et pensionärid jäävad ette ja seetõttu ei saa tööinimene omi asju ajada ja tööd teha jne..
Siis ta ütles, et tegelikult tuleks kehtestada pensionäride liikumisele piirang, et alates teatud kellast nad enam liikuda ei tohi (siis kui tööinimene tuleb töölt ja tahab poodi minna või kui tööinimene tahab pärast tööd panka minna). Ja kui pensionär rikub seadust ja tuleb keelatud ajal välja, siis MUPO teeb talle trahvi.
Ma jätkasin tema arutelu (tõin välja tema teised seisukohad). Et mõte ju täiesti õige, et pensionäridel on ju raha (kunagi ta rääkis, et pensinäridel on raha, sest vaata, mis summasid nad nt seal Ida-Virumaal petistele annavad 3000 eur, 5000 eur jne… Seega neil on raha.). Et siis, kui seadust rikuvad, siis täitku ka linna rahakotti…
Siis hakkasin ma edasi mõtlema, et pensionäride pärast ei olegi meie riik väga tootlik, lisandväärtus on madal. Sest nende rohkuse tõttu ja kella 17-ajal tegutsemise tõttu on meil ummikud (tööinimene, tulutootev inimene istub lihtsalt tunde kinni), poes pikad järekorrad, taas tööinimene istub kinni, pankades pikad järjekorrad, tööinimene peab terve päeva vabaks võtma, et saada pangakaart… Niiviisi ei saagi Eesti riik olla tootlik, sest tööinimene kulutab oma energiat ja aega mitte tulutootvatele tegevustele.
Siis ma mõtlesin veel nendele üksikemadele, kelle laste isad ei täida oma kohust, ei maksa alimenete, ei kasvata last. Neil emadel pole oma last kuhugi panna. Kui laps jääb haigeks, siis ei ole võimalik lapsega koju jääda, sest tulu kaob ära, aga kulud kasvavad. Lapse isapoolseid vanemaid pole ja kuna laps saadakse varakult, siis emapoolsed vanavanemad töötavad või on välismaal, seega nemad ka ei saa last hoida. Siis ollaksegi sunnitud laps haigena lasteaeda viima. Seetõttu haigestuvad teised lapsed ja kohusetundlikud vanemad, kellel on võimalus lapsega koju jääda, peavad selle haige lapsega kodus olema ja taas tulu ei teeni. (H vaatas, et tal pole ühtegi nädalat sellist, mil laps poleks pidanud kodus olema. Iga nädal saab laps nohu või midagi.)
Seega meil on lisaks lasteaedadele vaja ka n-ö hooldushaiglaid-lasteaedu, kuhu saavad üksikemad (ja üksikisad) viia oma võsukesed. Asendus vanaemad. Ma kunagi mõtlesin, et võiks teha n-ö vanaema teenuse. Sest minu ema tahab olla vanaema ja minu vanaema tahab olla vana-vanaema, kuid mina lapsi ei taha ja vennad ka neid nagu ei tee, ei paista sealt poolt tulevat, siis võikski nõudluse ja pakkumise kokku viia… Ühtedel on aega ja armastust üle ning teistel on seda puudu…
Seega, kuna tööinimesel ei lasta tööd teha, ta peab tööajast asju ajama, siis ei saagi Eesti tootlikkus, lisandväärtus kõrge olla…
Aga H ja enda vestluse juurde tagasi tulles. Ta läks panka kella 9-ks. Ma arvasin, et ta oli eelnevalt vaadanud, mis kell pangad avatakse. Aga ei olnud. Selgus, et pangad avatakse kell 10.
Seega oli H üsna ruttu tagasi. Siis ma ütlesin, et nii armas, et ta tagasi on, et ma juba hakkasin teda igatsema. (Ma ei tea, miks ma nii ütlesin. Täiesti mõtlemata sõnad.) Ta ütles, et tema igatses mind ka juba… Ma ei osanud seda oodata, eeldasin, et sealt ei tule midagi tagasi või tuleb mingi mõttetu iga, seega ei pööranud ma sellele mingit tähelepanu. Pärast mõtlesin, et oleksin võinud seda ju nautida. Palju mulle ikka öeldakse, et mind igatsetakse. 
Aga see, selleks… H ütles, et pangad avatakse kell 10 alles. Ma teadsin, et ta on ärritunud, seega lisasin veel õli tulle. Ütlesin, et on ikka pangatöötajad, magavad kuni uni on läinud, mitte nagu tööinimene ei ärka kella peale üles.
Siis ütlesin H-le, et ta oleks pidanud sinna jääma, et ukselingist kinni võtma ja mitte ühtegi pensionäri ette laskma. Ta ütles, et üks pensionär juba tiirles seal ukse juures.
Aga ta lubas need pensionärid laiali ajada kui panka jõuab.
Siis ma palusin (naljatades), et ta tellereid sõimama ei hakkaks, et teistel alles tööpäev algab. Ja et ta kinlasti ei ähvardaks oma pensionifondi sealt pangast ära viia. Ta arvas, et see pensionifondi-teema tuleks ka üles võtta ja öelda, et LHV-poisid on tal juba maja ees, ootavad tema allkirja…
Et need on siis tänased mõtted ja killud meie vestlusest. Kindlasti ma kõike ei mäleta enam, aga vast see annab aimu, kui põnev elu meil ikka on. Mulle meeldivad meie vestlused ja ma ise mõtlen, et teistel oleks ka neid nii põnev kuulda.
Ma ei tea. V-b olen ma isekas. Tegelt isekas ma olen nagunii. Eneseimetleja? Ju vist ka seda. Igatahes, ma arvan, et H saab päris palju targemaks minuga koos elades. Palju on olnud selliseid asju, mida ta varem ei teadnud (nt autoremondi asjus, ka majanduse asjus…) ja ma ise olen märganud, et tema naljad ja mõtted on muutunud. Arvan, et see on minu mõjutus. Ta suudab mõelda suuremalt ja näha suuremat pilti. Varem oli tal töö ja tema kasu ettevõttele, kuid nüüd näeb ta ka oma rolli ja tegemiste kasu ühiskonnale… Muidigi, ta ei näe ega taha näha teiste pingutusi ja hüvesid, mis ta saab… Aga tüüpiline mees, imetleb oma naba ja ei näe, mis tal on, vaid ihakb ikka seda, mida tal pole…
Eksi puhul ma ka nägin ena positiivset mõju talle. (Eneseimetleja nagu ma olen.) Üks kord, kui me olime juba lahus ja ta mind ootamatult külastas (ei, seekord me leppisime kokku)… Lahkuminekust oli palju aega möödas ja ma olin juba natuke inimeseks saanud ning me saime suhelda (ilma tülitsemata), siis ta rääkis oma tööst ja näitas telefonist pilte. Pildil oli purjus töökaaslane, kes oli ülemuse juures saunapeol magama jäänud.
Kuinagi ta rääkis, kui nõme ja labane on selline asi ja sellised peod. V-b oli see minu seisukoht, minu sõnad, mis ta üle võttis… Igatahes, mu vend ja tema sõbrad rääkisid samu jutte, igal uuel peol, joomisel võeti üles eelmise joomingu värk ja pildid ning see oli äge. Nüüd tegi seda mu eks ja ta arvas, et see on äge, naljaks ja huvitav… Sellel hetkel ma vaatasin ja mulle tundus, et ta on selle uue neiu kõrval nii tugevalt taandarenenud. Läinud tagasi sinna keskkonda, kus ta kunagi (enne mind oli) ju see oli tema jaoks mugavam, põnevam ja kodusem.
Jah… Ma olen mõelnud, et inimesed muutuvad. Ma vist pole see sama, mina, kes mõned aastad tagasi ja tema pole see sama. Seega, see K, kellega ma koos elasin on kadunud. Nüüd on tema (selle minu K) kehaga ja (tema mälestusetaga) üks uus K, kelle seisukohad on teised ja arvatavasti ka harjumused. Ma usun, et ka käitumine. Seda, mida ta mulle tegi ja kuidas ta minusse suhtus, see ei ole samasugune uue neiu puhul… Kuid loodan, et raamistik jääb samaks: valetamine, petmine, mõtlematus, need vihapursked.
Ja nüüd… Ma peaksin tööl olema, kuid ma pole. Miks ma pole? Pikk lugu. Olen vihane enda peale. Vihkan, et ma olen naine. Pean end veel töötlema… Kokkuvõttes… Olin liiga kärsitu ja mõtlesin üle. Oleksin pidanud end tagasi hoidma. “Minny, ALATI, pigem ära tee ja pigem ÄRA ütle…!!!” “ALATI, tuleb valida kannatlikkus!!” Igatahes, eeldasin ja arvasin ning saatsin sõnumi, arvan, et seda sõnumit mõisteti valesti. Ma mõtlesin, et nemad tahtsid mulle vaba päeva anda, et tegid selles suunas vihjeid (millest ma koheselt aru ei saanud) ja niemad vist lugesid mu sõnumist välja, et ma tahtsin vabapäeva, mida ma ei julgenud küsida… Aga las olla… Puhkust ongi vaja.. Kuigi ma olen juba sellest päevast nii palju ära raisanud… Kohustusi on palju ja püüan need järele jäänud tunnid produktiivne olla…