Kunagi, kui ma Mainoris õppima asusin (see oli ammu, üle 5 aasta tagasi), siis turunduse õppejõud küsis, et mille eest te maksate, mida te saate või loodate siit saada? Mõned arglikud vastused tulid: haridust, teadmisi, diplomit (paberit).
Siis õppejõud küsis, et kuidas te aru saate, et olete teadmisi saanud? Kuidas te teate, et pole n-ö üle maksnud, et olete saanud, seda mida soovisite? Siis oli vaikus.
Loeng lõppes. Läksin koju ja mõtlesin selle peale. Oma arutluses jõudsin selleni, et teadmisi olen ma saanud, kui ma oskan või teen midagi paremini kui enne. Või tean, midagi, mida ma enne ei teadnud.
See õppejõud ütles ka, et mõelge välja, mida te veel ei tea ja siis tehtke see endale sekgeks (muutke see “ei tea” “ma tean”-ks)… Selle üle mõtlesin ka kaua… Kuidas ma saan teada, et ma ei tea? Kui ma tean, et ma ei tea, siis ma juba tean ju?… 
Aga tegelikult on see võimalik. Nt ma tean, et ma ei tea, mitu maksuseadust meil on. Ma tean ka, et ma ei tea, kuna uuendati viimast maksuseadust ja mis selles muutus. Ma tean ka, et ma ei tea värskeimaid muudatusi oma eriala seadustes jne… Ma ei tea ka, kas seda uut EL raamatupidamise direktiivi rakendatakse Eestis ja kas tõesti raamatupidamisaruanded muutuvad lühemaks ja infovaesemaks… Seega, saab teada küll, seda mida ei tea…
Aga teema juurde tagasi tulles.
Mainoris ma (vähemalt iga aines lõpus) püüdsin aru saada, kas olen targemaks saanud, kas olen tadmisi saanud. Tean ma midagi, mida ma enne ei teadnud… Või oskan ma midagi, mida ma enne ei osanud. Ma tajusin seda õppimist. Olin väga rahul. (Maksin asja eest, toona pidin ma õpingute eest maksma, mingit stippi sain ka kaks õppeaastat.) Ma mõtlesin, et see ongi n-ö tase. Et sellisel hulgal teadmisi saabki kõrgkoolist (ülikoolist).
Aga see, mis toimub siin TTÜ-s. Võib-olla olen ma ise muutunud vilunumaks ja tunnen selle õppimise momendi paremini ära. Momendi, kus olen saanud targemaks, uusi teadmisi.
Siin toimub kõik nii kiiresti. Infomaht on tohutu. Uusi teadmisi on nii palju, et ma tunnen, et suudan vastu võtta sellest vaid 1/3 või kõigest 1/4. Aga ometi tundub, et see areng on tohutu. Minu areng. Kui ma suudaks rohkem infot vastu võtta ja kinnistada, siis oleksin vist geenius.
Mis ajendas mind seda postitust kirjutama?
Kunagi ma kirjutasin ja kurtsin, et pean lugema läbi mingi inglise keelse teadusartikli (u 20 lk-d). Ai, ma olin õppejõudude peale vihane ja mõtlesin, et nad on liiga nõudlikud ja ülekohtused jne… (See referaadi kirjutamise asi.) Ma tõlkisin seda artiklit mitu päeva või isegi 2 nädalat. Ajasin taga igat sõna… Ilma google tõlketa vaatasin seda artiklit nagu “kits kuulutust” (minu kunagise mataõpetaja väljend), mitte midagi ei saanud aru. Ja see polnud just väga palju aega tagasi.
Inglise keelega veel nii palju, et enne TTÜ loengute algamise perioodi, käisin töövestlusel. Mulle anti inglise keelne tekst ette ja ma pidin seda lugema. Kirjutati midagi palgast. (Nüüd käisin ka töövestlusel ja anti ka mingi kaust ette ja paluti lugeda ja küsiti, kas saan aru. Väga ei saanud. Kuid asi polnud enam keeles. Asi oli selles, et ma ei teadnud seda skeletti, struktuuri… Hilisemal analüüsimisel tundus, et tegemist oli ühe protseduuriga (auditis). Ja sealt edasi hakkasid nagu seosed tekkima õpituga ja asi sai selgemaks. (Muidugi selleks ajaks olin ma töövestluselt juba läinud.))
Igatahes… Kui ma kaks aastat tagasi vaatasin inglise keelset teksti nagu kits kuulutust. Ja pool aastat tagasi oli erialase tekstiga raskusi. Siis nüüd…
Nüüd loen ma teinekord isegi 2 erialast teadusartiklit läbi (20+20 lk). Üldiselt pole google tõlget vaja. Kõigest aru ei saa, aga mõttest üldiselt saan. Võrdlus siis, pool aastat tagasi 7-10 päevaga üks artikkel ja nüüd 0,5 päevaga üks artikkel. Areng, missugune. Ega muidu ei saaksi aru, aga heietan siin oma vanu aega ja magistritöö on ees (tekkis kohe seos).
Töövestluse koha pealt. Kui enne kooli-protsessi algust ei saanud ma tekstist aru. Oli selline tavaline inglise keelne kiri. Siis nüüd sain ma tekstist aru. Lugesin, et tuleb koostada töö (protseduuri) ajakava… Edasi oli natuke keerulisem, sest see protseduur oli “kinnisvara investeeringud”, mis on väga keeruline protseduur. Ma tean umbes, mida tuleb kontrollida, aga ma ei tea, kuidas seda kontrollitakse. Kust võtan info ja mis on aktsepeeritav info. Ma polnud selleks töövestluseks üldse valmistunud, seega läks seose tabamiseks rohkem aega.
Ma pole veel lõpetamise mõtet maha visanud. Ikka püüan selle magistritööga tegeleda. Fail on avatud ja vaikselt nokitsen, aga see ilus päiksepaisteline ilm ei soosi minu tegevust üldse.
Mõtlen, et äkki ma olen väärt preemiat (ühte pikka jalutust mere ääres). Kui ma selle esimese peatüki valmis saan (esialgsel kujul) ja teisega alustan, siis võiskin ma ju endale seda luksust pakkuda. Aga tundub, et ei saa…
Tahtsin veel seda kirjutada, et enam ma ei hakka teadusartiklit nähes metsa poole jooksma. Pigem tekib huvi, et mida kirjutatakse ja kuidas kirjutatakse. Mis termineid kasutatakse ja kas on arusaadav (hästi loetav tekst) või on raskem aru saada (kantseliit, spetsiifilised ja keerulised sõnad (nt statistika ja kõiksugused mudelid, stsenaariumanalüüsid jms).