Täna mõtleme koos… 
***
Peksa me oleme juba saanud. Läheme ja teeme selle kuriteo ka ära…
Kuriteo toimepanemisest hoiab inimest eemal HIRM karistuse ees… Aga kui võtta ära see hirm… nt inimene on juba karistust tunda saanud. Tulemus 1: karistus ei olegi nii hull, pole vaja karta; Tulemus 2: kättemaks või vastuhakk või trots (olen juba karistuse saanud, seega lähen teen selle kuriteo ka ära)…
Mõtlesin Getter Jaani ja Ott-Sanderi peale. Neid pandi paari enne, kui nad seda olid… Neid kiruti jne… Ja lõpuks nad läksid ja tegid selle ära. Mida neil enam karta oli… Minu Brad Pitt (kes on õnneks vaba, mul pole veel piletit sinna Ameerika maale… aga ta pole enam ilus ka, ei kütta mind piisavalt)
Ja nüüd jõuame minu ja Larsini. Kui nad meid seal niiviisi paari panevad, siis ühel hetkel äkki teeme ka meie selle asja ära. Kui kõik nagunii juba räägivad ja arvavad, siis mis meil enam ikka karta on… Lihtsalt mõte…
***
Täna käisin ka jooksmas (aeg oli 1 h). Ma jooksin vihmaga. Alustasin jooksmist vihmaga ja jooksimse ajal sadas ka. Aga täitsa ok oli. Kusjuures polnud üldse tunnet, et külm ja märg ja ebameeldiv on, et ei taha minna või midagi. Arvasin, et aeg tuleb kehva, aga see aeg on väga hea, arvestades, kui vähe ma täna pingutasin.
Mu keha on suure füüsilise koormuse ja vähese toidu tõttu ikka päris trimmis. Hakka või enda keha armastama. Tegelikult teeb see mind natuke murelikuks. Esiteks, varsti varsti koormus kaob ja toitumus tõuseb (ei ole rase). Vanaema juurde lähen pekki näost sisse ajama ja jooksmine ja töö jääb ära. Siis see ilus vaatepilt kaob ja selle saavutamiseks tuleb jälle rügada pool aastat… Muidu on ok, aga kui ma kiindun sellesse trimmis kehasse liialt, siis võib tekkida hasart või söömishäire. Hakkan end liialt pingutama.
Kuni tänaseni olen ma söönud, kui kõht on tühi ja söön seda, mida tahan. Jooksma lähen sest närv on must, mitte keha treenimiseks. Aga näed, mingi tulemus tekkis ja nüüd on juba väike soov ikka paremaks, ikka tugevamaks muutuda.
Jah… Seda siis… Aga varsti-varsti olen tavaline mina edasi… St tagasi… Välimuse mõttes…
***
Eesti… Jah… Kõik tahavad minuga kohtuda. Mitte kõik, aga paljud. Võib-olla on nad lihtsalt viisakad ja seetõttu ütlevad niiviisi. Ma ei tea… Tegelikult olen ma huvitav inimene ja loomulikult nad tahavad minuga kohtuda. (Väike nali).
Heiki soovis kohtuda. Aga me pole ammu kirjutanud ja juu see jääb nii nagu on. Eile kirjutasin I-ga. Tema küsis, kas me kohtume… Ma ei julgenud midagi konkreetset lubada. Ausalt öeldes mul pole eriti usku sellesse kohtumisse. Ma panen sinna aega, aga ega ma sealt midagi eriti vastu ei saa. Lisaks on veel hirm, et äkki ta tahab mingit suhet või midagi või arvab, et mul on tema vastu tunded… (ma olen ju nii fit nüüd ja tubli ja värki).
Oma Skypesse ei julge ka vaadata, seal oli üks Martin, kes soovis minuga kohtuda. Juba suvel. Noh, me saime 1-2 korda kokku, kui ma Tallinnas elasin. Ta helistas mulle tihti ja siis ta kadus ära. Tema puhul tekkis mul tunne, et ta umbes suhtleb minuga, sest midagi paremat pole võtta. Aga mulle kohe üldse ei meeldi olla lohutusauhind. Ma olen eriline. Ma peaksin olema esimene ja ainus, kellega inimesed tahavad suhelda. (Natuke nali).
Lugesin ühte artiklit. Lisan hiljem… Seal oli sõnum, et aeg on kallis ja seega tuleks teha seda, mis mulle meeldib, seda mida mina tahan… (Ma olin juba selle ära unustanud). Noh.. ja kui ma mõtlen, et mida mina tahan… Siis ma ei tea, nagu ikka… Mõtlen, mida ma ei taha… Ma ei taha inimestega suhelda. Ma lähen Eestisse pagendusse. Inimeste eest peitu. Seega ma ei taha inimestega suhelda.
I soovib kindlasti taas kaasa võtta neiu A ja tema kaaslase, aga mulle see neiu A eriti ei istu. Ta on ilus, ta on beib ja värki. Aga ta on silmakirjalik. Nt ta hakkas oma mehega telefonitsi sõnumineerima. See, et nad ei saanud suhelda lauas, sai tähendada vaid ühte asja. Nad rääkisid minust või I-st… Siis nad itsitasid… Kole ebamugav oli. Ma kohe kidlasti ei taha vabatahtlikult sellesse situatsiooni tagasi minna.
Lisaks ei ole mul midagi neiu A-ga rääkida. Mind tõesti raha ja kallid brändid ei huvita. Mingid peod ja teiste abi pealt elamine (siin all mõtlen ka informatsioonilist abi, mitte vaid raha) pole ka nagu minu teema. Ma ei saa, kelleltki abi loota, sest ma pole nii ilus ja armas ja musi nagu tema. Ma olen jäik ja vinske ja … Noh, imelik… Ma olen mina…
Ma küll arvan, et ma olen kameeleon-inimene, et sobitun igale poole… Võib-olla mina sobitungi keskkonda, aga keskond ei sobitu mulle. Umbes, et väliselt võtan õige kuju, aga sees valdab mind torm ja ebamugavus. Seda nimetatakse näitlemiseks…
Ma olen täna nii filosoof Sokrates…
***
See sekundi näide oli kohutavalt hea, võik öelda, et lausa geniaalne. Igal hommikul kannab ta teile üle 86 400 sekundit. Igal õhtul kustutab ta maha need sekundid, mida te ei ole suutnud investeerida eesmärgi saavutamisse.
Lisaks olen poolt, et peaksin varem ärkama. Mida ma täna kohe üldse ei teinud ja tööpäeviti enam varem ärgata pole võimalik, aga hoian meeles…
Tunnistan, et küsimine ja suhtlemine on üli-olulised. See on minu “Achilleuse kand”, kõige nõrgem osa/omadus minus. Aga vaikselt püüan ka sellega tegeleda. Üldiselt öeldakse, et keskendu oma tugevustele ja pööra oma nõrkused tugevusesk. Ära raiska (palju) aega oma nõrkuste kõrvaldamisele, see võtab ressurssi, aga erilist tulemust ei anna. Pigem investeerida see ressurss oma tugevuste arendamisesse… (Jah, see kõik kõlab ilusti, aga soon on vist ka loogika viga… noh päriselt pole see nagu eriti võimalik.)
Aga kuidas see Itaalia vanasõna oligi: Itaalia vanasõna ütleb, et võimatut tahtes saavutame parima võimaliku. Hoides sellist mõtteviisi enda alateadvuses, saame vaid ise võtta igast päevast maksimumi ning saavutada enda eesmärgid nii karjääris kui ka eraelus.
Ja viimane: visualiseeri. See motivatsioonimärkmin tundub lahe asi. Aga mul on neid pabereid ja märkmikke ja asju nii palju, et kas siis veel üks või tekitada nt blogisse motivatsiooni-nurk.
Mina kirjutaksin oma motivatsioni-märkmikusse oma edusammud oma võidud. (Minu ideed ei ole alati motiveerivad ja need on kaootilised ja neid on palju, aga minu võidud.. Jah.) Ma kunagi alustasin midagi sellist. Kirjutasin õppejõududelt saadud positiivse tagasiside sinna… See fail peaks mul praegugu kusagil olema. Kusjuures päris palju oli neid asju. Ma olin tubli.
***
Midagi veel? Olen omadega täitsa jännis. Ma ei jaksa õppida. Pea on nii tühi. Olen rabelenud liialt palju. Püüan nendeks mõneks päevaks motivatsiooni leida ja vajalikud asjad ära teha… Siis on hea puhkusele minna, kui mingit süümepiina tundma ei pea… Noh, et poolikuid asju vedelema ei jää või nii…
***
Mis ma selle I-ga teen? Me leppisime kokku, et kohtumise paneme paika operatiivselt, et kui oleme Eestis, et siis suhtleme edasi… Noh, eelmisel korral leppisime kohtumise kokku, aga ta muutis seda, sest tal oli mingi eksam tulemas. Lõpuks oli kohtumine neljakesi, st neiu A ja tema peig. Noh… Et sellel korral võib ju see operatiivne kohtumine olemata olla. Noh, lihtsalt pole aega, et kohtuda. Nüüd pole seda mul… Õel vist… Ma pole ju nii maailma-naba, et keegi minuga kohtumist ootaks või midagi. Viisakusest küsivad, aga kui seda ei toimu, ega siis ei märgatagi, et seda ei toimunud. Olen väike hall hiireke. Mind eksistentsist annab märku vaikne hingamine kusagil ruumi nurgas. Seega, pole oluline, kas ma olen või mind pole… Seega parem, kui midn pole…
Mina lähen ja sõidan ringi vanakestega (nagu ma ise). Hängin mööda Eestit ringi ja olen niisama mõnus. Olen ja samas ei ole ka… Vanavanemate jaoks olen, aga ühiskonna jaoks pole (st mees, lapsed ja muud asjad, mida ühiskond ootab minult. Seda ei tule.)
***
Võib vist tänase postituse kokku tõmmata. Ma pole ikka vel kodust tööd ära teinud. Äkki jätan tegemata?
Pidev häda on sul oma välimusega läbi blogi ajaloo…Vahel sa kattud omasugustega:
“Paksu ja koleda inimese väikesed mured.”
Kusjuures kumbki teist ei ole paks ega kole…
Selline ma olen olnud jah…