Millega mina siis hakkama sain… 
Ma teadsin, et ükskord ma ei suuda vastu enam panna ja kirjutan Larsile ja ma eeldasin, et ma teen seda õhtusel ajal, sest siis ma ei suuda end kontrollida… Ja nii läkski.
Kujuures ta vastas üsna kiiresti. Arvasin, et ta ei vasta (üldse)… Läks nii…
Vestlesime tühjast-tähjast.
Mingi hetk ta kirjutas, et ma olen armas (“sød“), kui ma naeratan ja siis lisas, et reedel (ehk siis reedel olin armas). Ma jäin veel viisakaks, kirjutasin, et naeratasin, sest nägin tema nägu… (väike flirt, aga ei midagi hullu). Seda võib veel poliitiliselt korrektseks nimetada.
Aga… siis… siis läks mul käest ära…
Tema kirjutas: “Tihti, kui ma olen sinu lähedal/sulle lähedal, siis ma mõtlen, et sa oled armas (sød)”. Ja mida mina vastasin… “Mina mõtlen sinule ka. Ükskord vaatasin sulle silma ja nägin su ilusaid siniseid silmi, ma uppusin neisse… Enam ei vaata” Ja tegelikult ka… Oma ülemusele, kellel on naine ja lapsed ja kes on minust 17 aastat vanem… Mis küll minu peas toimus? Mitte midagi vist ei toimunud. Seal kajas tühjus või vaakum…
Aga sellega ma ei piirdunud… Oh ei… Ma keerasin ikka nii üle vindi kui vähegi sai.
Siis kirjutasime sellest, et Anne Mette temaga flirtis… Et ma märkasin seda. (Enne mainis ta, et ta arvab, et Anne Mette on temast vist huvitatud/sissevõetud…). Tema küsis, kas mina ka tahaksin temaga flirtida… Noh… Ma natuke kokutasin: “Ma pole selles (flirtimises) hea/osav…” Ja siis vastasin küsimusele (ikka otsekoheselt nagu mul kombeks): “Jah, ma sooviksin küll sinuga flirtida” kuid lisasin ruttu: “Aga ma ei tee seda.” Mõtlesin, et soov ikka on, aga ei tee… Tuletan meelde, et seda kirjutasin ma oma ülemusele…
Aga asi läks veelgi hullemaks… Või naljakamaks, kuidas nüüd võtta…
Siis ta kirjutas: “Sa oled nii väike ja armas. Ma mõtlen tihti” Mina küsisin, et mida ta tihti mõtleb. Ta vastas: “Ma sooviksin sind hoida (holde dig)”.
Tema kirjutas: “Mõnikord, kui ma kohtan sind hommikul, on mul soov karjuda kõigele f*ck ja kallistada sind”. Ja mina… : “Mina unistan sinu suudlemisest. Ma olin enda peale pahane/kuri, sest see on vale. Ma kolisin Eestisse sügis-vaheajal ja lootsin, et see tunne läheb ära.” … Ja see ei ole nali. Ma tegelikult ka kirjutasin talle nii… Tuletan meelde, et kirjutasin ülemusega… (On jah piinlik… Väga raske oli tööle minna ja teha nägu, et midagi pole olnud, et seda vestlust pole olnud.)
Ta kirjutas: “Ootan, et sind uuesti näha”. See pole päris see, aga ma ei oska seda tõlkida… Aga midagi sellist. (Jeg glæder mig til vi ses). Vastasin: “Sama sulle.”
Tema kirjutas: “Hoia meeles, et kui me kohtume, siis soovin sind kallistada.” … Ma kirjutasin, et tööl on see võimatu. Ta ütles: “Seda me veel näeme.” Ma kirjutasin, et seda me tööjuures küll ei näe…
Tundub, et selleks ajaks olin ma juba kõikse-kõige hullema juba ära teinud, aga ei… Ma suutsin ikka veel hullem olla… Ma saatsin talle südametega ja suudlusega emotikone ja kirjutasin, et õhtuti muutun ma metsikuks… Just-just… Ta oli nii palju viisakas, et saatis mõne südame tagasi ka, st mulle saatis mõne südame… Armas temast… (Et ma üksi pubekalik tobedik ei oleks.)
Jah… Kohutavalt piinlik on.. Aga noh… Vähemalt lugeda on naljakas ja kunagi ma naeran ka selle üle ikka 100-ga… Praegu on suunurgad kergelt hapukad… Piinlikkusest. Ma ei suuda uskuda, et ma nii tegin…
Igatahes…
Kes arvab, et ta kasutab mingeid võtteid, et noort ida-euroopa naist voodisse saada või nii, siis see pole nii…
Järgmisel päeval ma kirjutasin ka talle. Ei midagi erilist, viisakas tervitus vaid… Ja siis ta kirjutas, et..
- “Me saame olla vaid sõbrad…” – Tõlgime naiste keelde “sinu sugusest hullust koledast eidest hoian ma kaugele eemale”.
- “Mul on palju probleeme ja mul on olnud metsik elu…” – Tõlge: “Ma ei viitsi sulle selgitada, miks sa mulle ei meeldi, miks ma sind ei taha… Sa oled selgitusteks liiga tühine.”
- Siis oli üks taanikeelne lause, millest ma aru ei saanud… Ma tõlkisin selle alguses: “Me võime kohtuda, kui mul on vabaaega…” – Tõlge naiste keelde: “Sinusuguse hulluga ei kohtuks ma never-ever.” Aga nüüd loen… Äkki see tähendas, et ta sooviks, et ta oleks vaba (mitte suhtes/abielus)… Vahet pole, mis see oli… või mida ta mõtles…
Igatahes… Pärast esimese õhtu vestlust ei saanud ma magada, sest ma mõtlesin, et mis kõik võiks saada ja tekkida ja olla…
Pärast teise õhtu vestlust, “me saame olla vaid sõbrad” vestlust… Ma tundsin end nii rumalana. Nii kohutavalt piinlik oli. Mul oli hirm tööle minna.
Lohutasin end sellega, et ma töötan teises hallis/ruumis ja lipsan kiba-kiiresti tema liinist mööda. Ehk siis teoreetiliselt ei oleks pidanud meie teed üldse ristuma, vaid väga kaugelt võisime üks-ühte näha…
Lisaks andis julgust raamatu tekst (sellest samast Kiyosaki raamatust)… Seal kirjutati, et koolisüsteem on halb, sest seal karistatakse vigade tegemist (halva hindega, noomimine, eksamist läbi kukkumine)… Tegelikult saab olla kaks tulemust: (1) kas läbid edukalt katse/katsumuse või (2) õpid midagi uut. Just rõhutati, et vigade tegemine on väga oluline ja see viibki edasi. Koolis õpetatakse vigade tegemist kartma ja seetõttu inimesed ei julge olla kreatiivsed ja seetõttu nad astuvadki “orav-rattasse” spiraali… Käivad tööl, et teeni raha, siis säästa ja maksta makse…
Igatahes, see andis julguse endale otsa vaadata pärast seda, millega ma hakkama olin saanud…
***
Tööl ma ei julgenud Larsile otsa vaadata, aga ega ma ennegi seda ei julgenud. Eelmisel reedel olingi liiga julge juba (naeratasin talle)…
Minu õnnetuseks ei olnud kala (värsket kala) ja ma pidin liinil 5 töötama (Larsi liini kõrval). Ta tuli hommikul ja ütles valjusti “tere hommikust” (taani keeles). Mul oli Nataliaga jutt pooleli (ta seletas, millised kalad ei sobi liinile, minu jaoks väga oluline, olulisem kui tervitus) ja ma ei suutnud nii kiiresti reageerida, seega… Natalia ütles talle tere, aga mina olin seljaga ja ignoreerisin, kuid mul polnud see plaanis. Tahtsin olla hästi tavaline ja käituda nii, nagu seda tobedat vestlust polekski olnud.
Pärast liikus ta uuesti liinist mööda, siis vaatasin tema poole ja nägin ta naeratust ja siis naeratasin ka. Püüdsin näidata, et ma pole vihane ega midagi. Püüdsin olla cool.
Lõpuks pidin ma minema kala pakkima, liini otsa… Seal oli Lars koguaeg lähedal. Seal oli raske… Seal tegin ma seda tobedat silmade peitmist, sest no tegelikult ka, mul oli kole piinlik ja ma püüdsin suurest väest mitte punastada. (Moodne video-kirjeldus olukorrast: Midagi sellist, metsikult kaua otsisin ja sellise niru sain, aga… noh, ma olen algaja).
Ma ei vaadanud tema poolegi ja keerasin talle selja… See nägi väga piinlik välja, aga ma lihtsalt ei suutnud. Umbes nii oligi. Ta tuli mulle lähemale ka, aga ma ei teinud seda märkamagi…
Ta küsis, kas mul on külm, aga ma vastasin kiiresti, et ei ole ja keerasin pilgu ära… Keerasin selja ja ootasin oma kala, sest liinil oli mingi paus tekkinud.
Ma kartsin, et ta hakkab minuga rääkima… Laupäeva õhtul ta kirjutas, et esmaspäeval vaatab tema mulle silma ja lubas kallistuse ära korraldada… Ja siis ma käisin mööda seina-ääri ja luurasin, et ta midagi ei teeks… Tobe jah… Aga ma tegelikult ka kartsin, et ta teeb… Mitte, et mulle ei meeldiks, aga sellest tuleks suur jama ja mina ei usu, et keegi teada ei saaks ega ei näeks…
***
Täna töötades oli tunne, et kõik juba teavad, mida ma talle kirjutasin. Tema ütles, et ma vaikiksin maha meie vestluse FB. Ma lubasin seda teha (noh… nüüd oma anonüümses blogis pajatan natuke)… Aga…
Arvatavasti ma kujutasin ette, et kõik räägivad, et mina olevat Larsile armastust avaldanud… Ma ei tea… Korraks tundus nii ja siis olin ma kohmetu, aga ma korrutasin, et vigade tegemine on hea, siis õpin… Ja sellest õppisin, et taani mees ei ole usaldusväärne, ta on lobamokk nagu mingi eit… Muidugi, kui see oli nii…
Mul on teooria ka, kuidas jutt liikvele läks… Lars rääkis Anne Mettega, too rääkis teise söögisaalis ja minule jäi jutt kõrva ukrainlaste jutust (kes pesitsevad teises söögisaalis)…
Ei, ma elasin kõik ilusti üle… Lohutasin ennast, et mõndaaega on kõik aktiivne ja siis unustatakse ja leitakse keegi uus ja mingi uus teema… Meile ongi tulnud üks uus tüdruk… Seega… Ma pole täheldanud Larsi huvi temasse, aga… Küll tuleb…
***
Mina olen alati aravnud, et mul on metsikult ilusad ja võluvad silmad. Et kui noormees minu silmadesse sügavalt vaatab, siis ta armub… (Naiivne jah… aga see pole praegu teema).
Aga selgub, et tegelikult jään ma meesolevustele silma oma (võluva) naeratusega ja selle poolest, et ma olen väike ja armas. Ja just selle väikse olemise tõttu minus naist ei nähagi… Minus nähakse armast tüdrukut… Seega…
Esiteks: olen ma end valesti turundanud. Ma olen turundanud oma ebaloomulikke rohelisi silmi.
Teiseks: meest ei peaks ma otsima meeste hulgast, vaid hoopis mõne pedofiili leidma… Noh, oleksin nagu täiskavanud lapse eest. Kui nüüd natuke musta-huumorit teha. Igati legaalne ja “hundid söönud, lambad söönud”-efektiga.
***
Kas miskit oli veel?
Tahtsin kirjutada veel, et tegelikult on isegi hea, et ma Larsile kirjutasin ja nii otse kõik välja rääkisin. Nüüd on asi selge. Enam ei ole midagi oletada ega arvata. Unistamiseks pole ka eriti ruumi jäänud, sest mul on need “me saame vaid sõbrad olla” sõnad (needus) peal.
Sai klaaritud, nüüd saab edasi minna.
***
Aga seda poleks ma küll endast oodanud/uskunud. Ma ei mõista, et kuidas mul see asi ikka nii käest ära läks… Aga noh, ikka juhtub…
Vähemalt saab naerda. Ma saan ka enda üle naerda. Kusjuures olen ma seda üllatavalt hästi üle elanud. Täna öösel ma sain juba magada ja loodan, et nüüd läheb juba paremaks.
Vähemalt ei vaata ma enam FB-s seda Larsi pilti ega tema rohelise tulukese olemas-olu. Ma ei arutle oma peas, kas kirjutada talle või mida kirjutada talle… Päris hästi suudan temast eemale hoida…
Seega, esilagu on ok… kõik näitajad on paigas, süda tuksub ja pulss on ka olemas… Sobib…
Noh, lähme siis eluga edasi… Kust ma selle järgmise ämbri leida võin? Kas astun kohe sisse või natuke enne ootan?
***
See kellebarjäär on ka suur. Mulle on jäänud meelde, et sød ja jeg glæder mig on pigem armastust või kiindumust väljendavad sõnad… Samas võib tätsa olla, et need on mingid tühised viisakussõnad, mida räägitaksegi söögi peale ja söögi alla… Siis oleks see mulle kohe topelt laks ja piinlik… Seega ma jään oma tõlke/tõlgenduse juurde…
***
Jah, ma olengi või näingi sellisena, et täna kohtusime ja homme nõuan juba abielusõrmust ja igavest truudust ja armastust. Teises pooles pole tunded tärganudki või ta pole neid endale teadvustanud, aga mina juba pressind end peale… (Meenub see ootamatu suudlus Randoga, mille ma algatasin…) Ei tea, kas ma peaksin end “natuke” (loe: metsikult palju) tagasi tõmbama?
***
Tegelikult on elu huvitav ja kõik on võimalik. On selliseid võimalusi, millest ei oska isegi mitte unistada…
***
Vangutan pead ma mõtlen, et kas ma tegelikult ka ütlesin Larsile välja, et ma teda suudelda tahan ja et ma temale nii palju mõtlen, et oli vaja teise riiki aju/mõtteid tuulutama minna… Uskumatu ikka… Noh, olgu tal siis hea päev, selle raske elu keskel.
“Tema ütles, et ma vaikiksin maha meie vestluse FB” : kuna su blogi on avalik, siis äkki oleks mõistlik asendada ta nimi nt L.-ga või üldse teise tähega (et vestluse sisu ei tuleks hiljem kuidagi välja).
Ta kirjutas, et te saate vaid sõbrad olla, sest tal on naine ja lapsed.
“Tal on olnud metsik elu”: kas see tähendab, et tal on olnud palju naisi/armukesi ja ta on naistemees ja ta truudusetuse tõttu on tal kodus probleemid?
Ta kirjutas, et ta hoiaks ja kallistaks sind, ma arvan, et mehena ta tahab seksida, lihtsalt ei julgenud otse seda kirjutada vestluses.
On loomulik, et noore naisena sa otsid ja vajad meest (ja mitte ainult suudlusi, vaid enamat (mulle ütles naistearst vastuvõtul otse, et 30-aastane naine vajab regulaarset suguelu)).
Ma arvan, et tema nime ei peaks ma asendama, sest blogi on eesti keeles ja sellel on väga vähe lugejaid. Tegevus toimub Taanis. Peale selle olen ma üsna anonüümne siin. Kolmandaks on selle nimelisi nii palju, et ma arvan, et sellest ei tule probleemi.
Mida tema selle metsiku elu all mõtles, seda ma ei tea, sest ta ei täpsustanud ja ma ei küsinud. Koduseid probleeme ma ka ei tea. See on koht, kus lugeja võib ise fantaseerida ja juurde mõelda. Ma võin ka seda teha…
Tema üks laps on täiskasvanu ja teine on vara-teismeline (st peaaegu teismeline). Seega väga väiksed lapsed pole.
See seksijutt on huvitav… Selles mõttes, et ma ka arvaks nii, aga ma põhimõtteliselt pakkusin end kandikul ja ta ei võtnud vastu. Seega ta seksida minuga küll ei taha. Kahjuks…
Oma suguelust ei ole mul soovi veel rääkida, aga saladuskatte all võin öelda, et sellega pole probleeme. Seda pole ja saan hästi hakkama. Pigem on defitsiit õrnusest (kallistused ja suudlused).
Asi on hull,päris hull. Aimasin seda .