Tööl käisin kolm päeva ja esmaspäeval saan ka minna. Möödunud neljapäeval oli töövahendusfirmas üks väike istumine. Šokolaadi-poiss kirjutas sõnumi, et tema teeb ületunde ja kooli ei tule, seega jäi mul üks sõit sõitmata ja selle võrra sain jõulu-istumisel natuke kauem olla.
***
Kolmapäeval pidin töötama liinil kolm, mis on Larsi liini naaber. Hommikul ta küsis, kas töötan neljandal liinil, ma ütlesin rõõmsalt “ei” ja läksin kolmanda liini juurde. Aga päeva jooksul pidin natuke abistama neljandal liinil. Ma püüdsin olla rõõmus ja diplomaatiline. Päeva lõpuks olin vist ainult diplomaatiline.
***
Neljapäeval tegin meigi ja panin lõhnaõli peale ja pidin töötama neljandal liinil. See päev läks metsa juba alguses. Hommikul hõikas Lars üle halli, aga ma ei saanud päris täpselt aru kas ta ütles, et ma pean kaste tegema või “at daske” (kala edasi lükkama)… Läksin tema juurde, ootasin mingit reaktsiooni. Aga midagi ei tulnud, siis ma liikusin edasi ja läksin kaste tegema, sest mulle tundus, et seal polnud midagi edasi lükata… Läks natuke nihu.
Ma kartsin ka seda, et kui ma pean kala edasi lükkama, siis ta äkki küsib, miks ma ta FB-s ära kustutasin ja.. Noh… (Kala edasi lükkamise koht on tema silma all ja kui ma seda üksi teen, siis ta seisab teisel pool liini… seal on n-ö Larsi “pihituba”). 
Päev algas tobedalt. Üldse ei saanud aru. Või noh… Täitsa rumalana tundsin ennast. Siis liin streikis ja muud ebakorrapärad olid seal…
Igatahes… Terve päev pidin pakkima. Vaikselt hakkas asi nagu jooksma. Aga Lars vist arvas, et ma olen ta peale pahane, sest ma hommikul teda ignoreerisin ja tema käsku ei täitnud (sest tagant järele mõeldes, olen ma üsna kindel, et ma pidin “at daske“, aga noh… läks nii). Igatahes, ta hoidus minuga rääkimast. Kui midagi puudutas mind, siis ütles ta seda teistele, aga meie ei suhelnud üldse. Kuid päeva jooksul käis ta mind ikka vaatamas (st kontrollimas). Pausi ajal vaatasin ma tahvlile, kas ma järgmisel päeval saan ka töötada. Teised arutasid seal midagi. Siis tuli Lars minu selja taha. Teda nähes ma natuke nagu ehmusin ja püüdsin kiiresti kaduda. Tema hakkas teistega vestlema ja arutama, et mida homme toodetakse. (Tavaliselt ta ei tee seda kunagi ja kui keegi küsib, siis ütleb, et küll homme näeb)…. Tahtsin öelda, et ju talle meeldis mu lõhn ja see tõttu ta peatus ja alustas vestlust, (et kauem minu imelise parfüümi-uimas olla) aga ma libisesin vaikselt minema.
Ma küll mõtlesin, et ega seda tihti ei juhtu, et ma tööl ilus olen, et võiksin oma ilusat olemist ära kasutada ja Larsi õrritada, nt meela naeratusega või midagi, aga… Kukkus nii välja, et ma olin rohkem eemal ja külmem kui tavaliselt.
Töövahendusfirma istumine algas kell 15:00, aga mul lõppes tööpäev sellel ajal ja ma pidin teise linna sõitma (tipp-tunnil), seega jõudsin ma sinna hiljem, kell 15:40. Istumine lõppes kell 18:00, aga mul hakkas siis keeltekool ja taas oli vaja järgmisse linna sõita, seega lahkusin ma sealt u 17:10.
Pastakat ei saanud, kuigi ma väga ootasin seda. Kuid sain sooja jaki (mul ongi viimasel ajal tööl külm olnud). Sain veel termotassi, mingi täringumängu, mida ma ei tunne, kalendreid, hea riidekoti. Olen oma saagiga rahul. Nägin oma tööandja-ettevõtte ülemust. Tervitasime, andsime kätt, ta ütles oma nime (ma olen juba unustanud). Ütlesin oma nime. Leidsin lauas koha omade juures (teised asendustöötajad samast vabrikust, kust minagi).
Natuke vestlesime, aga nende nimesid ma ei küsinud. Nad on uued minu jaoks. Võib öelda, et seal läks mul juba paremini, taani keele mõistmise ja arusaamise kohapealt. Kuigi mitte väga hästi. Rahuldavalt.
Koolis ristus mu tee õpetaja Kennethi omaga. Vestlesime. Seal läks mul juba päris hästi. Ta uuris, millisel moodulil ma õpin, vastasin… Pärast ta mainis, et selle mooduli kohta räägin ma juba päris hästi taani keelt. Läksin oma klassi ukse taha ja hakkasin ajalehte sirvima. Kenneth tuli ka, ütles, et ma peaksin lugema Taani naiste käsipalli kohta. Küsisin üle, et kas spordi-uudised on viimasel lehel. Leidsingi, et nad said semifinaali. Kenneth oli nii uhke (sportlaste üle).
Meie õpetaja oli haige, seega oli meil asendaja. Väga energiline, naljakas ja väljapoole elav vanem meesterahvas. Rääkis palju. Hakkas meile tutvustama Taani poliitikat, valitsust ja riigikogu. Pärast pausi õpetas meile, kuidas usi sõnu meelde jätta.
Võib öelda, et päev lõppes juba päris hästi.
Kui tavaliselt olen mina viimane, kes klassist lahkub ja kiiruga teen veel viimaseid grammatika-ülesandeid, siis tollel päeval (õpetaja ütles nägemist) ma pakkisin asju, seisin laua taga. Üks tüdruk küsis midagi, igatahes… Ühel hetkel tõstsin pilgu. Kõik istusid ja kuulasid õpetajat suure huviga, mina üksi seisin ja pakkisin asju. Küll mul oli piinlik. Ma siis ka vaikselt istusin tagasi ja kuulasin.
***
Magada sain vähe, aga magasin sügavalt (23:00-4:00). Reedel oli mul jälle tööpäev. Hommikul koeraga jalutamine, nagu tavaliselt. (Küll mina olen ikka aktiivne ja tubli).
Tööl olin varem kohal, siis tuli suurem ülemus (Helle) ja ütles, et ma pean täna töötama neljandal liinil (kuigi tabelis oli märgitud, et kolmandal). Ma tänasin informatsiooni eest.
Kell 7:00 oli tirin, tuli tootmishalli liikuda. Sain oma kindad kätte ja siis tuli järsku Lars (ei tea kust). Ja ütles, et ma pean neljandal liinil töötama. Ma ütlesin “jah”. Ta näitab mulle sõrmedega number nelja ja räägib mitu korda, et neljas liin… Ma ei saanud, mul tekkis muie suule. (Mul polnud üldse meiki peal ega lõhnaõli ka mitte – see on oluline, lõual on mingi tobe punn või arm, sest ma hakkasin ühte pisikest punni pigistama ja noh.. teate küll… pärast seda tuleb mitu nädalat ringi käia nagu koll. Olin täitsa koll).
Ma arvan, et eilse arusaamatuse pärast saatis Lars Helle minu juurde. Noh, et sellega (st minuga) ei saa hästi kontakti või et ma pelgan Larsiga rääkida. Noh, saatis kellegi teise. Ja siis pärast veel ise, isiklikult ja väga selgelt üritas mulle asja selgeks teha. Aga nüüd sain ma juba esimesel korral aru. (Muie tekis selle pärast, et ta rääkis nagu lolliga ja ma aimasin, mispärast… Ma naersin enda üle, et kui rumal ma ikka olen, kui rumal ma eile olin…)
Sain siis õige liini juurde. Asusin tööle. Jälle oli liinil mingi rike. Läksime siis mujale aitama. Anna Mette ütles, et ma pean täna ringi käima ümber liini. Sain sõnadest aru, aga… Ma kujutasin ette, et ma pean terve päev ümber liini jooksma (töö ajast), aga see ei saanud ju õige olla ja siis küsisin üle. Ta seletas, et mina pean iga tund vahetama ülesannet nagu teisedki (meil oli üks uus, kes soovis olla püsivalt ühe koha peal). See oli mulle ok, ma ei eeldanudki, et ma püsiva koha peal olen. (Mul oli heameel, et keegi teine oli püsiva koha peal, sest siis ei saa keegi öelda, et Lars mind hoiab, sest nüüd oli hoopis keegi teine hea koha peal.) Kusjuures mulle väga meeldib olla teistega võrdväärne. Ühes süsteemis. Kuigi ma olen ikka veel aeglane. 
Aga ma annan endast parima.
Rike sai parandatud ja Lars kaugelt ütles, et nüüd hakkab liin tööle ja mina olin esimene, kes liini juurde läks. Seega ma sain aru. Lars ka nägi, et ma sain aru.
Kui ma pakkimise juurde jõudsin, siis tegin suure vea. Pidin ütlema 58, aga ütlesin 78 ja siis Anna Mette hakkas mind mõnitama, sest valesti ütlesin. Piinlik oli. Olin kõigi naerualune ja minu vea üle tehti ikka pikalt nalja. Nad kiusasid mind. Aga ma eirasin neid.
Mingi aeg küsis Susanne ühelt vanalt töötajalt (vanuselt vana ja kauaaega seal töötanud), et kus too peab pärast pausi töötama. Too ei teadnud ja siis Susanne õpetas teda. Susannele meeldib ninatark olla ja selline üleolev ja kõike-teadja. Too vananaine ei tea kohanumbritest midagi.
Ja siis küsis Susanne minult. Ma ladusin ette, mis kohal ma olen (mis numbril, nr 2), näitasin, et pärast pausi olen nr 3 (kala-tivoli juures) ja siis tuleb nr 4 (seal, kus Anna Mette enne oli, pakkimislaud külmkapi juures). Kuid siis lisasin, et edasi ma ei tea. Et mul on segadus. Susanne seletas mulle ära, et siis pean “at daske” (ma ütlesin kurvalt “ahhmm”, noh, et Larsi pihituba, et erilist lusti sinna minna küll pole), see koht on nr 6 ja päeva lõpetan nr 8-l. Ilusti rääkis, sain aru… Ja mis kõige olulisem, päeva lõpuks avaldasin muljet, et saan ikkagi aru ja tean kohtade numbreid, mida mõni vanem töötaja pole võtnud vaevaks ära õppida.
(Mainin ära, et kui ma sinna alguses läksin, siis mõtlesin, et mis kuradi numbritest nad seal räägivad, kust ma neid numbreid näen. Aga nüüd räägin ise ka ja see tundub nii loogiline. Umbes, et kuidas sa ei tea, et sa oled nr 12 ja pärast seda oled nr 1 (et kaalumine on alati nr 1). Lisaks ei mõistnud ma, et miks nad hommikul seal pakkimislaua juures ühte paberit vahivad ja mida nad seal arutavad. Nüüd teen ma seda ise ka… Ma juba ise otsin seda paberit, et vaadata, mitu kasti alusele läheb ja siis kalkuleerin, mitu kihti kaste tuleb ja kuidas need alusele paigutada jne…)
Omaette teema on sellega, et öeldakse: “12 per lag og ca 60 stykker” (12 toodet ühele kihile (see tähendab, et 6 toodet ühele poole kasti põhja teine 6 teisele poole) ja kastis peab olema 60 toodet, seega 5 kihti). Ja kui pakkimine algab, siis kuulen 58, nüüd 57, nüüd üles tagasi 62… Siis juba tean, kui palju pakkima peab ja mida see tähendab. Meil on seal oma taani keel.
Tagasi tööpäeva juurde. Iga tunniga tõestasin kolleegidele, et ma ikka saan aru ja jagan matsu. Kuigi nad olid minu suhtes väga negatiivselt häälestatud.
Pärast pausi pidin kala-tivoli juures töötama. Seal oli püsiv-asendustöötaja, kellega ma põgusalt vestlesin ka eelmisel päeval (töövehendusfirma jõulu-olemisel). Me hakkasime vestlema. Ta küsis, kust ma pärit olen ja ütles, et selle aja kohta, mis ma Taanis olen olnud, räägin ma head taani keelt. Siis läks jutt juba edasi. Ma ütlesin, et esimest korda Taani tulles, arvasin, et kuulen hiina keelt lennujaamas. Lars oli ilmunud tema seljataha ja jäi ka mind kuulama. Ja siis ütles, et pean minema appi “at daske“.
Nagu mul kombeks. Kohe jutt pooleli ja jooksma. Lars jälle: “Rolig, rolig“.
Sain sinna “at daske“. Lene küsis, et miks tema siia tuli. Lars seletas, et kala on vähe seal üleval, et nüüd läheb natuke ekstra külmutatud kala laost, sest tööd on siin rohkem. Lenele see ei meeldinud, et ma seal olin. Lars üritas Lene meelt lahutada ja küsis tema käest asju, et too saaks rääkida, talle väga meeldib rääkida. Lene muutus rõõmsaks, sest sai rääkida.
Lars läks eemale ja Lene küsis minu käest, kus Anna Mette töötab. Alguses ei saanud ma aru. Pärast sain aru. Ta rääkis ka jõulukinkidest, küsis, mida mina jõuludeks kingin ja kui palju kingitusi teen jne… Ma ütlesin, et mitte ühtegi, siis tekkis piinlik vaikus… Mul ei õnnestunud see vestlemine seal eriti. Seal on suur müra ka…
Igatahes… Lene hakkas Larsile mind taga rääkima ja Lars katkestas teda järsult. (Pärast kuulsin, et Lene kaebas Anna Mettele, et enam ei või Minny kohta midagi halvasti öelda, et kohe saab Larsi käest sõimata. Et asi juba nii hulluks läinud.)
Siis toimus vahetus. Aga minu asendaja polnud veel välja ilmunud. Lars küsis, kas ma tean, kuhu ma edasi minema pean. Ma ütles, et number 4-le, pakkima. Ta ütles, et ma läkesin nüüd (jah, see on oluline, sest varem ma alati küsisin, “kas nüüd”. Mine sa tea, äkki ta ütles info mulle varem, vahel ta ütleb 2 tundi varem, et ma pean koju minema, noh, muidugi ka kellaaja… Ta räägib kiiresti ja kõigest ei saa aru ja lärmi tõttu ei kuule ka, siis mõtlengi, et äkki pean enne midagi tegema ja siis minema või pärast pausi minema ja seetõttu ma alati küsisin, kas nüüd.) See oli taas koht, kus Lars nägi, et ma ikkagi saan aru.
Pakkimise juures mõnitati mind edasi. Eirasin järkuvalt. Kui nende elud nii igavad on, et peavad minust rääkima või mind mõnitama, siis olgu. Vähemalt on minu eksitentsist mingit kasu, nemad saavad mingit elevust oma üksluisesse ellu.
Päeva lõpuks olin liini üleval tagasi. Lene oli ka seal ja siis Lars demonstreeris Lenele, et ma ikkagi saan aru. Lars ütles mulle inglise keeles, et ma pean kell pool kolm koju minema. Ma ei saanud hästi aru. Siis ütles taani keelest, sain aru. Natukese aja pärast küsis (hästi kiiresti rääkides): “Sa saad siis kõigest aru, mis me siin räägime…” Ma vastu, sama soravalt ja kiiresti: “Ei, ma ei saa kõigest aru.” Lene hakkas naerma. (Umbes, et kuidas ma ei saa, kui ma just sain aru ja vastasin puhtalt.) Siis küsis ta üle, et kas ma saan paljust aru, mis nad räägivad. Ma ütlesin, et vahepeal saan natuke hiljem aru, et see on väga erinev.
Päeva lõpuks sai Lene ka aru, et ma ikka saan aru. Ma loodan, et nad teavad nüüd, et kui nad minu juures minust räägivad, siis on seal suur risk, et ma võin aru saada. Ise teavad, kas nad julgevad selle riski võtta või mitte.
Lene mõistis ka, et enne ei takistanud Lars teda selle tõttu, et ta mind väga hoiab, vaid selle tõttu, et ma võin aru saada, millest jutt käib.
Mõnes mõttes on natuke kahju, et nad teavad, et ma võin aru saada. Et mõistan rohkem, kui välja näitan. Siis ma ei kuule, mida nad minust räägivad või muid saladusi. Aga samas läheb mu olemine paremaks, sest nad hakkavad minu silma all head nägu tegema ja ma ei pea enam kuulma, kui aeglaselt ma töötan, kuidas mind ikka hoitakse ja kui loll ma ikka olen jne… Saab näha, mis uus aasta toob.
***
KOKKUVÕTE: Reedene läbimurre tööl oli, et terve päev pidin end tõestama ja oma taani keele oskust. Päeva lõpuks avaldasin muljet.
Teine läbimurre oli see, et Lars nägi, et ma pole vihane, et ma olen cool. Teen näo nagu me poleks kunagi FB-sõbrad olnud ega seal suhelnud. Saame töötada koos, ma ei lähe näost punaseks, ei eira teda, allun (kui saan aru, mida ma tegema pean). Tema ei räägi ka. Ma ei pea enam kartma, et ta selle teema tööl üles võtab. Oleme cool‘id.
Kolmas asi oli see, et ma pean rääkima ja küsima.
***
Jah, Elisabeth ütles seda mulle juba ammu. Aga nüüd jõudsin ma ka ise selleni. Ma mõtlesin, et miks ma ei küsi. Ma kardan, et nad lähevad närvi, kui ma mitu korda küsin sama asja. Aga tegelikult nad ise ka ei saa üks-ühest aru. Ja kordamisest hullem on see, et nad ei saa aru, kas ma saan aru, sest minu poolt ei tule mingit reaktsiooni. Olen endasugustega kohtunud. Tõesti on raske aru saada, et kas ta nüüd tegelikult ka aru sai või mitte.
Jah… Olen arg, häbelik ja kinnine. Natuke pean oma iseloomu muutma, mis on keeruline. Aga ma püüan.
Eilne oligi selles mõttes hea proovikivi, sest ma võtsin julguse kokku ja küsisin Anna Mettelt, kas minu vahetuste skeem on õige. Aga tal oli kiire, ta ütles ja-jah… Ja siis naersid nad Susannega minu üle. (Ehk siis, küsisin ja rääkisin, nagu ma peaksingi tegema ja vastureaktsioon oli ebameeldiv ning vägisi tekkis tunne, et enam ei küsi kunagi). Susanne küsis, et mida see loll sust tahtis ja Anna Mette ütles, et ta ei saanud minust aru. Ja siis mõlemad tegid nägu, et on ikka imelik ja veidrik… Noh tegid seda üleolevat nägu, nagu ikka tehakse, kui nähakse imelikku inimest.
(Lillyanile tehakse nii, ta on viimasel ajal, kuidagi närviline. Ta vist ei suuda seda kiusamist ja vaimset vägivalda ära kannatada.) Mind lõi see natuke rööpast välja, aga päeva lõpuks sain rööpasse tagasi. See pole minu mure, mida teised minust arvavad. See on nende probleem, mitte minu oma. Mina elan oma elu edasi, õpin, arenen. Nemad elavad oma igavat elu edasi, vinguvad ja hädaldavad. Nende puhul ei toimu mingit arengut. Mõne aasta pärast on nad samas kohas ja teevad samat asja edasi. Mina… Jah, mina ei tea, kus mina olen mõne aasta pärast. Eks seda näeb siis…
***
Uue aasta eesmärkidesse peaksin lisama selle, et räägin rohkem tööl. Küsin ja räägin, ei kohku ega heitu, kui minu üle naerdakse. Nagu Kenneth ütleb, pole olemas rumalaid küsimusi, on vaid rumalad vastused. (No matter what). 
Õppiv inimene on alati rumal, kuid ta on vastuvõtlik uutele teadmistele. Rumal inimene arvab, et ta teab kõike ja tema õppimis- ning arenemisvõime on nullilähedane. Elab oma “õndsas” teadmatuses/rumaluses. Ja miks ma peaksin muretsema selliste inimeste arvamuse pärast.