Sellel nädalal hakkasin ühe töökaaslasega koos tööl käima. Kooli päevadel ei käi, aga E, K ja R käime. See oli esimene nädal ja käisime minu autoga.
Igatahes… Ütleme, et tema nimi on Saip (naissoost, 46, Thaist). Me olime samas töövahendusfirmas tööl ja samal päeval saime sellesse kalavabrikusse püsivatöö. Ta on hästi armas naine. Abivalmis ja vaikne. Hoiab ka kõik endasse.
Hommikul tööle sõites või töölt koju sõites me vestleme. Tema räägib rohkem, sest mina tegelen autojuhtimisega ja ma ei oska eriti rääkida.
Need on olnud nagu vestlused psühholoogi-kabinetis ja mina olen psühholoogi rollis. Ma arvan, et ta usaldab mind ja seetõttu on julgenud minuga rääkida.
Ta üldiselt inimestest halvasti ei räägi. Aga meie vestlustel on tulnud jutuks.
Ta on nii emotsionaalne. Kõik see viha, mis ta on tööl tagasi hoidnud, tuleb välja. Ma ju tean, mida ta tunneb. Mul on ju samad probleemid tööl ja umbes samade inimestega. Mina käin nädalavahetustel jooksmas ja maandan end sedaviisi.
Vaikselt hakkan harjuma nende inimestega ja nende eripäradega.
Aga…
Täna pärast tööd. Me saime varem valmis ja ma olin oma asjad juba ära pakkinud (tavaliselt hakkan ma oma asju pakkima pärast tööd, aga täna olin ma seda teinud juba viimase pausi ajal) ning ootasin, et end välja registreerida töölt. Mõtlesin, et pole Saip’i näinud. Tavaliselt ta ikka vilksab simade alt läbi ja naeratab ja ütleb paar sõna, noh, et ma teda ära ei unustaks või nii. Mul mäluga natuke kehvasti.
Täna ei näinud. Mõtlesin, et äkki ta läks varem ära, aga ei näinud tema nime ka varasemate minejate hulgas.
Ja kui olin end välja registreerinud. Läksin koridori, seal oli Saip ja nuttis meelehetlikult. Ma küsisin, mis juhtus, ma arvasin, et äkki keegi karjus ta peale, aga samas olin imestunud, sest ta kannatab päris hästi seda vaimset torrorit, mis meil seal tööl valitseb…
Sain teada, et tema lapselaps suri… Ma olin šokis. Hommikul autos ta just näitas mulle oma lapselastest pilte ja ütles, et pole nendega juba nädal-aega rääkinud. Ja nüüd sedaviisi.
Ta vaatas pileteid Thaisse. Tahtis jaanuaris minna, aga teisel tütrel saab pass läbi (see elab Taanis) ja politseikool ka vaja lõpetada, seega lükkas ta minekut edasi.
Ma võitlesin oma pisaratega. Alles oli vanaisa surm, nüüd see. Kas mina mõjun nii?
Ma ei saa aru, miks minule lähedased inimesed surevad või kaotavad kellegi… Ma ei taha enam kellegagi lähedaseks saada. Ma ei jaksa seda kaotusvalu ja kurbust enam läbi teha. Ma olen ikkagi inimene ja mul on tunded, kuigi vahel näin ma mühakaliku kivina.
Kui vanaisa suri, siis räägiti, et ju vanaisa valiski sellise aja, kus mina seal oli, sain vanaemale toeks olla.
Nüüd Saip.
Eelmine nädal käisime me mõlemad oma autodega. Kui ta oleks olnud oma autoga, siis poleks ta olnud suuteline sõitma. (Tööl kõik muretsesid, kudias ta koju saab, sest sellises seisundis ta küll autorooli ei või minna.) Aga täna olime minu autoga. Kas jälle saatus?
Ma just paar päeva tagasi mõtlesin, et kuidagi negatiivne ja must on kõik mu ümber. Mõtlesin, et äkki mu enda mõtted on sellised. Manasin naeratuse näole, vaatasin peeglisse ja ütlesin, endale, et mul on auto, töö, kool, mõned tuttavad, tervis, soe voodi, kodu jne… Kõik on ju hästi.
Aga see ei ole ju normaalne, et nii tihti (iga kuu), keegi lähedane inimene sureb või tunneb kaotusvalu.
Maailmas on tuhandeid vanaisasasid, miljoneid lapselapsi, miks peab siis nii minema minule lähedaste inimestega. Kaua võib? Kes on järgmine?
Me olime Saip’ga nagu üks vaikne klubi, klann, tandem. Oleme üks-ühte toetanud sellel raskel teel. Vaikselt kannatanud kriitikat ja neid etteheitvaid miimikaid tööl. (“Välismaalane, agentuuritöötaja, ei suhtle eriti jne”.)
Mäletan, et enne püsivatöökoha saamist me rääkisime, et agentuuritöötajana on raske, sest ei tea, kuhu minema peab ja ega väga palju neid pole, kes aitavad. Mõni aitab, aga selle taustaks on nägu “ohh, küll sa oled loll, sa oled nr 4 ju”. Siis Saip ohkas ja ütles, et hea, et see töögi on ja tuleb nii kaua teha kuni võimalus on.
Paar päeva hiljem saime püsivateks töötajateks. Meie kaks. Ta oli nii õnnelik. Ma ka patsutasin teda käele, õlale, peaaegu embasin ja õnnitlesin teda. (Tööl pole ma seda kordagi teinud kellegi teisega. Olen selline kivi.) Meil oli selline klapp. Minul oli temaga, ma ei tea, kas temal minuga ka.
Igatahes, see tänane kurb uudis lõi ka minul jalad alt. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada. Ma ei osanud midagi öelda. Kas küsida, kas ta sõidab Thaisse matustele? Aga see on ju kohatu. Ta alles sai teada. Seega… Ei sobinud küsida ka lapselapse kohta, sest see oleks hoidnud mõtted samal kurval sündmusel…
Ta nuttis ja ma ei osanud teda kuidagi lohutada. Ma mõtlesin ja lootsin, et äkki tal hakkab kergem. Äkki saab end tühjaks nutta ja hakkab kergem. Ma võtsin tema ühe käe enda kätte. See oli kõik, mida ma rooli taga olles teha sain. Ta sai natuke jõudu juurde ja hakkas helistama. Raadiot ma ei pannud, sõitsime vaikuses.
Ma ei tea, … Saip pole mu sugulane ja me ei tunnegi üks-ühte just kaua aega, aga… Mulle läks see kuidagi nii hinge.
Viisin Saip’i koju ja andsin ta tema mehele üle. Ei jätnud üksi. Püüdsin talle öelda, et mul on aega, et ta võib vaikselt istuda autos… Ta läks nagu paanikasse ja kiirustas autost välja. Ma panin auto mootori seisma ja jooksin tema ukse juurde, et aidata tal kotte tõsta. Aga siis tuli tema mees ka ja ma andsin ta üle. Mees ütles aitäh, ma ütlesin, et see oli vähim, mis teha sain. Ja mul hakkasid pisarad jooksma. Kiirustasin minema.
Oh, ma ei oska sellistes olukordades käituda.
Mul endal on järgmine nädal moodultest. Eelmine aasta anti 2-3 nädalat ette teada, et test tuleb, aga me saime ühe nädala ette teada. Üks kord saime proovida ja nt suulisest osast pole keegi meile mitte midagi rääkinud, mis me seal tegema peame jne… Väike paanika ka sellel rindel.
***
Aga homme on vaba päev ja saan jooksma minna. Saan äkki pea puhtaks.
Püüan ikka positiivne olla, sest kusagil peab see poni ju olema. 