Minny filosofeerib

On erinevaid inimesi.

1. Ühed näevad probleeme lahendusele.
2. Teised näevad lahendusi probleemile.

Eks ma olen nii üks kui ka teine, aga praegu kaldun ma rohkem see teine olema.

Aga… S-l on rasked ajad ja ta on see üks. Minu vanaemal sama asi, pärast vanaisa surma läks olukord hullemaks.

Mul ei ole ka see vaimne tervis just korras. Trauma kalavabrikust ja see suur keskkonnavahetus. Üle varju hüppamised…

Ma püüan mõista ja olla rahulik, aga see nõuab raudseid närve.

Mõned näited:

1. S ei saa oma koolitööga tegeleda, sest ta higistab (on üksi kodus, koer ei kurda erinevate lõhnade üle, kass on teises toas). Aga probleem on nii suur, et tuleb poosi minna ja kallis lõhnaõli osta ja deodorandid ka.
2. Ma prindin oma palgalehti välja, sest Taani on bürokraatlik riik. Ma ei saa töötuks end võtta, sest saan SU-d (õppetoetus). Aga ma ei saa SU-d, sest minu töölepingus ei ole kirjas mitu tundi nädalas ma töötasin. (Seal on kirjas, mis on mu tunnitasu ja Maksuametist saaksin ma väljavõtte, mis on olnud mu aasta tulu. Kui mul on teisene tulu või kaks töökohta, siis kõik teised tulud on B-skat, ehk siis eraldatud mu põhitöö palgast. Ja väikse arvutustehtega saaks tunnid välja arvutada. Aga see on nende jaoks teadus.) Ok. Eile olin natuke löödud selle pärast. Mainisin, et võib-olla kasutan ma SU-saamiseks teist punkti, et olen S-i lapks (üle 21 aasta, just nii on seaduses kirjas “üle 21 aasta vanune laps”, ärge küsige, see on Taani. Ma ise olin ka segaduses, sest üks teine seadus ütleb, et laps on kuni 16 või 18 või midagi sellist ja siis on veel nooruk jne..) Ma ütlesin võib-olla ja KUI tal aega on, siis otsigu oma töölepingud välja.
   1. Ta hakkas lepingud otsima. Üks esimesi lepinguid on kadunud.
   2. Vaatas Maksuameti lehele ja leidis ühe rea, kus on kirjas justkui ta oleks töötanud. Mingi periood ja ettevõtte nimi.
   3. Nüüd terve päev ta prindib ja vaatab oma SKAT-i (maksuameti lehte). Paneb oma töölepinguid järjekorda. Ma näen tema silmis ja olekus meeleheidet. Aga ma ei saa teda aidata, sest see, mis ta teeb on mõttetu. Ja kui ma midagi ütlen, siis vastuseks on, et seda ei saa, nii ei saa, pole võimalik. Ma ei jaksa enam. Saan pakkuda vaid kuulamist. Hoian oma suu kinni. Ei lase tal minust probleemi teha.

Tuli ja hakkas rääkima, et ainult üks nädal on aega, et ma hakkaksin printima tema töölehti ja vaataksin tema lepinguid. Ei! Seal ei ole probleemi (ei ole kala). Ma saaksin SU-d vaid kolm kuud. See teeks kokku napilt 6000 DKK. S-i peale olen ma kulutanud palju-palju rohkem. Seega see 6000 DKK-d ei kisu mind küll tundide viisi mingit mõttetut tööd tegema. (S-i sünna oli 300 EUR + 100 EUR + 266 EUR + 300 EUR). Siis ostin talle uue läpaka 3000 DKK, sest ta ei saanud kooli minna, sest tema läpakas oli vana.

Nüüd hakkas ajama, et Fordi kojamehe kaitse läheb pidevalt katki. Aga vihma periood hakkab ja kui see juhtub kiirteel, mis siis… Andis mõista, et Ford peab minema elektriku juurde. EI! Ford läheb detsembris prügimäele. Ma olin konkreetne. “Ford ei lähe elektriku juurde. Ma võtan Fordi ja tema saab KIA.” Vaikus majas, KIA on ebamugav. See ei sobi talle, aga ta veel mõtleb probleemi välja.

Siis läks meil õlikütte pump katki. (Õli küte soendab vett ja hpiab radikad soojad). Tellis töömehe. Tehtud. Siis oli vesi maas. Ta hakkas paanitsema ja hädaldama, et nüüd on veepütt katki, et see on mega kallis töö ja nüüd peame terve talv külmas olema ja torud külmuvad ja elektriradikas tuleb osta jne… Tuli töömees ja vahetas vooliku ära. Üks voolik oli katki. Milleks see draama?

Ja nii see on päevast-päeva.

Ma tean seda hästi. Olen ju professionaalne õppija. (Nali). Ma tean hästi, et kui on üks raske ja natuke ebameeldiv ülesanne (sest see nõuab oma piiride ületamist, kisub rutiinist välja)… Siis leian muid tegevusi, et mitte seda teha. See oli vanasti.

Nüüd vahin ma kasvõi terve päev oma ülesannet ja kirjutan ühe sõna/tähe tunnis, aga valmis ma ta saan.

Ma olen teadlik sellest reaktsioonist ja ei lase oma “ajul/alateadvusel” end petta. Aga kuidas ma ütlen seda S-le? Ta ei kuula ja tema probleemid on tõsised ja lõpuks pean mina siin mööda maja tolmukübemeid taga ajama ja koera pesema ja poputama ja muid ebavajalikke asju tegema (asjad, mis pole 3 aastat proobleem olnud, aga nüüd on järsku kriitilise tähtsusega).

See negatiivne periood on raske. Olen ise kogenud ja olen kõrvalt vaatajana selles osaline. Ei jaksa… Vahel tuleb lootusetusest muie suule… Ma kuulen probleemi, aga ei näe.

Nt… Tal arvab, et peab kuluraha tšekide katteks saadud raha ise deklareerima ja siis töömehele makstud raha tulumaksu tagastuse ka. Aga ta arvab, et ei suuda seda meeles hoida. Ma soovitasin üles kirjutada. Ta ütleb, et ta pole arvet saanud, et ta ei saa kirjutada ju. Ma ütlesin, et ta võib võtta ühe kasuta, mille peale kirjutab maksuamet ja hakkab pabereid sinna sisse koguma. Et paneb paberi nt kuupäevaga ja tehtud tööga ja sunna koha jätab tühjaks, lisab arve hiljem, samasse kausta, siis on kõik koos… Ei saa teha, sest pole kusagil seda kausta hoida… Selle peale jäin ma vait. Inimene ei taha lahendusi, ta tahab probleeme genereerida. Las teeb, kui meeldib, mina teda selles ei aita.

Sain end natuke maandada. Jätkan õppimist. Meeletult palju. Üks päev korraga, vaatab, kui kaugele jõuan.

***

Maksuametisse tööle ei saanud, sest keelt ei oska piisavalt, aga muidu olen tiben-toben. Ma kartsin, et minu isiksus on natuke ebameeldiv, sest S ütleb, et ma pean end muutma, sest Taanis nii ei teha, et Taanis tuleb olla familiaarsem ja suhelda jne… Mina ütlen, et mina olen mina ja kõik… Ühesõnaga… Sain tuge, et minu isiksusega on ok. Ainult keelt on vaja. Panen kogu oma ressursi keele õppesse. Ikka edasi, ikka edasi…! (Igatsen oma vanaisa.) Väike pisar. Aga minu elu läheb edasi. Tuleb jätkata nii kaua kuni keha elab.