Keda huvitab, see loeb

Ei logele, ei logele.

Täna käisin jooksmas ja kui pesemas olin, siis oli mu psühholoog mind otsinud ja jurist/advokaat. :D Ei, elu läheb ise põnevaks.

Lisaks sellele suutsin ma eile öösel Aleksandrile kirjutada ja kohtumist nõuda soovida. Ma ikka ja jälle suudan end üllatada. :D

Psühholoog soovis muuta meie kohtumise aega. Ma siin mõtlen, et äkki ta pani ühese aja, siis mõtiskles natuke ja otsustas, et sellele hullule ühesest ajast on vähe, et tuleb ikka kahene aeg panna. Või ta näeb head teenimisvõimalust, sest ma maksan sulas ja kui toppelt-aeg, siis topelt aeg (ma ei vaidle selle üle, saan ka ladnamalt võtta ja rahulikult nina nuusata). (Ma ei tea, kui pika aja ta mulle algselt planeeris, seega on see vaid minu enda kriitika, minu enda peas).

Pärast esimest korda tekkis minus mingi rahutus. Omast arust ma vaid halasin seal 2 tundi. Ma olen oma patja ka rohkem halanud, aga… Midagi toimus… Igatahes… Ma olin rahutu, minus oli äkitselt nii meeletult palju energiat. Minu keha tahtis koguaeg midagi teha. Ma ei suutnud oma toolikeses just kaua istuda. Tavaliselt ma istusin siin ikka tunde ja vaatasin aknast välja. Tegelikult ka. Selline juurvili olin.

Pärast psühholoogi juures käimist, järgmisel päeval istusin ka tooli ja planeerisin paar tundi juurvilja-aega, aga ei suutnud. Tegin arvuti lahti ja näppisin telefoni. Leidsin Madseni kontakti, kirjutasin. Kuigi Eestis kirjutasin, et ma ei soovi temaga enam suhelda. :D Kusjuures käisin tal ka külas. Ta oli väga õnnelik. Mul oli ka tore vestelda.

Kohtusin Nicanoriga (meenus, miks ma teda enne vältisin). Samas oli tore vestelda, kuigi ega me eriti millestki ei vestelnud. Ja need teemad, mis mind tegelikult huvitasid, nendeni ma ei jõudnudki.

Kui ma end kõrvalt vaatan, siis ma justkui kartsin ennast. Pärast psühholoogi juures käimist ma alateadlikult otsisin tegevusi, teisi inimesi, et mitte ise-endaga üksi jääda. Küll ma olen ikka hirmuäratav, isegi endale. :D Miks teised küll minuga suhelda tahavad. :D

See oli nii kummaline. Kunagi ma ei mõistnud, miks mõni inimene vaikust ei talu. Miks nad ei suuda paar minutitki vaiki olla või üksi olla… Mina vajasin seda oma-aega. Ma vajasin vaikust ja raske oli uskuda, et mõni vihkab seda. :D

Nüüd olin ise see mõni. Ma ei vihanud vaikust/üksi olemist, aga alateadlikult vältisin seda.

See on vist mu enesekriitika pärast. Nüüd olin sunnitud vaikuses ja endaga paar päeva olema. Olen jälle juurvili ja ei soovi teisi inimesi näha. :D

Ütlesin Heikile, et lähen psühholoogi juurde. Ta alguses ei uskunud. Kui küsis kuidas ma magasin hotellis, ma vastasin, et hästi, aga need hääled olid harjumatud (mõtlesin helinaid või liikumist või uste põntse jne.). Ta ütles: “Kuule, sa peaksid sellest ka oma psühholoogile rääkima.” Ma purskasin kõva häälega naerma. :D Tavaliselt olen see mina, kes selliseid nalju teeb, aga ma olin täiega tõsine ja rääkisin tavalisest olmelisest asjast.

Pärast rääkis ta oma sõbrast, kes alkoholiga liialdas ja deliiriumisse jäi ja hakkas mingit muusikat peas kuulma. Jah… Mul on sama moodi, aga ilma alkoholita. :D

Ei, mul ei ole hääli peas ja ma ei pane tähelegi, kui kriitiline ma enda vastu olen. Ma olen sellega nii harjunud ja mulle tundub, et nii peabki see olema.

Nt. ma süüdistan alati ennast. See on uskumatu, kuidas ma seda suudan. Nt. psühholoog soovis aega muuta. Ma mõtlesin, et oleksin pidanud pakkuma talle kohe, et las üks nädal jääb vahele. See aeg, mis ta mulle alguses pakkus, ei sobinud mulle. Ta püüdis leida samal nädalal uue aja, aga see ei sobinud lõpuks talle… Ja nii see on.

Mu koer jookseb palli järele ja lööb oma nina vastu asfaldit. Ma mõtlen, et see oli minu viga, et viskasin palli pahasti. Aga eelmised korrad sai ta hakkama ja varem oli ta aeglasem ja laisem. Nüüd on talle kevad pähe löönud. Ta on täitsa segane tennisepalli järele.

Ütlen emale, et mu auto on natuke katki, et mootorituli põleb. Ta läheb paanikasse ja kirub, et miks kõik laguneb jne… Tunnen ennast süüdi, et miks ma talle seda ütlesin. See polnud isegi tema jaoks vajalik info, sest tema minu autoga sõita ei taha nagunii. Minu sõitmisi see tuli ei seganud ja kolm silindtrit neljast töötasid, seega polnud probleemi.

Ja nii see on. Iga päev.

Ma pole veel rääkinud, miks minu advokaat helistas.

Taanis on huvitav puhkuse-süsteem. Puhkuse raha võib välja maksta ainult siis, kui inimene puhkab. Puhkuserahaga samal ajal ei tohi saada teisi sissetulekuid (tööturaha, palka). Ühesõnaga… Alguses oli meil eraldi instituut, kuhu tööandja puhkuseraha maksis ja kui puhkusel olin, siis tellisin puhkuseraha endale sealt. (See on tootmistööliste puhul nii, kontoritöötajatel on hoopis teine süsteem.)

Nüüd muudeti puhkuse värki nii, et see instituut maksis puhkuse raha tagasi ettevõttele. (Oletan, päris kindel pole). Ma näen, et enam ei võlgne see institutsioon puhkuseraha mulle, vaid mu kunagine tööandja võlneb selle mulle. Aga tehniliselt on asi minu jaoks sama. Tellin puhkuseraha, aga nüüd tuleks raha teisest kohast…

Ma pole kindel, kuidas seaduses on, aga tavaliselt maksti puhkuse raha välja hiljemalt päev enne puhkust. Ma tellisin puhkuseraha 2 nädalat enne puhkust, nii nagu teised reeglid ette näevad… Aga puhkuseraha ei kusagil.

Nädal tagasi esmaspäeval käisin eks-tööanja juures. See ettevõte osteti üle. Peakontor on naaber ettevõtte juures (see ostis nad ära). Seega saadeti mind sinna, polnud kauge tee ja umbes teadsin neid ka. Seega läksin sinna.

Väga ebameeldiv oli. Arvatavasti mu kriitik mu peas nägi asju negatiivselt. Mind saadeti ühe juurest teise juurde ja lõpuks jõudsin ikka tagasi selle juurde, kelle juurde ma soovisin kohe alguses minna (oma vanast töökohast sain nime). Ok..

Ta vaatas arvutist järgi, ütles, et nende poolne viga ja raha tuleb neljapäeval. Aga neljapäeval polnud mingit raha. Unustasin küsida, millisest neljapäevast ta räägib, kas aasta pärast või… Eks ma olin natuke vägivaldne ka. Mul oli kogu puhkus välja võtmata ja nende jaoks tähendas see ühe ekstra kuupalga välja maksmist ootamatult, sest ma ei pea oma puhkuse soove nendega arutama. Oma praeguse tööandaga pean, ma olen töötu, seega pidin ma töötukassat teavitama ja oma ametiühingut ning seda ma tegingi.

Igatahes… 14 000 DKK on õhus.

Ma saatsin neile, sellele uuele emaettevõttele e-maili. Üldisele e-maili aadressile, sest teised e-maili aadressid ei tööta. Tahstin finantsjuhule kirjutada, sest need raamatupidajad ei tundu usaldusväärsed. Ei tundunud, et nad mind just tõsiselt võtavad.

Aga kirjale pole vastust. Ma alles eile saatsin ka. Vast veel tuleb.

Ja nüüd ma siis pöördusin oma ametiühingu juristi poole, et asja arutada. See neiu on väga tubli ja konkreetne. Kohe näha, et armastab oma tööd. Luges mulle ette, mis dokumente ta tahab. Enamus on mul olemas, mõned ekraanipildid tuleb välja printida. (Olen keskkonnavaenulik, sest mul järglasi pole, seega väga ei mõtle selle peale. Vabandan. Mul on raskusi usaldada seda IT-d, sealt kipub info kaduma vastase kasuks.)

Nüüd mul ongi selline põnev elu, et kas puhkuse raha ikkagi tuleb. Tuleb see enne, kui ma kohtun juristiga. Kas läheme kohtusse? Kõik need põnevad küsimused. :D Ei, tasu vist lisada, et pärast sellist draamat, vist ei tule kõne allagi, et ma sinna tööle saan, kui mujale ei võeta. Või siis… Mind ennast ka väga ei kisu… Aga kahe aasta pärast on tööturaha periood otsas ja kalatööstus on koht, kuhu alati saab. Koristamine on teine, aga ma olen ju see valiv nina krimpsutav printess. :D

Ei mõtle nii kaugele. Mu dokument lõppeb järgmisel aastal, ei teagi, kas olen Eesti kodanik. Loen, et mõni, kes arvab, et on, pole seda siiski… Müstika… Taani mind ilma dokumentideta väga ei taha… :D Noh, näis…

Nii mul siis läheb. Jurist, ajan raha taga, psühholoog, keeran endale käkki kokku seoses Aleksandriga, Madsen tõstab mu vererõhku (ta ajab mind närvi, aga selle pärast ma temaga suhtlen, et õppida tuvastama tundeid, tema puhul õpin ma tunnetama viha-tunnet). Kursus hakkab ka varsti, üle homme. Ja siis minu tavaline rutiin ja aasta eesmärgid. Sellise mõnusa kompoti otsas istun. Ei tea, kas vihastuda või rõõmu tunda, et igav pole. :D

Vahel mõtlen, et kas mul läheb halvasti. Või kuidas mul keskmise inimesega võrreldes läheb. Kui palju oma raha niiviisi asutustest palumas ja nõudmas käib. Kui tihti seda tuleb ette keskmisel taanlasel. Ametiühinguga vaidlemine ja nüüd endise tööandjaga.

Mainisin Madsenile seda. Ta saatis mu kohe ametiühingu jutule. Tal endal oli sama teema, aga ta karjus meie raamatupidaja peale ja ülemuse peale. (Mainin ära, et minul on probleem teise ettevõttega. Ma jändan selle kalaettevõttega, tema on ca. 17 aastat seal puurimisettevõttes olnud, seega tema jändas tollega.)

Mulle ei meeldi inimeste peale karjuda. Alati ei ole raamatupidaja süüdi. Mulle meeldiks viisakalt rääkida, arutada, leida lahendus. Ma olen natuke väsinud draamadest. Aga ma näen, et siin Taanis nii käibki. Karjutakse ja nõutakse ja surutakse peale. Vahel on need tobedad ja valed argumendid, aga… Minul oleks piinlik sõimata kedagi põhjuseta.

Nüüd mul oleks põhjust kui palju, aga ikka mõtlen, et äkki olen teinud kusagil vea. Ma pole veel leidnud. Samas kuulsin, kui nad ise ütlesid, et nende poolne viga…

Igatahes… Jan’l käsin ka külas. Ta paradas KIA ära. Vahetasime (tema vahetas, ma vaatasin pealt) kaks süüteküünalt ära. Nüüd nurrub mootor ilusti jälle.

Nii see eluke siin siis lähebki. :D

Tegutsen siin vaikselt. Hakkas nagu ilusaks minema. Ilmast räägin nüüd, aga nüüd on märg ja külm jälle. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>