Mis on hästi:
- Kassil oli kõht kinni ja ma olin mures, et ta on haige. Eile mängisin temaga ekstra, sai seda pastat, mis aitab maost karvad välja tuua. Nüüd on nagu kass ikka. See oli väike kergendus. Ma kardan, et tal on kasvaja. Tal on üks pisike (0,5 cm) kõva mügarik seljal. Aga muud viga ei näe. Sööb, mängib ja nüüd nurrub ka. Tegelen asjaga natuke hiljem.
- Lugesin ühte taani töötu päevaraamatut (ühe kuu kohta). (Tegelikult kahte). Sain kinnitust, et olen tavaline inimene nagu kõik teised. Need normid ja eesmärgid, mis ma endale seadnud olen ja mille kohta lugenud, on ideaalse maailma jaoks. Päris elu on ikka palju kaugemal.
Tohutu kergendus tekkis ja natuke nagu energiat ka.
Hiina vanasõna: “Kui sul on olnud väga kiire (oled olnud väga hõivatud), siis võid sa (sulle on lubatud) peatuda ja oodata, et su hing järele jõuaks.”
Mina olen suures sahinas teise riiki lipsanud, seega mu hing eksleb kusagil, arvatavasti Euroopas. Praegu ei ole tuuled ka selle jaoks soodsad. 
Mis on halvasti:
See nimekiri tuleks hästi pikk. Mulle ei meeldi keskenduda halvale. Samas probleemide eiramine ei vii ka kuhugi. Aga täna ma unustan ära, mis kõik halvasti on.
***
Lugesin artiklit häbi kohta. Oli huvitav lugemine. Mul oli häbi psühholoogi ees, kui ma kolmandale seansile läksin ja ma taas mustas augus olin. Noh, pärast esimest korda oli kõik jälle hästi ja teisel korral ma kiitsin, et kui hea ja tore nüüd on. Ta veel küsis (vist naljatades), et kas järgmine kord üldse olekski vaja tulla. Ma ütlesin, et ikka oleks. Ja siis tuli see järgmine kord ja ma olin nagu sült (null enesekindlust, vihkasin ennast, piinlik oma eksistentsi tõttu jne). See häbi tunne tegi asja hullemaks, lisas ekstra pinget ja samas hoidis mind tagasi, et öelda kuidas (kui halvad asjad tegelikult on).
Ma loodan, et nüüd olen ma sellest üle. Tunnistan endale, et see on ok, et pärast päikest tuleb jälle vihm. Või et pärast edusammu tuleb langus ja seda ka enda vaimsepoolega tegeledes.
Aga… Mulle tundub, et see depressiooni suhtlus leht (seal on chat ja avalik päevaraamat, ise valid, kas kirjutad avalikult või ainult enda jaoks ja muud kommunikeerumise võimalused)… Ma ikka aeg-ajalt (iga päev ja teinekord isegi 5 korda päevas) vaatan, mida seal kirjutatakse. Seal on 5-9 aktiivsemat kirjutajat. Üks oli hästi negatiivne ja kurtis hästi palju. Nüüd oli tal üks hea päev, sünnipäev. Ja pärast seda on tema toon absoluutselt muutunud. Aga mulle kuidagi kumab läbi, et ta varjab oma tegelikke mõtteid. See on see häbitunne. Läks ju hästi, kui ma nüüd kirjutan, et ikkagi halb on, siis ju öeldakse, et mida sa kekutasid siis enne, et kõik nii hästi on.
Igatahes. Kurb on lihtsalt, et häbi tõttu jääb üks maandusviis kasutamata. Kui ta seal kurtis, siis tal oli 3-4 jälgijat, kes ikka toetasid hea sõnaga. Nendest oli kindlasti abi. Ta tundub selline poputamist, kiitust otsiv inimene olevat (nagu mina). Aga see on vaid minu teooria.
Püüan õppida sellest ja tegeleda oma häbitundega. Ei lase häbil end toa nurka suruda ja elust välja lülitada.
Vahel ma tunnen ennast natuke liiga kangekaelsena. Noh, et ainus, mis minust järel on, on see kange kael, mitte midagi muud. Noh, nt. kui paduvihma sajab ja ma võtan oma jooksutuuri. Olen jooksnud 25% teest ja olen läbimärg ja külm on ka natuke. Siis tuleb S ja palub, et ma auto peale tulen. Ma ütlen “ei” ja liigun edasi, kulm natuke kortsus. Olen juba 70% teest läbinud. S anub, et ma auto peale tuleksin, et jään sedasi veel haigeks, tuul on tugev ja külm, aga ma surun hambad kokku ja ütlen “ei”.
Te võte võtta minult töö, tegevuse, rahu, une, raha… Aga te ei võta minult mu nädalavahetuse jooksmist.
Tegelikult tundub kodu pärast sellist katsumust nagu paradiis. See on kõige odavam viis premeerida end naudinguga. Soe tuba, kuivad riided, värske nahk, kuum tee meega. Istun akna juures ja vaatan vihmast tänavat. Jah, minul on ju tegelikult kõik hästi.