Teine kliendihaldur tõi täna lahkumisavalduse juhatajale. Ja päeva lõpuks tema palk tõusis. Seega ta esialgu ei lähe. Vaatab, kas talle ka see lubatud palk ka makstakse.
Aga eks see toimub minu arvelt. Kas ma üldse palka saan? Ei tea.
Mul on hea meel, et see teine kliendihaldur jääb. Sest siis ei lange tema stress mulle ja ma ei pea otse selle juhatajaga rääkima. Ma ei saa juhatajaga üldse läbi. Ta ei usalda mind üldse. Ta kahtleb minu igas sõnas. Ta on seisukohal, et ma tahan tal naha üle kõrvade tõmmata. See on natuke solvav. Samas on see ka mõistetav. Üks töötaja pettis teda ja n-ö varastas tema tagant. Seega ta ei usalda ega suuda kõiki usaldada.
Mina ka ei suuda usaldada. Seega mõistan teda. Ja nüüd natuke mõistan ka neid, kellega ma käitun nii nagu juhataja minuga. Ei usalda ja olen kahtlustav. Püüan ennast ja enda sõnu rohkem jälgida.
Vend täna küsis jälle palga kohta. Neile ei mahu pähe, et ma ei lähe ega küsi selle kohta. Aga ma ei pea seda oluliseks. Ma saan sellelt töölt väga palju. Ma ei tahaks keskkonda veel pingelisemaks muuta. Küll see palgapäev ka tuleb. Küll ma siis madistan, miks hakata oma närve rikkuma enne.
Ema lubas mind rahaliselt aidata, kui ma seda vajan. Väga loodan, et ei vaja. Aga eks näis.
Teisel kliendihalduril on töölepingus kirjas, et ta peab saladust hoidma ja ei või konkurendi juures töötada. Seega ma väga ei tahagi seda töölepingut. Mul on praegu haigekassa ka olema. Aga ma ei tea, kas ta saab sulas mulle palka maksta. Seal ei liigu eriti sularaha.
Ma ise mõtlen, et augustist hakkan endale uut töökohta otsima. Püüan seni maani seal vastu pidada. Võib-olla septembri ka. Kui vaja võin võtta ju õppepuhkust. Peaksin enne selle kota lugema, et kuidas seda võtta ja millega seoses. Mõtlesin, et võtan õppepuhkuse või palgata puhkuse või midagi siis, kui uues kohas on n-ö proovipäev. Võin proovida ka siniselehe värki.
Aga eks näis, mis saama hakkab. Igatahes esmaspäeval peaks see teine kliendihaldur ka olemas olema.
Täna sain juba selle ettevõtte strateegiat tunda või suhtumist. Juhataja pidi ütlema ühtede toonerite hinna, et kliendile hinnapakkumine teha. Kindlasti tänase päeva jooksul. Klient ootas seda juba eile. Aga teine kliendihaldur ütles, et seda ei tule. Ma alguses mõtlesin, et ootan kella 15.50ni. kuid hea, et ei oodanud, sest seda hinda ei tulnud ja mul läks kliendile vabanduse kirjutamisega rohkem aega kui kümme minutit.
Samas tööpäev lõppes kell 16.00. Juhataja ja raamatupidaja ootasid mu järel. Ma ei saanud nii kiiresti asju kokku. Täna tõin ju oma läpaka koju. Mul oli vaja see ju pakkida ja ma ei teadnud, kas arvuti pakkimine peaks toimuma tööaja arvelt või pärast tööaega. Ei tea. Tegelikult peaks ma juhatajalt küsima, aga .. natuke kardan temaga rääkida. See on üsna mõttetu, sest kord räägib ta ühte asja ja siis jälle teist. Peale selle, kui ta on vihane, siis elab ta seda teiste peal välja. Nüüd olen mina see n-ö must lammas. Ma ei suuda piisavalt palju pakkumisi teha ja ma ei liiguta ega rapsi nii palju kui see teine kliendihaldur. Kuid meie tööstiil on erinev.
Ühesõnaga. Ma arvan, et palgapäeval läheb madinaks ja ma isegi kardan natuke seda palgapäeva. Igasugune jagelemine on nii stressi rohke ja stressi on mul enam kui küll.
Ma pole ikka veel sellest üle saanud, et ma sain märkuse hilinemise eest. Ma olin koguaeg sellel kellaajal käinud/tööle jõudnud. Ma tegin kodus veel aega parajaks. Hilinemine on ju hoopis midagi muud. Keegi midagi ei ütle, keegi midagi ei tea. Ja lõpuks lükatakse kõik ikka teise kaela, antud juhul minu kaela. Aga ma ei tunne, et ma oleksin midagi valesti teinud.
Loodan, et see trots ja pahameel läheb mul järgmine nädal üle. Noh.. juhataja järgmisel nädalal puhkab, seega võib olla täitsa mõnus töötada.
Täna läksin siis tööle kella 8.00-ks. Jõuan 7.51 töö juurde. Aga juhatajat polnud. See jõudis alles pärast lõunat ja siis sai ta selle avalduse, et üks töötaja tahab lahkuda. Siis oli õhus pinget tunda.
Aga asi läheb pingeliselt ka siis, kui jõuab kätte palgapäev. Teine töötaja ootab kõrgemat palka. Kuid ma tahaks ka midagi saada. Aga ma ei peaks praegu sellele mõtlema. Seda teen ma siis, kui see aeg kätte jõuab.