Eile võtsin ühe rahustava tableti ja täna magasin kella 13-ni. Tunnen end rahulikuna.
Tunne on selline nagu ma liiguks aegluubis. Noo kohe ei suuda end kiiremini niigutada. Jooksma ka nagu ei taha minna. Kuigi see vast paneks mu vere kiiremini tööle ja parandaks ka enesetunnet.
Jooksmist väldin ma mitmel põhjusel. Esmalt see, et sellel ajal liigub inimesi palju, ei julge end näidata. Teiseks see, et meil on taas ühistukoosolek, aga see on pandud samale päevale, mil on mul tööpäev. Ja kui ma ühistu esinaisega peaksin kohtuma, siis ta küsib, kas ma tulen ja ma pean vastama, et ma vist ei saa, sest olen tööl.
Töölt ma ei julge end varem ära küsida. Ma ei taha neilt midagi paluda. Nii nõme on see. Mulle tundub, et nad ei saali mind ja et nad arvavad, et ma mõtlen selle kõik välja, et tegelikult pole mingit koosolekut jne…
Mõtlen veel, kas ma käin täna tööjuurest läbi ja küsin, kas saan ühel päeval varem ära. Eelmine kuu olin ma igal tööpäeval kassas. Üsin, et see tendents jätkub ka köesoleval kuul, kuid kui ma end varem ära küsin, siis sel päeval ei saa nad mind kassasse panna. Mida nad siis küll teevad, kui nad mind kassasse ei saa panna. Siis tuleb ju panna see aeglena töötaja (ehk mina) saali peale loivama. (S.o minu sarkasm.)
Hetkel tegelen ma ärkamisega. Noo kuidagi ei suuda oma mõtteid koondada. Peaksin tänase tegevusplaani välja mõtlema, aga tänast päeva on nii vähe alles jäänud. Olen enda peale pahane, et oma aega mõttetuste peale raiskan, aga mis tehtud see tehtud.
Homme on vaja ka Tallinna minna. Selleks tuleb ka plaan teha ja 9. juuli kohta ka. Ja siis tuleb veel klassiõe pakkumine tagasi lükata, sest mul tõesti ei ole kommunikeerimise tuju. Ehk ma ei soovi minna randa, ei soovi inimestega suhelda. Tahan olla üksi ja mõtteid koguda ja valmistuda oma suureks muutuseks tulevikus (lähitulevikus).