Seiklused korteri/toa jahil

Ma ei saa muuta olnut, aga ma saan sellest õppida ja tulevikus sarnases olukorras teisiti käituda.

Täna (jutt käib möödunud pühapäevast, 21.07.2013) tulid ühed välismaa (inglise keelt kõnelevad) noormehed minuga rääkima. Ohhh.. Tegin nii palju vigu. Esmalt ei pannud tähele nende püüdlusi minuga kontakti saada. (Ma vajun nii oma mõtetesse, et ei märka, mis minu ümber toimub.) Ma pole harjunud, et minu vastu huvi tuntakse.

Siis see keele barjäär. Ma vihkan seda. Nii väga tahaksin rääkida, aga ei oska… (Grammatika, õiged ajavormid jne on olematud ja sõnavara on ülikasin.) Aga nad olid väga tähelepanelikud ja huvitavad. Aitasid mind, kui ma ei osanud mõnd sõna, siis nad pakkusid ise…

Siis ei olnud ma seltsiv. Ei näidanud oma huvi üles. See tulenes sellest, et ma pole harjunud inimestega suhtlema. Ja tavaliselt tahetakse minult midagi… Pole nagu niisama rääkinud.

Nad lahkusid nii ootamatult. Tahtsin küsida, kust nad pärit on. Jutu käigus sain teada, et ühe noormehe vanemad on insenerid…  Ma ei osanud selle peale midahi öelda. Eesti keeles oleksin osanud, aga see neetud keele barjäär.

Olen enda peale pahane, et lasin käst potentsiaalse tutvuse. Kusjuures kasuliku tutvuse – kasuli keele arendamise ja huvitavate kaaslaste ning heal järjel olevate inimeste näol… Nad olid väga asjalikud ja üldse mitte lihtsalt pidutsejad. Nii kuradima kahju on, et see võimalus libises käest. Ma ütlesin, et soovin Tallinna kooli tulla, oleksin võinud öelda, et ülikooli… Võib-olla nad lahkusid, sest arvasid, et olen liiga noor… Mu inglise keele on ka nii algeline ju…

Väga loodan, et elu pakub mulle uue võimaluse. Kindlasti mitte samade inimeste näol, kuid uute huvitavate inimeste näol… Ja loodan, et ma siis seda võimalust käest ei lase ja et ma olen selleks valmis. (Kuid kuna saab olla inimene ootamatusteks valmis.. olen ma ikka „mõtte-meister“..)

Aga mis täna hästi läks. Sain korteri. Noh, sain võtme ja sain toa. Maksin kuu üüri ette (ja sularahas 180 eur.) Tegin ettepaneku, et maksan ka ¼ juuli eest, sest üks nädal on võtmed minu käes. Ma seal küll ei ela, aga korteri (toa) või võimaluse eest hoidmise eest n-ö… Väga loodan, et mingi jamaga tegemist pole. Eks näis, mis saab…

Omanik olevat koos naisega korterile laenu võtnud. Siis lahku läinud ja mõlemad on nüüd välismaal, et seda laenu kinni maksta. Et neil pole plaanis nii pea tagasi tulla.

Väike hirm on, et kui sinna lähen (nägin, et võtmed keeravad uksed lukust lahti), aga pärast tuleb välja, et tema ei elagi seal ja see, kes seal elab ei tea asjast midagi… Siis on tobe olukord. Kriis, SOS… Peaksin mingi tagavara plaani välja mõtlema, „Just in case“…

Üldiselt tundus korterikaaslane (KK) normaalne. Tal on 2-aastane laps. Naisega on lahus, aga saavad normaalselt läbi.

Hoiab oma last. Saab hakkama. Korter oli puhas. Ei tea, kui põhjalikult ta seal eelnevalt koristas. Ma vist tegin talle liiga, ütlesin, et mind sefadus ei häiri (justkui tal oleks seal segadus). Aga tegelikult tahtsin öelda, et ma võib-olla ei märka koristada, et siis tuleks mulle seda öelda. Aga jah, meist keegi pole täiuslik. Kõik teevad vigu.

Hea oli see, et ma suhtlesin vabalt. Tekkis segadus. Olin natu rumal, aga jah.. Vabandasin end sellega, et olen vaid 2 tundi maganud (mis oli ka õige).

Ta ütles, et ta oli välja valinud kolm potentsiaalset korterikaaslast. Nad olid käinud ka korterit/tuba vaatamas. Aga ta otsustas minu kasuks, sest olin julge ja suhtlesin. Ta ütles, ka, et üks tüdruk tundus nii kõhna, et nagu oleks haige. Tolle puhul ta kartis, et äkki tüdruk ei jõua üüri maksta… (Esimest korda olin õnnelik, et olen selline nagu olen. Olin oma koguka välimuse pärast õnnelik ja rahul. Esimest korda tundsin, et mul on mu välimusest kasu. Muidu arvasin pidevalt, et mu välimus/paksus on minu miinusküljeks, mida ma pean kompentseerima oma teiste omadustega (mida on mul ka vähe).

Taas ületasin end. Esmalt see, et suhtlesin vabalt (polnud lihtsalt vait) see andis mulle eelise teise neiu ees.

Uskumatu, tavaliselt olen mina see, kes vaikib ja on kohmetu (ju see magamatus andis mulle eelise, ei olnud aega ega energist, et põdeda.)

Siis see kauplemine. Kiiresti ja sihikindlalt asusin asjakallale. Rääkisin rahast. Ja vajutasin n-ö õigeid nuppe. Hetkeks kohkusin isegi ära oma käitumisest. Ma suhtlesin (võtsin positsiooni) nagu ma juba koliksin sisse. Ei jätnud talle valikuvõimalust.

Rääkisin nii nagu ma juba elaksin seal.

Kui ma aru sain oma egoistlikkusest ja sellest, et taas surun end liialt peale. (Olen harjunud saama seda, mida tahan.) Siis tõmbasin tagasi ja ütlesin, et mina olen nõus/valmis sinna kolima. Kuid jätan talle otsustamisruumi.

Ja siis… (see müügitöö avaldab juba mulle mõju). … Õtlesin: „Jah, otsus on sinu teha, aga ma võin raha (üüri kohe maksta)… Ja kui ma kohe võtmed saan, siis olen valmis ka selle juuli kuu viimase nädala eest maksma, mil võtmed on minu käes…“

Ta ütles, et ta üldiselt tagatisraha ei küsi ja üüri ette ei võta… Siis rääkis, et üürilise otsimine on veninud…. (Lugesin sellest välja, et tal on rahadega kitsas…). Pakkusin, et maksan talle kohe ¼ juuli + augusti kuu üüri. Ja küsisin, et kas ta soovib sularahas (siis pean selle automaadist välja võtma) või teen ülekande. Ta soovis sularahas. (Õige pakkumine, õigel ajal ja õigele inimesele.) Tundis raha lõhna… ja tuba oligi minu.

Ei tea, kas ta mõtleb veel ümber… Tal on ka auto või laenatud auto, ma ka ei tea… Nägin, et kütusetuli põles… Sellest sain kinnitust, et tal on rahad otsas (tegin järelduse/meelevaldse järelduse) ja eelasin, et ta on ka seda tüüpi, et ei arvesta ette. Kulutab seda raha, mis on rahakotis (mõtlemata tuleviku kulutustele).. Sellega tuleb arvestada, s.o inimese eripära.

Kuna ta rääkis, et käib bussiga tööl (ja kui see auto oli tema oma, siis võib oletada, et ta ei tule oma rahadega toime, et kulutused on suuremad kui sissetulek… Mis on tema kuluobjektideks laps/eksnaine/peod+alkohol, eks see selgub kunagi hiljem.

Üürimaksmine on 15.-ks kuupäevaks ja kommunaalid kuu viimaseks kuupäevaks.

Ta küsis, et kuna ma sisse kolin. Ütlesin, et augusti alguses. Ta lubas mul juba pregu sinna jääda (ütles, et ta ise peab minema ära). Ma ütlesin, et jääksin seal magama, ta lubas mul seal magada ka, ütles, et kõik on olmas (tekid, padjad, linad jne…). Väga armas temast.

Siis läks ta kaubanduskeskusesse väikse ringiga, näitas mulle natuke linna. (Paranoia minus ütleb, et ta sogas teed, et ma ei saaks aru, kus olen ..). Rääkis kus-mis asub.. jne.. Ja nähes küsimärke mu silmades (mis tekkisid erinevate kohanimede kuulmisel)… lubas ta mulle ka linna tutvustada. Ütles, et küll ta siis näitab kui ma sinna tulen… Nii armas. Mulle tundus, et ma suutsin talle muljet avaldada.. (Aga vist kujutan taas vaid endale ette..).