Pidu üle elatud

Jah. Noh-jah, mis pidu see saigi olla. Mina, Madsen ja Aleksander. Mina jõin vett ja nosisin šokolaadi, Madsen ja Aleksander jõid coolat. Miks nad seda minu jaoks tegid? Minul oli vähemalt tore. Või noh, piinlik ka, aga ei tundnud seda.

***

Eile tulin kella kaheteist ajal õhtul tulema, kodus olin pool kaks. Hommikul sain ilusti ülesse ja käisin jooksmas ka, aga terve päev olen olnud väsinud ja sügavas mõttes.

Millest ma mõtlen?

Ma vist mainisin juba natuke. Umbes, et kas Larsi mäletate veel. Tunnen, et Aleksandriga kisub samas suunas. Ma mäletan Larsi liigagi hästi ja eriti nagu enam ei taha kõrvetada saada. Ma ei suuda näha ka mingeid kasusi, et see risk võtta. Ma ei tööta selles ettevõttes enam.

Ma olen tajunud, et Aleksander pole ka külm mu vastu. Sellised väiksed asjad. Nt. helistas mulle, et õnnitleda vallandamise puhul, siis mainis, et läks oma tüdruksõbrast lahku ja kutsus jooksma. Ja nüüd see “põnev” pidu vee, coola ja šokolaadiga. Ta oli haige ja tal on tegemist ka. Aga siiski sõitis ca. 20 km, et võtta osa sellest istumisest.

Kui ta läks, küsis Madsen, et kas mulle ei meeldi Aleksander. Ütlesin, et probleem on pigem selles, et meeldib liiga palju. Madsen ütles, et siis ma peaksin talle seda ütlema. Ma ütlesin, et sellest ei tuleks midagi välja. Ta mainis ära, et mis ma arvan, miks ta tuli (vihjates, et minu tõttu).

Igatahes. Aleksander hakkab juba kinnis-ideeks muutuma. Haiglane, ma tean.

Igatahes. Minu mõistus ütleb, et haiget ma saan nagu Larsigagi. Ma ei suuda pakkuda talle seda, mida tema tahab ja tema ei suuda pakkuda, seda mida mina vajan. Seega… väga kindel, et sellest ei tule midagi välja. Aga… Olgugi, et ma teadvustan endale, et jamaks läheb, võin ma teha kõik hoopis vastupidi. Riskantne on ka see, et tema ei ole päris ükskõikne minu suhtes.

Nüüd ma olen kustutanud messengerist meie vestluse. Hoian FBst eemale. Ja kui tuleb tahtmine temaga kontakti võtta, siis viskan telefoni käest.

***

Meie “peol” istus ta minu kõrval ja vaatas mind. Ta vaatas mind nii igatsevalt või… Madsen rääkis temaga, aga ta ei kuulanud midagi. Jah, see oli meeldiv, samas oli raske. Ma vaatasin terve õhtu lauda või Madsenit ja püüdsin temaga jutu lõpetada nii kiiresti, kui suutsin.

Mul oli temast natuke kahju, kui ta läks. Samas… Ma kohe üldse ei taha enam rohkem jamasid. Mul peaks neid piisavalt olema. Psühholoog on alles mai-kuus.

Kõige tipuks ma isegi ei tea, mida ma tahan. Ma ei või teisi inimesi tülitada, kui ma ei tea, mida ma neist tahan.

Ei ole kerge mina olla.