Ega ma tegelikult ei teagi, kuidas mul läheb. Tööl on taas mega kiire. Pikad tööpäevad ja võtan nädalavahetusel ka natuke lisaks.
Tegelikult tahtsin natuke südant puistada, aga läks juba üle. ;P
Ma muretsen natuke enda pärast. Ma ei suuda lõõgastuda ja minu peakene (see mõtte-osakond trikitab minuga). Ma ei tea, kas see tuleb pingest või vanadest haavadest.
Mul tulevad vahel enesehaletsus-hood peale. Jah, puudulik enesekindlus. Päris kurnav on tunda end jõuetu ja mõttetu luuserina.
Nt. eile õhtul ma nutsin. Jah, vaatasin Jan’i südamedaami FB lehte ja tundsin, et olen kole ja mind pole võimalik armastada ja ma ei saa kunagi sõpru, sest mul on keeruline isiksus jne… Ja need mõtted/tunded tunduvad nii reaalsed.
Samas… Ma olin täiesti ära unustanud, et mu kolleeg K. on minust vaimustuses. Tema sõbranna E. ütles, et ma olen tore ja ta sooviks minuga veel kohtuda. Lisaks kolleeg N.-l (kes on egoistliku kalduvusega) on minu suhtes mega respekt. Ta kiidab mind taevani ja aitab tohutult palju. Mulle nii meeldib, kuidas ta paneb oma käe mu õlale, kui ta minuga vestlema tuleb (et saada mu tähelepanu).
Ülemus usaldab mind 100%. Kui ülemusel oli puhkus, siis ma sisuliselt andsin rohelise tule uus inimene palgata. 
See ei olnud päris nii suur asi, sest värbamisega tegeles töövahendus ettevõte ja üldine õhkkond oli sedasi, et uut inimest oli vaja, aga ma ütlesin “jah”. 
St. võtsin vastutuse ja tegin otsuse.
Mu elus puudub nauding (rõõm). Tohutu tung on kirjutada. Aga paberile (ega arvutisse) pole midagi jõudnud.
Kaks viimast lõiku kirjutasid peaaegu hästi, aga neis kõigis oli midagi, mis on…Sa tead isegi.
Kole sa pole, aga mõni noorem aasta number vaatab, et sa oled kole vana…Elu on üürike ja tasub usaldada inimesi, kes sinust hoolivad. Elu on karm ja kui solvud, siis kaotad topelt.
Ja sa solvusid. Aga sa pole surnud veel, et ei suuda oma elu nauditavaks muuta. Mõtle, kui mind poleks ja sa ikka ootad kedagi, kes ei tule. Sa ei kohta teda mitte kunagi. Kui lähed lõpuks teda otsima, siis võid ta leida, aga kui ainult seda tõeliselt loodad.
Ok. Ma nüüd ei saa päris hästi aru. Aga ega ma ei peagi aru saama. Peaasi, et sa ise tead, mida kirjutad.
Minul on nii arusaadav. Kahjuks sinu parimaid kallistusi enam saada ei taha. Sa olid fantastiliselt ilus ja puhas naine, aga sellest alati ei piisa. Mõtle alati, kellele infot jagama hakkad. Sa oled taga kiusatud ja sa hakkad kõige suuremate tagakiusajatele lobitööd tegema. Mis sul viga on??? Ma olen nii pettunud. See näitab Sinu sinu magistrikraadi taset ja …… (Minny: ei avalda nimesid) valetavat taset. Kes teist TEIST jääb peale ja kas on võitjaid?
Ma ei avalda nimesid. Jään su ähvarduskirja ootama. Päikest.
Ma ei pidanud üldse silmas sinu “suhet” nendega. Teie omavaheline asi. Ma ei hakka oma nina sinna toppima.
Ähvarduskirjadega pidasin ma silmas seda ühte, mille sa saatsid minule, kui ma ühte sinu vaenulikku kommentaari ei avaldanud. Tol korral ma vist lihtsalt kustutasin selle. Ja siis sain sinult ähvarduskirja, stiilis, et mu blogi pole aus ja see on ebaseaduslik, et ühed isikud saavad kõike avaldada ning sina ei saa. Et ma kohtlevat sind ebavõrdselt…
See oli kaua aega tagasi, ega ma hästi ei mäleta ja e-mail ei ole mu igapäevakasutuses olevas e-postkastis.
Näib, et sa oled selle koroona-aja ilusti üle elanud. Ja miskit pole muutunud.
Jõudu ja jaksu edaspidiseks.
Aga kui oled minu nime korduvalt välja toonud ebaõiglaselt, siis nüüd oleks “sõbrannad” petised välja tuua. Nüüd tahan näha sinu sisu. Võid panna e-maili, kõik on kasulik sulle.