Päeva algus oli kahtlane. Ärkamisega oli probleeme- nagu tavaliselt. Silmi vaevaliselt lahti hoides käisin terve päeva koolis korralikult ära. Kuigi enne pole inimesed mind niimoodi närvi ajanud. Nad ei teinud midagi erilist vaid lihtsalt olid. ja käisid pinda oma olemisega. Eriti eestikeeletunnis. Ükskõik kuhu vaatasin, ikka ajasid need näod mind pea ära põõrama. Ainus asi mis mind naerma ajas olid Kaia vihikusse joonistatud poole lehekülje pikkused komad. See oli cool.

Tegelikult on probleem minus.

Inimesed ei ole tavaliselt nii vastukarva kui nad täna olid. Ma olen ise natuke karvaline sellessuhtes ja mul on hea fantaasia. Ülihea. Ma võin inimestele putukanäod ette manada ja sellepärast nendest eemale hoida. Aga mõnele printsessinägu ette manada ei saa. Kui ka suudaks, siis suu lahti tehes kukuksid kärnkonnad välja ( ei ma pole õel ). Või nagu Antti ütles : vahel on sellinne tunne et inimene oma olekuga käib nii pinda et annaks jalaga-kuigi ta midagi isiklikult sulle ei tee. Et tal on küll. Ja vaatas imeilusa poeedi poole.

Okei. Mina jalaga ei annaks. Aga väljendina -mitte sõna sõnalt- isegi olen Anttiga nõus.

Ja sama inimese suhtes samuti.

Tegelikult on kõik päris äge.

Ja Kaia on ikka sama cool kui alati.