Ükski asi ei saa kunagi läbi. Lõpetatud tegevus annab endast mingi aja jooksul ikka tunda. kas siis reaalselt või vaimsel tasandil. Kui seda otsest igatsust ei teki, siis keegi kindlasti muretseb selle eest et midagi eelnenust meenutada. Kasvõi seesama inimene.

Ja üleüldse- see pole halb. Hea on suhelda nii, et lihtsalt oled ja Tema on, aga ei ole koos. Palju kergem kui üksi kibestumusest patja nutta või midagi muud sarnast. Ehk ongi lihtsam võtta inimest vaid sõbrana, mitte kui enda kõrval koguaeg seisva inimesena-toetav, armastav jne jne. Milleks paluda inimeselt võimatut. Oma elukaaslase või abikaasa käest võid nõuda kõiksugu asju, kuid mitte sõbralt. Ja see on hea. Minu arvamust mõõda.

Tegelikult. Elult ei tohiks üldse midagi nõuda. Elu annab Sulle nii-kui-nii kõik , mida vaja. Ainult iseendalt tuleb nõuda täiuslikku ennast. Kes ei saa sellega hakkama -Kahju.

Iseendast on ka tegelikult. Enda teooria järgi.

Andestan endale selle.

Nagu ka kõik muu.

Armin van buuren-unforgivable