Dont wake me up, dont let me go…Cos all I need and all I see is You.

Ma ei taha ärgata sellest unest mida ma praegu tundun nägevat.  Ma tahan seda kõike nautida mitte olla iga hetk ärevuses, et millal see lõppeb. Asjadel ei saa olla õnnelikku lõppu. Olgu. Filmidel saab. Aga see on läbi ainult vaataja jaoks. Kui see oleks päris elu, läheks kõik ju edasi. Ja vaevalt et nii väga rõõmsates värvides.

Igatahes. Ma juba vaikselt NATUKENE igatsen hiiumaa elu. Ma tahaks klaverit mängida.. ja laulda ja joonistaada oma suur pilt lõpuni ja otsida oma poolelijäänud kirjutatud jutt üles ja edasi kirjutada. Ma tahan ärgata üles ema tehtud toidu lõhnade peale.

Praegu on asjad teised. Klaverist võin unistada ainult, laulda saan vaikselt enda ette ümisedes niikaua kuni keegi inimene satub mu ligidusse ja mu vaikima sunnib. Või teine võimalus. Toonikusse karaoket laulma. Aga kuniks ma olen sellises konditsioonis et laulda karaoket, pole mul enam lauluhäält. Jahh. Raamatuid võin ju siingi kirjutada.. aga kui selle raamatu, millest on jutt, kirjutamine juba 4 aastat aega võttis ja siiamaani pooleli on, siis ma ei kipu ka otsast alustama. Joonistamisega sama. Ja millel ma siin joonistakski? Põlve otsas. Praegune menüü koosneb ka vaid PAKIspagettidest, PAKIsupist, PAKI kartulipüreest ja juustuleibadest. Marek oli täna nii lahke ja pakkus pannkooke maasikamoosiga. Üle pika aja saan kellegi teise tehtud sööki ja veel pannkooke ! ÜLI HEA ütleks sellepeale. Ahjaa, Netu tegi ka mulle süüa. See oli ka üks parimaid palu minu menüüs viimase aja jooksul.

Aga ma ei kurda. Mulle meeldib see kõik ja nad kõik.

Cos I luv it!

M