Päev vabas looduses. Käisin seenel, niitsin muru (3 tundi traktoril loksutud). Tore, linnas poleks niikuinii midagi asjalikku teinud. Nüüd linnas tagasi, sõites oli kuidagi eriti positiivne tunne. Justkui millegi hea eelaimus. Kuigi täna on pühapäeva õhtu, homme tööl ju midagi head ees ei oota. Saan hakkama.

Lugesin ka Kersna viimast raamatut, päris hirmus, mida tema ja ta pere on pidanud läbi elama. Tõusud ja mõõnad, pidev võitlus ja ei midagi kindlat. Mul on vist midagi sarnast ees? Ei taha üldse mõelda sellele, ma ei ole vist eriti toetav. Me ei ole olnud kunagi eriti lähedased.
Naisega on Kersnal vanusevahe 18 aastat, naine oli 24 kui nad kohtusid. Mõtlesin, et mis neid naisi tõmbab vanemate meeste poole – turvalisus, tarkus, kindlus, mehe isiksus kindlasti? Iseenesest pole mehe puhul see 40 ümber vanus midagi erilist, kui ta on vormis jne. Samas on mõni naine 25 aastaselt veel lapseohtu, ei tea mida tahab.

Juunikuu teema oleks tulnud kohe jätta nii, nagu on perspektiivitute asjade koht. Ja kestis see täpselt nii kaua nagu pidi – rohkem poleks olnud mõtet. Aga no sai hakatud mõtlema ei tea mida. Oli hea, väga hea, nagu päris. Sain vabaks ja see on hea.
Juba pikka aega, mitu aastat olen märganud üht neidu poes, kus ma aeg-ajalt käin. Leti taga on ta harva, on vist mingi ülemuse moodi. Meil on mitu korda tekkinud silmside ja küllalt paljulubav. Mõned päevad tagasi jälle. Lähen temaga rääkima, peab võtma aega ja tegema seda varasemal kellaajal, kui ta pole nii hõivatud.